27. märts 2011

Veel midagi




Nii, oleme nüüd tagasi. Siiski lisan siia veel mõned kohalikelt kuuldud faktid ja ka mõned tähelepanekud:

Hirmus palju on tänaval kerjajaid. Näeme ka üht invaliidi, kes jookseb kargud peos üle tänava, siis sättib end karkudele ja tuleb õnnetu näoga meie käest raha lunima. Nii see paraku käib. Polegi eriti näha, et keegi neile midagi annaks, aga ju seda siiki tehakse, miks nad muidu tänaval on.

Väidetavalt 19% grusiinlastest on töötud ja kohalik taksojuht ütleb, et tööl käivad siin vaid noored. Üle 45 aasta vanused inimesed on enamasti kõik töötud.

Igal pool on tohutult palju politseinikke ja seetõttu väidetavalt väga vähe kuritegevust. Ei näe küll miskit hämarat. Siseministeeriumi hoone on klaasist ja kohalikud naeravad, et see on sellepärast nii, et kõik oleks läbipaistev. Selle läbipaistvusega on neil siin ilmselt probleeme :). Politseiautodel on pidevalt töös nii sinised kui punased vilkurid ja see ei tähenda siin seda, et neil kuhugi kiire oleks.

Kõikjal tänavatel on tohutult lagunenud autosid. Kuna auto ülevaatust olevat hakatud järjest rohkem raha eest ostma, siis sellele piiri panemiseks oli selline toiming üldse ära kaotatud. Kõik autod võivad tänaval sõita ja mingeid ülevaatusi enam ei toimu!

Jalakäija on siin kõige tähtsusetum liikleja. Ülekäigurajale astudes sõidavad autod kiirust maha võtmata sinust üle ja tuututavad, et saa kõrvale hüppaksid. Rahulikult üle tee saab ainult tunnelist ja valgusfoori alt, aga neid viimaseid on Gruusias õige vähe.


Terve linn on täis taksosid ning taksosõit on üsna odav. Ilmselt on see siin väga hea liikumisvahend kasvõi juba seetõttu, et üle tänava minek on keerukas.

Grusiinlased on väga sõbralik rahvas. Kõikjal küsitakse, kust te olete-tulete. Ja kui ütled, et Eestist, siis on edasine vestlus veel eriti sõbralik. Nooremad inimesed vene keelt ei pruugi osata ja räägivad inglise keelt. Vanemad inimesed võivad ütelda, et räägivad inglise keelt, aga tegelikult oskavad nad seda umbes samapalju kui mina :). Vene keelega saab siin igal pool siiski hakkama.

Enamik inimesi kannab siin musti rõivaid. Tänavapilt on üsna masendavates värvitoonides, nö must-hall.

Hästi palju on poolikuid ehitisi, lammutamisi ja taastamisi. Tundub, et Tbilisi tänavapilt muutub iga aastaga ilusamaks.

Tbilisi turg

Kui sa pole turul käinud, siis sa polegi kuskil käinud... Nii me mõtlesime ja käisime kohe kahel turul. Ühel päeval kunsti ja vanavara turul, kust saab osta absoluuuutselt kõike ja kust me mitte midagi ei ostnud. Nüüd ma siiski valetan, ostsime mütsi - ilma kohaliku mütsita ei saa ju koju minna.
Müügil on panne, potte, lauahõbedat, nõusid, veneaegseid miksereid, raadiolampe, mutrivõtmeid... ja kõikvõimalikku muud soga.

