10. sept 2013

Usust

No see on nüüd küll see teema, millest tahaks rohkem teada kui ma tean. Aga paraku oleks pidanud eneseharimise ette võtma enne reisi.

Kõik kreeklased kuuluvad ortodoksi kiriku alla, see on siin riiklik usk. Kirikuid, kabeleid on väga palju ning sageli on need ka elumajade küljes. Kullasäras kirikud on muidugi muljetavaldavad nagu õigeusu pühakojad ikka. Kui jumal on aidanud kreeklasel surmasuust pääseda, siis ehitab ta sellepeale väikese templi või viib kirikusse vähemalt hõbedase plaadikese tänuks (tänuplaatidel on kas jalg või käsi või muu, mille tervenemist jumal toetanud).


Mõõdutundeta palju kullasära
Kuna minu usulised teadmised pole eriti kiita, siis hakkavad mulle silma ka lihtsalt erilisena mõjuvad kujukesed. (murumoori prototüüp)
Väga lahedate nägudega inglid.

"Püha gräfiti" Mykonose saarel Akrotiri lähedal. Vaatenurk on küll selline, et parempoolsed ristid on katuselt ära noihkunud, aga mäest alla tulles olid ka need ilusti kiriku katusel.

9. sept 2013

Kreeka toidust

Võib oletada, et toit pole kõikjal Kreekas ühesugune, alljärgnevad tähelepanekud on pisike kokkuvõte Küklaadide saarestiku tavernites pakutavast. Võib vaid oletada, et kohalikud söövad oma kodus midagi sarnast.


Et Kreeka köök on hea, seda ma teadsin juba ennegi. Aga siiski pean mainima, et moussaka ja tzatziki ja spanakopita maitsevad siin paremini kui need järeletehtud variandid. Ja feta juust on hea ja kõvemapoolne:).

Üks huvitav lauakatmise alane komme hakkas küll silma. Odavamates kohtades laudadel laudlinu pole, aga sellistes keskmise hinnaklassiga (võib-olla ka kallimates) tavernites tuuakse pärast seda, kui oled istet võtnud, ilusa laudlina peale paberlaudlina, millega kena lauakate kinni kaetakse. Pudistav turist võib ju laudlina ära määrida!

Kuna põllumajandus on tänu kuumusele ja kuivusele vaevaline, tundub isegi kummaline, et nii palju leidub värsket kraami, aga see päikese käes kasvanud tomat ja sibul jms on harukordselt magus ja maitsev. Põhiroa kõrval on harva midagi värsket, see tuleks enne näiteks kreeka salati näol lauale tellida. ja teine tähelepanek on see, et lihapraed (nii kohalik šašlõkki meenutav vardas küpsetatud liha souvlaki kui ka muud lihapraed) on enamasti väga kuivad. Kreeklased ei armasta prae juurde kastet panna. See-eest on maitsvad ja mahlased ahjupotis või vormis küpsetautud road. 

Parose saare salat - sarnaneb Kreeka salatiga, aga siin on lisaks spinatilehti ja feta juustu asemel on kohalik teralist kohupiima meenutav juust. (tomatid, kurgid ja paprikad ei paista kuhja alt välja:))
Moussaka - olen seda isegi teinud, aga päris selline see küll välja ei näinud. Esiteks on nad suutnud siin baklažaani kuidagi hästi ära kuivatada, et see ei mõju sellise lötina ja teiseks on toidu peal olev munakiht hästi paks, ma ei saagi aru, kuidas see neil vormi sisse ei voola, või küpsetavad nad selle tõesti eraldi? Selle vormiroa tooraineks on kartulid, hakkliha, baklažaan, muna, juust, ilmselt ka tomatipasta. Mõnel pool pakuti seda ka väikeses ümaras ahjuvormis. Oli väga hea:)
Veisepada. Sellised ahjupotiroad olid mahlased ja maitsvad.
Kaheksajalad rannas kuivamas. Mereande ja kala pakuti söögikohtades tunduvalt vähem, kui oleks oodanud. Ja mõnikord olid need ka väga kallid.
Ilmselt üks vana tavern. Mööda kraani jooksis vein (vaadid olid lae all ja kraan tuli iga laua juurde). Kraani kõrval toop veini jaoks ja ytahvlike kriidiga, kuhu pidi ilmselt kriipsu tõmbama, kui oled ühe veini ära joonud.
Ühel päeval otsustasime õhtul Mykonosel otsida istumiskoha, kus mängiks elav rahvamuusika. No see polnud küll kerge, sest kõik juhatasid meid enamvähem ühte kohta, aga selle koha leidmine polnud lihtne. Ja lõpuks ei olnud seal peale meie ka kedagi ootamas. Omanik küll ütles, et millalgi muusika tuleb, ilmselt kell 10 või 12 või 2, no siis, kui tulevad inimesed.:) Tavern ise oli väike ja lõhnas nii, nagu maavanaema kelder. Vaata ülemist pilti. 
Kella kaheni me siiki ei oodanud, aga lõpuks leidsime siiski ka ühe muusikaga koha, kus olid tõesti vaid kohalikud. 
Suures muusikaotsimise tuhinas unustasin tol õhtul tegemata pildid kõigist kohalikest roogadest, mida sõime - fava ubadest tehtud püree, mis oli hea, fenkolipirukad filotaignas, mis polnud nii head kui spanakopita (spinat ja fetajuust filotaignas) ja mingi imeline liharoog louza, mis olgem auasad, ei lõhnanud väga hästi. Pärast netist lugesin, et tehakse seda seafileest, mida hoitakse üks päev soolvees, siis kaetakse paksult vürtsidega ja seejärel vinnutatakse päikese käes paar nädalat.
 

