31. okt 2023

Sügis Sloveenias 2

 Kohe hommikupoole asume teele kuulsatesse Postojna koobastesse. Rohkem kui 20000 m koopakäike koos suurte saalide ja müstiliste looduse poolt ehitatud skulptuuridega. Turistidele on need avatud peale teist ilmasõda, aga väidetavalt on inimesed neid kasutanud juba 13. sajandist alates. 

Osa saale koopalabürindis on nii suured, et neid on kasutatud kontserdisaalidena.

Ostame pileti, mille hinna sisse kuulub 2,8 km pikkune lahtise rongivaguniga sõit koobastes ja umbes tunni aja pikkune jalgsimatk koos giidiga.

Pilte on siia raske valida, sest teen seda telefonis ja õieti pole näha, kas valisin hea või halva kaadri :)






Siit on barjääri taga näha veidikene inimesi, et koobaste mastaabid silme ette tuua, ehk siis väga suures osas on kõrgus nagu kirikus.
Rongiga pilt on pärit koobaste kodulehelt, sest ise rongis olles, oli seda liiga keerukas pildistada :)

Valge laega koopad.



Üks põnev detail veel, koobaste veekogudes elab haruldane loomaliik – Proteus Anguinus, selline ilma pigmendita "idu-uss", kel pole silmi, aga on justkui käed ja väiksed punaseid tutte meenutavad lõpused :). Suveniiripood on muidugi täis karvaseid idu-usse ehk pisikesi beebidraakoneid. Need beebidraakoniks kutsutud loomakesed elavad kuni saja aastani, aga säilitavad oma beebiliku väljanägemise.

 


Koopad üle vaadatud, otsustasime kergeks lõunaooteks süüa väga kohaliku kihilise koogi, mis oli nii magus, et minu võimekus lõppes enne koogi lõplikku kahanemist.

Ükskõik, millist reisijuhti sa ka ei loe, siis kõik ütlevad, et ära tuleb käia Bledi järve ääres. Meie satume sinna aga täielikus uduvihmas, mistõttu tuleb kogu seda muinasjutulist ilu peamiselt ette kujutada. Aga on arvata, et see on väga ilus paik, kusjuures vesi on täiesti ujumissoe (umbes 19 kraadi). Ärge nüüd lootkegi, et me oleksime kuidagi lahti rõivastunud ja ujunud. Tegime üksnes jalutuskäigu mööda rannajoont ehitatud puidust promenaadil.


Sügis sloveenias 1


 Siis kui kodus hakkab ähvardama, et kohe tuleb lumi ja külmakraadid, on ju paras aeg kuhugi sõita, näiteks varasügisesse Sloveeniasse. Sooja 16–18 kraadi ja jope võib uuesti nurka visata...

Otselendu sellele toredale maale kahjuks ei lähe, aga läbi Müncheni lennates läks kiiresti isegi vaatamata sellele, et Ljubljanasse suunduv lennuk tõusis õhku sel tunnil, kui oleks pidanud juba maanduma :).

Esimesel päeval tegime kohe pikema jalutuskäigu Ljubljana kesklinnas. Kuna oli laupäeva õhtu, siis oli rahvast rohkelt nii tänavakohvikutes kui ka lihtsalt jalutamas ja õhtut nautimas. Kuna meie hotell sattus olema (ilmselt siiski teadlikult) üsna vanalinna piiril, oli eriti tore uitama sattuda. Ljubljana südalinnas lookleb jõgi, mis on tihedalt sildu täi pikitud ja jõe kallastel on promenaadid ning üldse palju tänavaid ja väljakuid, mis mõeldud ainult jalakäijatele.

Ljubljana katedraali külguks.

Draakon on Ljubljana tõeline sümbol. Üks vanalinna sildadest on draakonitega.



Ljubljana saiatoru, kuhu sisse pannakse jäätist. Laupäevaõhtul on saiatorudele päris pikk saba, seega jääb meil see suhkrune asi proovimata :)


Selle asemel ostame ühest ilusast pagariärist kaasa 4 eriti uhket kohalikku kooki.

Täitsa tore on üsna külmast kodust sattuda linna, kus sadade meetrite viisi välikohvikuid ja vinoteeke on ka õhtul hilja inimestest tulvil. Parajalt pehme ilmake õhtuseks jalutuskäiguks.


29. juuni 2023

Ameerika, me lendame nüüd koju

 Chicago lennujaama kõrges fuajees on helmekeedest tohutu suur taies. Kas see on kirju Ameerika võrk, mis võiks sind kinni püüda? Ilmselt mitte, tore reis oli, aga koju minna on ka väga tore.

 Mis on need pisikesed üllatavad emotsioonid ja faktid, mis veel meelde torkavad, aga millest ma pole siin eriti juttu teinud.