Järgmisel päeval aga sõidame metrooga (väga vilunult juba) raudteejaama peatusesse, kus asub suur turg. Tegelikult me ei saagi teada, kui suur see täpselt on, sest ega me lõppu ei jõua. Ja otsides ühte meeste (AH ja teised) poolt jahatatud tururõivaste tagant algavat suurt ja korralikku kaubamaja, suudame isegi sedavõrd ära eksida nende rippuvate võltsfirmakate, trussikute ja seelikute vahele, et isegi väljapääs sellest tohuvapohust tundub keerukas. Kuhu sa ka ei lähe, igal pool ripuvad riided, mis lõppevad planguga ja mitte väljapääsuga. Seda kaubamaja me ei leidnudki, selle asemel sattusime hoopis kulla- ja hõbedaturule, mis oli ausalt öeldes ka üsna huvitav kogemus. Kitsaste lettide taga iga poole meetri tagant külg külje kõrval seismas kullamüüja. Millegipärast ei tekkinud üldse ostuhuvi....
Palju lõbusam oli toiduturul, kus kõik müüjad olid paigutunud kaubasortide kaupa, näiteks järjest terve maa-ala õunamüüjaid.

Katusega turuhallis oli pilt kirjum.

25. märts 2011

Tore õhtu



Pärast seda, kui olime esmalt inernetist mitmeid tunde otsinud kohta, kus õhtul mängiks elav muusika, saime seda kohta otsida ka mitmeid tunde tänavatel seigeldes. Aga meie otsinguid kroonis edu -koht nimetusega Vana Maja (muidugi gruusia keeles), osutus väga toredaks. Rahvuslik sisekujundus, head toidud, neljahäälne gruusia keevaliste meeste laul ja lisaks veel tantsu ka. Kuna see koht polnud just päris kesklinnas, siis turiste ei paistnud seal rohkem olevatki, restoran oli täis kohalikke väiksemaid ja suuremaid seltskondi.

Manustasime üsna ohtralt Gruusia veini ja kõikvõimalikke rahvusroogi :)


24. märts 2011

Välispidine puhastus


Me ei jäta külastamata Tbilisi üht tähtsamat vaatamisväärsust (loe mõnulemisväärsust, mis siin ikka vaadata) väävlivee vanne ehk Sulphur Bath´i. Kuplikujulised saunad olid vanadel aegadel olnud kohaks, kus toimus naiste seltsielu, näidati ja vaadati üksteise kleite, vanemad naised vaatasid poegade pruudid üle jne.

sauna eesruum

Vesi tuleb siin väävlistest allikatest ja on 48 kraadi soe. Kuuldavasti olid seda kohta siin nautinud ka Puškin ja Lermontov, miks siis mitte ka meie. Võtame suuremat sorti sauna, kuhu seitsmekesi ilusti ära mahume, üks tund maksab 60 lari (umbes 360EEK). Vesi suures vannis on nii tuline, et ega sinna esimese hooga polegi kerge sisse minna. Lisaks tellime endile kooriva massaaži ja muidugi teed ja õlut :)

Pilte on udu tõttu päris raske teha

Vesi on tõeliselt libedalt väävline, mis on kohe tõendatav minu sõrme jäänud sõrmusega - muutus momentaalselt mustaks. Loomulikult heljub siin tõline mädamunalõhn.

Vaade Tbilisile Narikala linnusest

Ronime mööda pisikesi vanu tänavaid pidi kõrgele üles iidse linnuse Narikala juurde (rajatud 4. sajandil ja suurendatud ka hiljem). 19. sajandil maavärina järgselt linnus enamasti hävines. Aga vaade siit linnale on väga täiuslik.


Otsinguid ei krooni edu

Sa tahad Tbilisis midagi üles leida? See ülesanne on raskemast raskem. Sul võib olla aadress ja võib olla kaart ja üheksal juhul kümnest sa seda kohta ei leia, sest mitte ühelgi tänaval ei ole kuskil väljas tänavanime ega majanumbreid ning kui peakski juhuslikult olema, siis ilmtingimata vaid gruusia keeles, mis meie jaoks näeb välja nagu üks portsuke ümaravormilisi sigri-migri märke.

