Viimane reisipäev – Split

Hommikul pakime kokku oma suured ja väikesed kohvrikesed, anname oma suurepärase ajutise kodu võtmed Natashale üle ja sõidame Spliti, et õhtuse lennuni vaadata seda Horvaatia suuruselt teist linna.
Pärast autole parkimiskoha leidmist jalutame kesklinna, otse Rooma-aegse Diocletianuse paleesse. Diocletianus elas siin 4. sajandi algul. Hästi säilinud palee on nii segunenud hilisema vanalinnaga, et õigupoolest ei saagi kohe aru, kus siin mis on ja kui suur see palee siiski on (hiljem loen internetist, et palee suurus on 40 000 m2 ehk siis suur osa müüride vahele jäävast vanalinnast :).

On imelik, et me ei sisene sellesse hästisäilinud kuulsasse Püha Domniuse katedraali. Ilmselt tol hetkel ei jõua päriselt kohale, et ikka tuleks igal juhul sisse minna. Tagantjärele trambiks jalgu ja ütleks, et muidugi läheme sisse (no eks tuleb siis kunagi Spliti tagasi minna). Katedraal on algselt olnud keiser Diocletianuse mausoleum ning hiljem segu Vana-Rooma aegsest ja hilisemast kristlikust ehitisest (7. saj).

Väljakul loovad meeleolu Rooma sõdalased.

Jalutame mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja täiesti juhuslikult satub teele ette Spliti etnograafiamuuseum. Sinna me siseneme ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et seal ei olnud ainult rahvarõivad, vaid ka terve ports kalapüügi, veiniteo ja oliivikasvatuse ajalugu. Ühesõnaga – kõigile midagi.

Rahvarõivad on kirevad ja ehted rikkalikud. Märkan palju kurrutatud seelikuid ja kahjuks mitte ühtegi sokki :). Kõik mannekeenid on ilma jalgadeta ...

Laste rõivad.

Ilmselgelt üks kummalisemaid tanusid, mida ma näinud olen. Koosneb väga tärgeldatud ja volditud kangast.

Muuseumis on üsna suur pitside väljapanek.

Väiksed vanalinnatänavad lehviva pesu ja kassidega.

Meie reis lõpeb jalutamisega Spliti rannapromenaadil.

Kui nüüd shopahoolikud tahavad teada, mida me ostsime, siis ütlen kohe ära, et ei miskit erilist. Nagu alati – ühe etnograafilise mütsi ja ühe sõrmkübara ning veidi kohalikke maiustusi ning kingituseks siidräti Horvaatia lipsupoest, sest lipsud on ju ülepea pärit Horvaatiast...

Kõige varasemalt on mingeid kaelasideme taolisi esemeid näha Vana-Rooma sõduritel. Tänapäevase lipsu traditsioon sai alguse kolmekümneaastase sõja aegu (1618-1648), mil Prantsuse vägedes teeninud Horvaadi sõdurid kandsid kitsaid sõlmitud kaelasidemeid, mis äratasid huvi ka prantslaste seas. Horvaatide järgi sai lipsu nimetuseks cravat. Kravatt kujunes kogu Euroopas moeröögatuseks, mida hakkasid kandma nii mehed kui ka naised. Horvaatia sõdurite vormirõivastusse kuulub kravatt tänini.

Horvaatia poeet Ivan Gundulić, esimene teadaolev portree kravatiga, 1622

Spliti vanalinnas põikan sisse ka Horvaatia disainerite üksik- ja väikeseeria mudeleid pakkuvasse Think Pink poodi. Ost jäi sealt siiski sooritamata, nuuman niisama silma :)

Lõpetuseks peab ütlema, et kui te tahate minna puhkusereisile 15-pealise perega, kuhu kuuluvad reisisellid vanuses neljast kuni kuuekümneni, siis Horvaatia on selleks väga hea valik. Suurepärane mugav villa elamiseks, rendiautod, eriti selge merevesi, soe päike, palmid ja paras ports ajalugu!

Vana-Rooma aegne Salona amfiteater

Päeva lõpetuseks vaatame üle Spliti lähedal asuva Salona amfiteatri, mis on ehitatud 2. sajandil. Mõned väiksemad meie hulgast ootavad lõpuni välja ahvide etendust, sest mida muud amfiteatrist (ahviteatrist) ikka oodata. Peame valmistama pettumuse, ahve ei ole ega tule. Pisut suurematele siiski räägime, mida seal amfiteatris tegelikult näha sai. Koduseks ülesandeks jääb vaadata filmi "Gladiaator"

Kindlus ja troonide mäng

Reedel sõidame mööda kiirteed Spliti lähedale, et vaadata üle Rooma-aegne Klisi kindlus, mis aastasadade vältel mitmeid ja mitmeid kordi vallutatud ja tagasivallutatud. Kindlus on ebatüüpiliselt pikk ja kulgeb mäeharjal. Vaated alla missugused!

Vaade alt üles.

Ja ülevalt alla.

Vähemalt sama kuulsaks, kui kindluse pikk ajalugu, teeb selle fakt, et siin on filmitud terve rida stseene Troonide mängu. Mina pole selle filmi vaataja, aga ma tean, millise pühendumusega mõned meie hulgast seda vaatasid :).