  • Ameerikas näib olevat väga palju väga suuri ja väga huvitavaid muuseume.
  • Ilma igasuguse etteplaneerimiseta ja ettebroneerimiseta on võimalik täiesti hakkama saada ja käigupealt kujundada täitsa tore reis :)
  • 18 päeva jooksul ei õnnestunud siseneda ühtegi kirikusse ega katedraali, see on väga suur erinevaus tavapärastest turismireisidest :)
  • Igale poole sõidetakse autoga. Õigupoolest enamasti pole kõnniteidki, et kuhugi jala minna saaks ja ka ülekäiguradasid mitte. Tundub, et jalgsi käia annab ainult suurlinna parkides ja peatänavatel. Mujal tuleb kasutada autot. Eriti ei torka silma ka jalgrattureid.
  • Keskmises ja eriti odavamas söögikohas on sisuliselt ainult kiirtoit ja seda on taldrikul VÄGA PALJU. Ja et see nii on, seda on näha ka ringi liikuvate inimeste pealt, kellest üsna arvestatav protsent on väga ülekaalulised. Mina oma üsna suure kehaga tundun siis keskmisest peenem olevat. Igas rõivapoes on kõiki rõivaid ka väga suurtena.
  • Ühiskond paistab tolerantne, pole ilmselt vahet, mis rahvusest oled, oled valge või must, paks või peenike jne. Selle omamoodi väljenduseks on tõsiasi, et ülekaalulised ei püüa kuidagi nii riietuda, et nad saledamad tunduksid. Keegi ei varja oma päästerõngaid ega lopsakaid vorme, julgelt kõnnivad 150-kilosed inimesed õhukestes retuusides ja nabapluusiga. 
  • WC potid on kummaliselt madalad ja wc-paber hirmus õhuke :).
  • Kilekotte kasutatakse ülemõistuse palju. 
Lõppkokkuvõttes oli väga vahva reis, aitäh toredatele kaaslastele ja tänu kuulub muidugi MTÜle Rahvarõivas, kes selle reisi või õieti kogu selle rahvarõivakooli grupi algatas, sest reisi esimese nädala tulipunkt oli ju rahvarõivakooli lõpetamine Chicagos. Midagi nii ootamatut nagu Canada piirilt tagasi saatmine, ei osanud me muidugi ette näha. Ja see muutis kogu meie reisi, üsna igas mõttes.

Kõige lõppu lisan pildi neist vahvatest Ameerikas elavatest eesti naistest, kes rahvarõivakooli lõpetasid ja ise endale rahvarõivad tegid.


Ameerika, 17. ja 18. päev

 Otsustame, et kaks viimast ööd katsume olla Chicagos ja päeval veel ringi vaadata ja ka natuke shopata. Mida lähemale jõuame Chicagole, seda hämaramaks muutub, lõpuks on päike nagu mingi uhmane juustukera. Nii, 16. päeva lõpuks on meid tabanud Canada metsatulekahju tossupilv. Autost väljudes on tunda üsna korralikku kä'rsahaisu ja uudised ütlevad, et Chicagos ei tasu eriti välja minna. 

Esimese päeva pühendamegi ostlemisele, ehk siis ei kavatsegi nagu väljas olla. Kui teie esmaste huvide hulgas juhtub olema poodlemine, siis vähemalt selline odavama ja keskmise hinnaklassi kraam on siin ikka päris odav. Eriti kui sattuda mõnda outlet poodi. Ka toit pole kallis. Silma hakkab see, et ostjaid on justkui väga vähe, kuigi poed on hiigelsuured ja neid on kõikjal.

Kõik, mis sa ostad, topitakse igal juhul kilekotti, isegi mitmesse kilekotti. See näib üsna masendav. Poodides on kassa juures selline kilekotikarusell ja müüja topib pärast piiksutamist kõik kilekotti :(

Kuigi mul on alati ju poes kaasas riidest ostukott, ei võimalda selline süsteem isegi seda nagu pakkuda. Müüja sehkendab kõik ostud mitmesse kilekotti... Ja Ameerika on suur ja kotte on oikuipalju :( 
Toidupoes on ka tervisliku toidu letid lookas, aga kui vaadata, mida inimesed söövad, siis jah... hamburger, grillvõileib, rasvaküpsetis, tulimagusjook jne.

Ootamatult palju on ka toiduvärvilist toitu - siniseid kooke, prrr.

 Viimasel päeval on Canada toss veidi hajunud ja me läheme taaskord Chicago kesklinna, juba tuttavasse Millenium Parki. Täna on siin kontserdilaval ka suur orkester esinemas (Tšaikovskit mängitakse).


Viimasel pealelõunal Chicagos ostame jõgede tuuri, ja liugleme turismipraamikesega pilvelõhkujate vahel.



Jalutuskäik peale seda jääb siiski napiks, sest ähvardab vihma sadama hakata ja märgade riietega lennukisse ronida pole vist eriti mõnus.

Väga kaunilt looklev pilvelõhkuja.


Lipp ja lipuvärvides kaunistused on aukohal.

Ameerika, 16. päev

Hommik Indianopolises algab traditsioonilise hommikusöögiga ja jätkub muuseumikülastusega. Muuseumeid on siin palju nagu mujalgi, aga kuna on teisipäev, siis paljud neist on kinni. Valime indiaani kunsti muuseumi. Väga suures ja moodsas hoones on väljas nii tarbekunst, fotokunst kui maalikunst. Natuke keerukaks teeb vaatlemise see, et tööd on ajaliselt läbisegi. Ehk siis praeguste indiaani kunstnike ja mitmesaja aasta taguste loojate omad läbisegi. 




Keeletuba, saab kuulata.


Kaasaegne indiaani kunst. Kohe meenub Regina Lukk-Toompere.








Indiaani bargello lapitöö







Ja ring hakkabki täis saama, pealelõunal alustame sõitu Chicagosse. Esimest korda oma ringreisi jooksul otsustame ööbida 2 ööd ühes kohas. Esimene päev kulub shoppamiseks ja teisel teeme Chicagos jõetuuri ning vaatame veel kesklinnas ringi... Lõppsõna sellele reisile tuleb juba kodust.

Selline oli meie ringreis Ameerikas :)