Siis ei jää tavaliselt muud üle kui teed küsida. Grusiinlased on tõesti väga külalislahked, nad näitavad sulle igal juhul teed, tulevad kohe jupike sinuga koos ja näitavad, kuhu, kummale poole, jõe vasakule kaldale jne... Ainult sellel kõigel on üks viga, nad ise ka ei tea, kus see koht asub, kuhu sa minna tahad ja tänavanimesid ei tea nemad ka :) Oleme siin juba mitmeid kordi otsinud mitmeid sihtpunkte ja kõiki neist ka üldse mitte leidnud. Mõnel juhul on meid oma 3-4 korda juhtatud sillast üle ja paremale ja siis jälle teine mees ütleb, et teisel pool silda vasakule ja kolmas, et ühest teisest sillast paremale ....lõbus ühesõnaga. Ja sissesöödud šašlõkid ja hatšapurid saab ilmselt kõik maha kõnnitud, sest 2 km jalutuskäigust võib täiesti sujuvalt saada ka 8 km rännak.

Aga niiviisi ekseldes näeb ka selliseid kohti, mida me ei otsigi. Näiteks see tore maja.

23. märts 2011

Tänavaüllatused

Mulle meeldivad mängulised linnad, kus on selliseid ootamatuid kujukesi. Need toovad kohe naeratuse näole. Kesklinna jalutades üllatas meid iga natukese aja tagant väike posti otsas istuv kujuke. Edasi minnes sai selgeks, et need on seotud kino-ja teatriinstituudiga. Tore! Miks meil selliseid asju tänavatel pole?




Pealinn Tbilisi

Milline on siis meie esmamulje? Siin on üsna palju toredaid maju ja ka parasjagu halle ja ilmetuid maju, mille meie mõistes suhteliselt räpastes sisehoovides lipendavad pesud. Tundub, et ülioluline on rõdu olemasolu majal (ilma rõduta maju justkui polegi). Siin on väga palju pühakodasid, sekka ka uusi hooneid. Peatänava ääres on lugematu arv pargipinke ning õhtune Tbilisi on tõeline valgusmäng - tulesid nemad siin kohe armastavad!

Vabaduse platsil seisab kuldne Püha Jüri kuju. Püha Jüri on Georgia tähtsaim kaitsepühak. "Püha" Jüri eestvedamisel teeme toreda metroosõidu, esmalt 2 peatust vales suunas ja siis üks õiges:).

Tähelepanu tõmbab kohe kesklinnas olev klaasehitis - uus Tbilisi sild.
Selline tore segasummavanalinn!
Tbilisi värvikas pulgakommi meenutav teletorn, mida on hea orientiiriks võtta.

Lisan siia lõppu veel ühes suvalise tänava suvalises õllekas söödud üldse mitte suvalise vaid üsna ehtsa hartšo. Supp, mida oli pea liitrijagu ja milles ujus igavene jurakas tükk lambaliha, lisaks riisi, ohtralt vürtsi ja koriandrilehti.

iidne pealinn Mtskheta

Siin asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Jvari klooster (6. saj). Lugu räägib, et siia oli toodud jupike Kristuse surilinast, mis selle paiga pühaks muutis. Kohalike jaoks on aga eriti tähtis püha Nino - 15 aastane tütarlaps, kes siia pühasse paika rännates viinamarjaväätidest ja juustest risti meisterdas, siin palvetas, Gruusiasse ristiusu tõi ja inimesi ravitses. Meie bussijuht näitab roosipõõsast, mis olevat püha Nino aegne.
Püha põõsas. pärast mind tuleb põõsa juurde eideke, kes põõsale suud annab - ju siis on ikka püha põõsas.

Selline Püha Nino moodi tehtud viinamarjaväätidest rist on siin aukohal.

Kloostri kirikus pildistada ei või nii panengi siia vaid välisvaate.

Kollased koerad


Terve Gruusia on täis kollaseid või kollaselapilisi pontusid. Neid lonkis mitmekaupa ringi suusamäel, neid jagub kirikuplatsidele ja Tbilisi linna vahele. Tundub, nagu poleks nad kellegi omad. Ilmselt on siiki tegemist väga tähtsate koertega, sest märkan mitut rahvuslikku maali, kus gruusia mehed lauataga söömas, kõrval lapiline kollane koer.
Mõned neist on ka üsna nahhaalsed, üks näiteks tõmbas lausa peost ära need oranžid kindad.

