Imelik lausa tunnistada, et ma pole mitte kunagi mingi mänguautomaadiga mänginud. Nüüd siis olen, Monte Carlos...
Seda asja on siin lihtsalt huvitav jälgida, kuidas uhked limusiinid ja maailma suured rahapöörajad-raiskajad kogunevad. Meie oleme siin küll sellisel kellaajal, et liikumine on veel tagasihoidlik. Ja maja, kus tuleb oma raha ära raisata, on loomulikult hirmuhke, aga pildistada saab ainult õues. Nii et see fakt, kuidas ma väga lihtsalt (loe selleks tuli õpetamiseks siiski teenindaja kutsuda) suutsin lahti saada viiest eur-st, jääb teil nägemata.
20. aug 2009
Monte Carlo kasiino
Monaco
Linn peopesal. Ei noh, peopesale ikka ei mahu, aga väikene on ta küll. Ja kuna maad on nii vähe, siis tuleb linn ehitada õhku! Seetõttu on hoone hoones kinni ja rohelist - seda sobib lillepotiga rõdule paigutada või kõrgele katusele istutada...

kõikse rohkem politseinikke (Euroopas).



Need pisikesed kaunid prantslased
Oo jaa, nad on pisikesed. Pakse inimesi siin kohtab ikka väga harva ja vabalt võivad need kopsakamad ka turistid olla. Väidetavalt on ilusolemine ja stiilitaju siin miski, mida juba sünnist saati arendama hakatakse. Nii, et eestlastele omane - vitsuta kõht kõvasti täis - ei kehti siin isegi laste puhul.
Kuidas nad siis seda teevad?
Tradistiooniline hommikusöök on väga väike. See võib olla ka vaid üks tass kohvi. Enamasti süüakse sinna juurde ka üks pisike saiake, millele sobib lisada natuke mett või moosi. Päev algabki neil ilmselt käiguga mõnda lõpututest pagari saialettidest. Aga nad söövad vaid ühe pisikese saiakese või jupikese krõbeda koorikiuga pikast saiast.Lõunasöök on täiesti vähetähtis, selleks haaratakse midagi väikest ja kerget - mõni salat, väike supike või võileib. Tundub, et salatit süüakse siin alati eraldi ja mitte kunagi prae kõrvale.
Õhtusöök, mis võib alata üsna hilja, on aga väga oluline ja igal juhul sotsiaalne tegevus. Selleks valmistutakse korralikult, pannakse selga sobilikud rõivad, minnakse siis kas välja või korraldatakse õhtusöök kodus. Tihti ollakse koos sõpradega. Ja hea ning kvaliteetse toidu ning veini kõrval on sama tähtis seltskondlik vestlus. Õhtusöögile külla minnes võetakse tavaliselt kaasa häid komme või lepitakse kokku midagi täpsemat. Veiniga külla ei minda, sest see oleks peremehe veinivaliku mitte usaldamine. Kui ikka jooki soovitakse külakostiks viia, siis on selleks šampanja. Nii et, õhtusöök on küll rikkalik, aga selle võiks lühidalt kokku võtta ka nii - vähem süüa ja rohkem vestelda!
Milleta ei saa läbi prantsuse köök?
Väga olulisel kohal, eelkõige siin rannapiirkondades, on loomulikult mereannid. Kõik need molluskid, karbid, vähid, kaheksajalad, austrid ja loomulikult ka kalad. Neid on pikad rivid turul ja meie peatus väikeses sadamalinnas Sete´s tipneb katsetusega läbi mängida film mister Bean puhkusereisil.


Selle kausitäie pistsime neljakesi kinni ja Beani filmi tegime ka... seda näeb kodus.



Ja sinepiletid toidupoes on mitmeid meetreid pikad...(konjakisinep, marjasinep, meesinep...)
Juustu ja maiustuste juurde jõuan hiljem.
Nizza - suvitajate paradiis
See Prantsusmaa lõunarannikul asuv linn on suvitajaid-puhkajaid ja värske õhu otsijaid võõrustanud juba mitmeid sajandeid. Pikad promenaadid, soe Vahemeri, peaaegu kogu aasta lõõskav päike ja suurepärane köök - mida siis veel tahta. Rand Nizza all pole küll liivane, aga kivid korralikult ümaraks lihvitud ja vesi muidugi ülimõnus. Ja kuis saakski teisiti olla, kui kraadiklaas näitab 34 kraadi sooja.Keskväljakul on purskkaev ja nn Pompeipunased majad.
Ja kogu linn on täis vanu hotelle, mõnusalt vabasid tänavakohvikuid, lillepotte ja teatava piirini on kõik vanaaegselt räämas. Ei ole siin seda põhjamaist klanitust.
19. aug 2009
See hästilõhnav Prantsusmaa
Mina, kes ma ligi kakskümmend aastat oma peenikesse kappi erinevaid lõhnu kogunud, ei saanud mitte rõõmustamata jätta, et sellel reisil niipalju lõhnalist ette juhtus.
Kõigepealt Eze linnakeses (või oli see küla?) asuv lõhnapõhjade tööstus Galimard. See on koht, kus ümberkaudsetelt lavendli, roosi, jasmiini ja mis kõik veel põldudelt saadud õitest lõhna toodetakse ja seda tootmist siis põgusalt ka tutvustatakse. Ja ka müüakse. Kuigi tegemist on ilmselgelt teada-tuntud tipplõhnadega, on siin neil loomulikult oma nimed ja hinnad pisut odavamad. Sooritan ikka ostu ka (vat sellest kohast muidu minema ei saa). Ja hiljem Grasse linnakesesd külastame parfüümimuuseumit, kus loomulikult veedaksin aega vähemalt 3 korda rohkem, kui seda meile antud on.
Siin saab põhjalikult tutvuda nii lõhnatootmise ajaloo kui ka erinevate lõhnadega, nuusutada kõiki algkomponente ja vaadelda kõiki taimi... Huvitav ühesõnaga. Aga aega on vähe.





16. aug 2009
Prantsusmaale! Promenaad


Ja tulemängu kõrvale sõin ära ühe ehtsa Prantsuse sibulasupi.