Küpros 7. Pitsi- ja hõbedaküla Lefkara

 Tore väikene linnake, mis on väga tuntud oma pitsiliste tikandite kultuuri poolest. Väidetavalt on pitsikultuur siin alguse saanud 15. sajnadist Veneetsia pitside eeskujul, sest Veneetsia rikastel olid selles linnakeses suvemajad. Sealt alates hakati Veneetsia pitsi ornamente ja tehnikat kombineerima kohalike pitsidega ning kujunes välja täiesti omanäoline pitsikultuur, mida nimetatakse linna nime järgi lefkaritika.

Külastame esmalt pitsikeskust ja siis ka kohalikku Lefkara linna muuseumit, mis samuti suurelt jaolt pitsile pühendatud. 

 Pits on oma olemuselt sarnane toleedo-tikandile, lisaks on selles hedebo-tikandi elemente. Ehk siis lühidalt öeldes, on tikandis kahesuunalised piluvõrgud, mille tarvis nii osa koe-kui ka lõimelõngu katki lõigatakse ja eemaldatakse. Järelejäänud lõngad punutakse grupina kokku, mille tulemusena moodustab ruudustik. Igal motiivil on siin välja kujunenud oma nimetus. Üks neist kannab näiteks Leonardo da Vinci nime, sest 1481. aastal oli ta Küprost külastades siit kaasa viinud just sellise pitsi, mis leidis oma koha Milaano katedraalis. 

Leonardo Da Vinci nimeline pits

Osa pitse on valged, osa ka värvilised.

Kindlad lefkaritika motiivid, millel on oma nimi.

Üks põhilisi komponente selles pitsis on toleedo võrk, Kuigi siin selle kohta keegi nii ei ütle.

Nõelpitsile iseloomulikud võtted

Tikitud diivanikate

detail diivanikattest

 Lefkara naised arendasid oma pitsi tikkimise oskused väga filigraanseks, oskusi anti edasi oma tütardele, kuid meestest kujunesid pitsi müüjad, kes pakkisid naise tehtud pitsid kohvrisse ja sõitsid Euroopa linnadesse, isegi Rootsi, pitse müüma. Väidetavalt olid pitsid nii kallid, et sellest rahast osutus võimalikuks investeerida ning rajada kodu kuhugi Euroopasse. Nii olevat lahkunud Lefkarast paljud pered.

Praegu korraldatakse küll töötubasid ja püütakse pitsi tikkimist õpetada, aga enam ei osutu võimalikuks õiglase hinnaga töömahukat käsitööd müüa ja seega pole pitsitegijatel eriti järelkasvu. Nii vähemalt rääkis kena proua pitsikeskuses. Muide nii pitsikeskus kui muuseum olid tasuta külastamisega munitsipaalasutused ja seal isegi ei müüdud pitse. Küll aga oli terve Lefkara linn, või siis küla, täis pisikesi pitsipoode,  neid oli tõesti mitmeid kümneid reas.

1953. aastal kingiti Elizabeth II-le kroonimise puhul Lefkara naiste tehtud pits.

Pitsi kõrval on selles linnakeses olnud kuulus ka hõbedakunst. Ajalooliselt on tehtud just filigraanehteid ja mingeid munakujulisi hõbeesemeid pulmadeks, mille kasutusotstarve jäi siiski veidi segaseks. Aga äkki polnudki otstarvet :) 

Hõbedast vöö. Lefkara hõbedakunst

Kõige tuntum hõbeese on see natuke käbi meenutav munakujuline ese, mis kingitakse pulmadeks ja mille otstarve jäi siiski ebaselgeks.

 

Küpros 6

 Kourion

Taas kultuuriline väljasõit – Iidne Kreeka linnriik Kourion, mis eriti suureks kasvas Vana-Rooma ajal. Ühesõnaga ennelõuna kivihunnikute vaatlusega. Nagu Kreekas ja Itaalias, nii on ka siin Küprosel igal sammul põnevaid iidseid vaatamisväärsusi. Huvitav on ette kujutada, et kui meil oleks mõni nii vana objekt, et kuidas see siis kaitstud oleks, aga siin on seda kõike nii tohutult palju, et näiteks paartuhat aastat vanad korintose samba tükid lihtsalt vedelevad tee ääres, et igale poole võib otsa ronida ja jalutada kividel, kus kunagi kõndisid vana-aja inimesed. 

Väga suurel maa-alal on vana amfiteater, mis on mahutanud 3000 vaatajat. Hoonete varemed, gladiaatorite majad jne... Taas on säilinud palju põrandamosaiike ja paljud ka ilmselt restaureerimisjärgus kinni kaetud.