Üles-alla ronimised kindluse ümber

need ei ole siin meie - see on Troonide mäng :).

Päev on palav ja ronimist palju, aga kõik on rahul. Kellele meeldivad vaated alla, kellele kahur ja kellele troonide mängu lohed ja mõni vaatab siin ka eriti robustselt kootud keerdsilmustega sokke :).

Lohe otse filmist.

Kõige kõrgemal kindluse nurgas on see hea koht :). Sellise koha järgi võiks ju tekkida väljend "sitapurujutt" :)

Kindluses on ka pisike ajaloo ja etnograafia väljapanek. Eriti tähelepanuväärsed on muidugi sokid ja pastlad. Oleks keegi teine pildistanud, näeksite siin näiteks nugasid, mõõku ja püsse  :)

Ekraanil saab vaadata kindluse elanikke läbi aegade.

Väike merereis

Kuigi Makarska sadamas pakivad lõbusõidulaevad ennast juba hooaja lõpuks kokku, jääb mõni neist siiski ka hilistele turistidele teenust pakkuma. Nii broneerimegi endale neljapäevaks sõidu Horvaatia kahele suuremale saarele. Laevaonu reklaamib sadamas oma laevareisi, mis viib soovijad saarereisile, hinna sisse kuulub ka toit ning reklaampilte vaadates jääb vähemalt mulle esmalt mulje, et ka ekskursioonid saartel.

Lahkume hommikul vara Makarskast.

Sellise laevakesega asume teele.

Meri on harukordselt vaikne ja laev vaatamata hooaja lõpule tegelikult täiesti täis. Esmalt sõidame paar tunnikest saarele Hvar. Saab vaadata laintesse, kududa või kõigile olemasolevatele paberilipikutele eeslimängu mängida :).

2 Horvaatia suuremat saart – Hvar ja Brač

Vahetult enne kohalejõudmist annab nö kaadritagune hääl väikese ülevaate saarest, no umbes nii nagu Elroni rongis öeldakse, et ärge unustage oma asju ... Saarega tutvumiseks antakse tunnike aega ja ega sellega eriti kuhugi ju ei jõua. Nii väike see saar ka ei ole. Reklaampiltidelt nähtud lavendlipõlde muidugi selle tunniga keegi vaatama ei vii, aga igalt nurgalt võib osta lavendlilõhnalisi kotikesi, sest tõesti tundub, et lavendel on selle saarekese sümbol.

Lavendlikotikesed kõikvõimalikes versioonides.

Mida siis tunniga jõuab? Süüa head jäätist :) ja teha lühikese jalutuskäigu Jelsa nimelise linnakese kitsaste tänavate vahel, nautida ilusat ilma ja teha mõne pisikese ostu, näiteks suvekübara näol, mille valib endale reisimeeneks üks kena kuuepoolene.

Kohe sadamas on suur hulk kohviukuid ja turiste.

Tõttame laeva tagasi ja alustame sõitu järgmisele saarele. Sellel teekonnal pakutakse toitu. Pakkumisel on kaks varianti – grillitud kala kapsasalatiga või kana kapsasaltiga. Ütleme siis nii, et nälja see asi küll peletab, aga erilist maitseelamust ei paku. Lapsed söövad enamasti ära oma kana ja jätavad järele kapsakuhjad.

Randume saarel nimega Brač. Jällegi räägib enne sadamasse jõudmist "hauatagune hääl" mitmes keeles, mida saarel näha võib. Turistide hulgas väga populaarse saarega tutvumiseks on aega 3 tundi.  Üks vaatamisväärsus on siinne kuulus kuldsarve neeme rand, mis neemena merre ulatub ˜– kuna lapsed tahavad randa "igast asendist", siis see saabki olema meie sihtpunkt. Minnes lähevad sportlikumad meist jalgsi, aga mudilastega valime transpordiks väikse linnarongi, mis viib läbi ka mõne viinamarjaistanduse ja oliivisalu vahelt.

Turistirongiga randa.

 Rand on uhke, puhas sillerdav vesi ja mustmiljon ilusaks ümaraks lihvitud väikest kivikest. Rannal on värvikad prügi sorteerimist võimaldavad kastikesed ja ei mingit rämpsu. WC-kasutus maksab 5 kohalikku raha, aga kui sa oled väike ja sul on suured sinised silmad ja heledad patsid, võid WC-tädi käest ka pisikese šokolaadi kingiks saada :).

Sarvekujulise neemena vette ulatuv rand.

Lihvitud kivid, augukestega kivid, merekarbid – kõike võib leida.

Puhas vesi ja väga vähe rahvast.

Viltused puud ja prügikastid.

Tagasi sadamasse kõnnime mööda pikka, umbes 5 km pikkust tühja rannapromenaadi, ühel pool hotellid ja teisel pool tühjad rannad :).

Kasse saab siin näha igal sammul.

Rannapromenaad. Kaardil märgitud punase joonega :)

Võite ette kujutada, kui palju rahvast siin tippajal on :)