7. sept 2013

Väike püha saar Delos



Väga väike saareke, kuhu mahtus Vana-kreeka perioodil elama 30 000 inimest!
Sisuliselt ongi see saar muuseum, sest näha on terve antiikne linn. Pilet tuleb osta kohe laevalt maha astudes ja tegelikult on ilmselge, et siin on kõige huvitavam neil, kes juba enne antiik-Kreeka kultuurist palju teavad. Kohe kahju, et mina nende hulka ei kuulu.

Lisan Delose kaardi.
Vaade saarel oleva mäe jalamilt
 
Zeusil oli palju armukesi ja üks neist oli Leto, kes temast rasedaks jäi. Et aga Zeusi naine Hera oli armukade, ega lubanud ühelgi maal anda Letole kohta sünnitamiseks, leidis Leto lõpuks liikuva saare – Delose, kus ta sünnitas kaksikud – päikesejumal Apolloni ja  Artemise. Selle tagajärjel kasvasid Delose saarele alla sambad ja see muutus paikseks. Edaspidi peetakse seda üheks pühaks saareks. Saarel on säilinud rikaste linnaosa, kus näha mitmed mosaiikpõrandad, teater koos näitlejate eluruumidega, linnaosa välismaalastele ja muidugi hulk templeid, väljakuid, gümnaasium jm. Kuulus on lõvidega äärestatud lai rongkäigutee.

tegelikult on need oma õiges paigas olevad lõvid originaalide täpsed koopiad, originaalid asuvad samal saarel asuvas muuseumihoones.

originaalid muuseumis.

Väidetavalt 425 aastast enne kristust aastast hakkasid siin iga 4 aasta järel Ateena algatusel toimuma suured pidustused - deeliad ning samast ajast oli saarel keelatud sünnitada ja surra. Selleks tuli tarvitada naabersaart, ära viidi ka juba varasemad hauad.
Süüa saarel muidugi nii suurele hulgale ei jätkunud, toitu toodi naabersaarelt Mykonoselt. 

Üks rikaste linnaosa elamu.
vasakul rindkeretükk suurest Apolloni kujust, mis on mingitel hilisematel aegadel ka tervena jäädvustatud. Kuju oli nii suur, et pea ulatus üle templite.



Add caption



Mosaiikpõrand Dionüsuse templis. Silm pidi koosnema 29-st tükist.


mosaiikpõrand nn delfiinide majas

Saarel on ka muuseum, kus on mitmed linnast leitud väikeesmed ja ka mitmete mosaiikide ja kujude originaalid.

Mina muidugi vaatan kujudel rõivaid. Väga ehe peplose näide.

Viljakusejumala kuju, mis ei näe välja enam väga viljakas.
pandlad

Viinamarjadest ja veinist



Tundub uskumatu, et siinses looduses saab üldse midagi kasvatada, sest vihma siin sajab ainult talvel ja suure kuumuse tõttu on kõik kõrbenud. Viinamarju kasvatatakse nö keras. Esialgu tundus imelik, kui näidati viinamarjapõldu, kus vaid üksikud pisikesed puhmad. Aga selgub, et siinne süsteem on selline, et taimed istutakse üksteisest hästi laiali, et need saaksid rohkem hommikukastet kätte, aga vars keeratakse kasvades korvina kokku, nii et viinamarjad ripuvad selle tekkiva pusa keskel.

viinamarjapõld




Veinid pole ehk küll enamasti maailmakuulsad, aga see-eest on veinikultuur väga vana! Veinimuuseumis on veini tootmise protsess näidatud elusuuruste nukkudena – mis on kohati üsna naljakad. Ja kuulus püha vein – sanwino, seda tehakse tegelikult kuivatatud viinamarjadest. Sisuliselt on tegemist rosinaveiniga, mis sama magus kui rosinad!

veinimuuseumis

valge-valge-sinine



See on uskumatu, mida nad siin kõik valgeks värvivad ja see valge on tõesti valge ja valgeks värvitakse ka tänavad! Traditsiooni kohaselt värviti isegi viinamarjapõldudel tee sinnamaani valgeks, kus korjamise järg jäi.

Ja mitmete kaupa on näha poode, kus müüakse ainult lubivalgeid rõivaid. 

Tavapärane tänav valgeks värvitud maja, valgeks värvitud trepi ja valgeks värvitud tänavag





Kui ei ole valge, siis on SININE!
Isegi gaasiballoonid on sinised!