Suur avalike saunade kompleks. Sauna köeti põranda alt. Siin näha see põrandaalune ruum.

Taas palju toredaid mosaiikpõrandaid.

Vaade varemetest merele.

Osa varemetest on kaetud katusega.

 Gladiaatorite majas oleva põrandamosaiigid, millest esimene kujutab treeningut nüride mõõkadega ja teine päris võitlust (keskel on kohtunik).

 

Küpros 5

 Vahepeal otsustame teha pigem molutamise päeva. Ilm on soe – lausa 27 kraadi, aga bassein jahutamiseks on ju käepärast. Peab kiitma, Banana Gardens villa on täiesti suurepärane, kõik vajalik on olemas :)

Villa ümber on banaanipõllud - banaanid kasvavad kõik kenasti sinistes kilekottides.

õhtune suurepärane grill :)

 Terve päev me siiski molutada ei jõua, seetõttu otsustame jalutada veidi lähimas linnas Pafoses. Rahvast pole palju, ilmselt turismihooaeg ei ole veel alanud, või on kõik keskpäeval kuhugi peitu pugenud.

Linnas on nii õitsvaid lilli kui põõsaid ja lisaks neile ka värvilisi heegeldatud kaunistusi. Üks kangialune on üleni täis riputatud heegeldatud spiraale ja selliseid müüakse ka suveniiripoes.

Pentsikult roosa pood :)

 Õhtul sõidame Pafose lähedal asuvasse eriti olulisse kohta Küprosel, kus olla merevahust sündinud armastusejumalanna Aphrodite. Jätan siinkohal pikemalt kirjeldamata legendi, kuidas see Aphrodite ikka täpselt sealt merevahust sündis. 

Selle kivi tagant ta merevahust välja astus – imekaunis armastusejumalanna Aphrodite.

Ja õhtul toidupoes jäi ette selline uskumatu lett :), vaatamata sellele võtsime ikkagi kohaliku pitaleiva.

Küpros 4

 Väljasõit mägedesse 

Uskumatul kombel ei näe me teel üldse autosid, ilmselt pole turistide jaoks just tippaeg, ja nii tundub kitsas mägitee vähemalt tagaistmel istujale hulka turvalisem ja vanaisa äsja omandatud vasakpoolne sõiduoskus sujuvam.

Esimese pisikese peatuse juures märkame ühte puud, mis oleks justkui üle värvitud. Oksad on siledad ja no kaetud tõesti nagu nõukaaegse pruuni põrandavärviga. Ehhee, näevad välja nagu isa tehtud labida ja muude tööriistade varred, mida ta tavatses pruuni põrandavärviga üle tõmmata. Google ütleb, et see on kreeka maasikapuu.

 Järgmise peatuse teeme kõrgel mäeküljel asuvas külakeses, mille nimi on Pedoulas. Esmapilgul tundub see ikkagi justkui linn – pisikesed kitsad tänavad, majakesed, kohvikud, hotellid – ja täielik inimtühjus. Jalutame kiriku suunas, mis tundub suur ja uhke. Ja kuna on lihavõttenädal, siis on kõikjal veel ikkagi suured munad-jänesed-kanad...

Äsja möödunud lihavõttepühade tõttu on terve Küpros täis selliseid munakesi, mõnes kohas ka jäneseid.

Pedoulas mäe nõlvakul.

Uhke kohalik kirik on kahjuks kinni.

 

See on kahtlemata kõige ootamatum meeste WC, mida ma näinud olen. Otse ukse ees ripub nöör, millest saab tõmmata kiriku kella :).

Kohe kiriku lähedal märkan ma aga etnograafia muuseumit. Teiste lohutuseks ütlen, et see paistab olevat väga väike muuseum, et vaatame ikka sisse ka. Ehee, meie hulgas on kuulda arvamust, et mõni suudab isegi väga väikeses muuseumis viibida tunde :) Ja see muide läheb tõeks, sest nii kui nina muuseumisse pistame, haarab meid oma valdusesse tore muuseumigiid, kes räägib tõesti vähemalt tunni :). Muuseumis on välja pandud kõik inimeste eluolu puudutavad esemed alates veinitegemisest kuni lõnga ketramiseni. Giid annab lühikese ülevaate ka selle linnakese ajaloost, et 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul oli siin kihanud elu, inimesed said inglise keelse hariduse, aga noored hakkasid siit lahkuma. 90ndatel suleti isegi kool, sest lapsi enam polnud. Vaatsime netist järgi, et praegu elab siin 137 inimest. See vist tõesti pole linn, vaid küla. Enamik neist majadest peavad sel juhul olema küll tühjad. 