Teel Tbilisi poole

Hommikul aknast välja vaadates tundub pisut problemaatiline olevat fakt, et kohe sõidame mööda mägiteid Tbilisisse. Terve öö on sadanud lund ja hotelliesisel teel (no see oli juba enne nii konarlik, et päris teeks ongi seda raske nimetada) on põlvest saadik lumi. Siinsed prioriteedid on hästi paigas - lumi on ära lükatud küll suusaradadelt, aga mitte teelt. Selgub, et tellitud auto ei olegi võimeline hotellini sõitma ja nii läbime me esimesed 250 meetrit põlvini lumes, kohvreid tirides. Edasi selgub, et üks teedest on üldse kinni, aga nii üllatav kui see ka ei tundu, laabub järgnev sõit täiesti viperusteta, juht teab, mida juht teeb :)


Esimene peatus on vana kiriku juures, mis on Gruusia üks tähtsamaid arhitektuurimälestisi hilisfeodaalajastust. Siin toimub ka meie reisi tähtis sündmus, Jüri paneb patukahtesuseks 2 küünalt.
Kirik on venelaste poolt vahepeal seest valgeks võõbatud ja nüüd on vanad freskod taas välja restaureeritud.

Vahemärkusena olgu öeldud, et valdav on siin Gruusia õigeusu kirik, kuhu kuulub 82 % elanikkonnast ja tundub, et inimesed on võrreldes näiteks eestlastega ikka väga usklikud.

Vaade kiriku juurest alla.

22. märts 2011

Viimane päev mäel

Kokkuvõte sportlikest saavutustest:

OH ei kaota kindlameelsust ehk suuski alla ei pane. Tippsaavutuseks jääb mitu üles-alla sõitu tõstukiga ja väikesed jalgsimatkad mäest alla ja ka üles (oh).

AH sõidab alla mitmetest mägedest ning viimaseks päevaks ei valuta tal isegi jalad ülemäära palju. Igal allasõidul ostab AH enda preemerimiseks putkast ühe õlle, mille manustab ülessõidul tõstukis. Kuuldavasti paneb putkamüüja õlle juba letile kui teda näeb :) (see on umbes nagu ühe tuttava vanapoisi kirjeldus oma elust, kes kurtis, et Pargi poes tõstetakse sepik ja keefir enne letile, kui ta midagi küsida jõuab).

Langud ei kiitle, mida erilist nemad mäe peal teinud on - no nende jaoks see allalaskmine ju vilunud värk. Küll korraldab peatreener Jüri viimasel hommikul piljardilaual kahe lusika abil üleüldise kuiva õppuse, et kuidas ikka suuski käänata-väänata.

Langude langud teevad suurimaid eduamme. No üks neist ei suuda alla laskamata jätta ka kõrgeimatest ja punasematest radadest ja teine omandab viimaseks päevaks täiesti korralikud oskused, et asja nautida. Mariast ma mitte ei räägigi, temal on see asi kuidagi sündismisega vist kaasa antud.

Viimasel mäepäeval sööme lõunat kõrgel mäe otsas (2750m). Šašlõkk koos alõtšakastme ja värske salatiga, lõbus ja kena teenindaja Julia, kes oskab öelda "ma armastan sind" ning üsna hunnitu ning päikseline vaade mõnele veel kõrgemale ja paljudele madalamatele mäetippudele. Sellest ilust mul kahjuks pilte pole, lisan hiljem Jüri fotokast.
Päikest ja selget vaadet kestab täpselt niikaua, kuni sööme. Edasi on nagu noaga lõigatult kohal pilv ja udune nähtavus umbes kaks meetrit. Selline totaalne nähtamatus tabas mind enne ka teel, kui üksinda suusakeskusesse kõndisin. Ei ole eriti meeldiv kogemus, kui kõik on üks valge asi su ümber ja näed umbes 1 meeter.

Õhtusöögiks tegi peremees grillitud kala (beluugat), mis oli väga mmmm............... hea. Beluuga on Mustas meres elav tuuraliste sugukonda kuuluv röövkala.