Millised olid üllatavad faktid muuseumis?

1. Siin on kasvatatud siidiusse ja tehtud siidi. Väljapanekus on mitmed siidikleidid kohalikus siidist. Teise ilmasõja ajal on aga kogu siinne siid läinud langevarjude tootmiseks ja pärast on siiditootmine hääbunud.

2. Köögikapid rippusid Küprosel nööriga laest alla. See oli vajalik selleks, et hiired-rotid, ussid ja putukad kappi ei pääseks.

Paremal leivakünade kohal ripub munakorv ja köögikapp.

3. Külalistele pakuti veini sellisest "pudelist", mis on tehtud kõrvitsa moodi aedviljast.

 

Veini valmistamise esemete nurgake muuseumis

Kangasteljed

Keripuud

Pereema ja pereisa voodi ja palju pitse.

Küprose mehe rõivastus

Naised kandsid paksus puuvillasest riidest triibulist kleiti. Spetsialistid - vaadake seljaosa lõiget :) ja rätikust seljakotti.

Järgmine vaatamisväärsus on 11. sajandist pärinev Kykkos Monastery klooster. Tegutsevas kloostris on umbes 30 munga ümber, kes siin lisaks palvetundidele ka mitmesuguseid tooteid teevad – alates kuulsast dessertveinist ja lõpetades ikoonide, ehete või ravivate teesegudega. Ilmselt pakub klooster ka majutusteenust. Tegemist on väga vana ja ka väga rikka kloostriga. Algsed puidust hooned on küll hävinud, praegune kivist hoonetekompleks on ehitatud 18. sajandi keskel. Külastame ka kloostri muuseumit ja kirikut. Kuna seal pildistamine polnud lubatud, siis pole siin pilte sellest tohutust kullasärast ja rikkalikust ikoonide ja kirikutekstiilide kogust, mida muuseumis näha saab. Tekstiilide ja kirikurüüde kogu on suur, nii et tekkis isegi väike ootus, et ehk on väljas ka mõned kindad, aga seda ei olnud küll mitte. Lisaks on väljas väga suur hulk reliikviaid.

Paar pilti muuseumist ja kirikust lisan siia interneti avarustelt. 

Kirik

 

Kloostri kirik

Muuseumis on suur hulk kirikutekstiile, rõivastust, ikoone, raamatuid ja muud.

Kloostri siseõu

 

 Kloostrist lõpuks väljudes oli kõigil kõht hirmus tühi, aga kell on juba kolm läbi ning kusagil ei paista midagi söödavat, kinni on ka pandud kloostri väravas olev piruka-võileivaputka. Vaatamata sellele, et plaan on suunduda matkarajale, on kõhud kõigil nii tühjad, et sõidame kümnekonna km kaugusele külakesse, kus peaks olema mingi söögikoht. Näemegi ühe söögikoha terassil kahte söövat inimest, läheme sisse, aga söögikoha omanik ütleb, et naine läks kodust ära tööle ja enne kella kuute süüa ei saa. Õnneks juhatab ta meid paar maja edasi restoranini, kus pole ühtegi inimest näha. Lõpuks tuleb välja omanik ja ütleb, et tal on ainult lammast. No oleme rahul millegaiganes. Nii satumegi sööma seda kuulsat lambalihatoitu nimetusega kleftiko. Nimetus kleftiko pärineb kreeka mässulistelt ehk klephtidelt, kes varastasid lambaid ja küpsetasid liha maa-alustes ahjudes, et keegi suitsu ei märkaks. Sellest tuleb ka kreeka keelne sõna kleptein – varastama, millest omakorda ka mõiste kleptomaania. Ühesõnaga varastatud liha :)

4-5 tundi küpsenud lambaliha kleftiko ehk varastatud liha.

Dolmades

 Kõhud kõvasti lambaliha täis, suundume Cedar Valley matkarajale. Tutvustus lubab näha hulgaliselt erinevaid seedreid ja hingematvaid vaateid ülalt mägedest. Nooremad ja kabedamad meie hulgast kalpsavad suure hooga 3 km pidevat tõusu mäkke. Mulle tundub, et tea, kas ma ikka tahan neid hingematvaid vaateid näha ja nii pöördumegi tagasi enne, kui hinge matma hakkab :) Hunnituid vaateid ka muidugi ei näe. Istume kenasti seedrite vahel ja lahendame ristsõna :) Pilte ei hakka sellest panema, ehk saan kelleltki siia mõne hingematva vaate...