Laual näeb see kena kala välja sedamoodi.

Ja kannuke veini ikka ka.

Lugesin, et Gruusias on ajalooliselt kujunenud nii, et kõiki liha- ja kalatoite teevad mehed ja muid sööke naised. Mehed siis oma kindžallidega hakkisid näituseks liha hinkaalide sisse.

Lõpetuseks väike lehvitus siit mägede kohalt pärismaalasele provva Kaburile, mis näitab et OH siin mitte kasutult ei istu.


Homme hommikul sõidame siit mägedest alla Tbilisisse, kas seal ka netti juhtub olema, pole teada. Hotelli soovitas meile perenaine Niina ja meil pole aimugi, mis tingimused seal olla võivad.

Veel toidust

Olgem ausad, päevastest sündmustest on mul tõeline eemalseisja ülevaade, sest mäe peale ma ei läinud. Ilm oli lumesajune ja nähtavus väga vilets. Kuulu järele olid mõned lumelaudurid üldse ära eksinud ja 4 tundi jalgsi hotelli otsinud.

Küll panen kirja lühiülevaate õhtusest söömalauast kohas, kus langud juba mullu olid söömas käinud. See oli üks pisike hotellike Gudauris, mida peab Tbilisis arstina töötav kena proua Marina. Toitu oli liigagi rohkelt ja Marina käest pärisime ka üht-teist koostise kohta. Kõigepealt juba eilegi söödud hatšapuri ehk juustupirukas, mis oli väga maitsev. Siis maisijahust pätsikesed kohaliku juustuga, mida Marina ostab siitsamast lähedalt.

Maisipätsikesed

Kohalik värske juust, mis on üsna soolane.

Tumeroheline saiadele määritav ollus, mida tehakse järgmiselt: keedetakse värsked spinatilehed ära ja pigistatakse neist vesi välja. Seejärel peenestatakse, lisatakse erinevaid maitseaineid (koriander oli selgelt tuntav), soola ja veiniäädikat. Üks toitudes rohkelt kasutatav maitseaine on ka peenestatud kukerpuu (baburitsi) marjad.

Rahvusroog praekartul liha ja sibulaga (rammus rasvane :))

Praekartul sibula ja lihaga ning see imeline värske kurgi-tomati-sibula salat, mis on siin väga hea. Lõpetuseks veel šokolaadikooki ka.

20. märts 2011

Gruusia toit

Meie hotelli perenaine kahjuks meile sellist ehtsat rahvuslikku gruusia toitu pole pakkunud – siin on pigem selline keskmine nõukogudeaegne sööklatoit, kui välja arvata valge ja ülisoolane juust, mis ilmselt on kas kitse- või lamabapiimast(vahepeal siiki selgus, et lehmapiimast). Gruusia toidu saamiseks jalutasime külasse, mis mööda teed asus umbes 7 km kaugusel. Jalutuskäik oli väga suure kaldega allamäge, nii et tagasitulekuks tellisime küll auto J. Külla laskuva tee ääres oli ridamisi hotelle, mõnes põles tuli vaid ühes toas, mõned olid päris pimedad. Kohalike jutu järgi ei julge siia pärast sõda tulla enam ükski Lääne suusaturist kui välja arvata Baltimaad.

Ja mis me siis sõime?

Kõigepealt hatšapuri – selline tore juustupirukas, mis oli väga maitsev. Üks ketas pärmitaigent all, teine peal ja vahel siis kohalik juust.

Hinkali – mis välja nägi nagu ülisuured vürtsika lihatäidisega pelmeenid.

Värske salat, sibula ja maitserohelisega ja teine variant pähklikastmega. Mmmmmm....neil tomatitel ja kurkidel on siin täiesti suvemaitse.

Ja peale üks karahvinitäis majaveini.

Söögikoht ise nägi välja selline. Pildil olev mees ei ole kohalik :)

Dipi andmise kommet siin ilmselt pole, sest teenindajaneiu oli ikka väga üllatunud ja küsis kaks korda üle, et kas ta ei pea midagi tagasi andma.