23. apr 2019

Jaapan on kaugel - rahast ja ostlemisest

Rahaasjus on jaapanlased väga-väga täpsed. Igas toiduasutuses ja poes antakse tagasi jeenise mündi täpsusega. (1 jeen on 0,8 eurosenti). Kusjuures arveldatakse tavapäraselt sularhas ning paljudes kohtades kaardimakse võimalust ei olegi. Ja isegi kui on, siis võib märgata, et ka jaapanlased tasuvad sularahas, lugedes täpselt kuni 1-se mündini. Jootraha kommet Jaapanis samuti ei ole, kauplemisest rääkimata. Selles suhtes on asi konkreetne ja mugav.

1000 jeeni on umbes 8 eurot. Arvutada tuleb suurte summadega :)

Ma tean küll, et uudishimulik tahavad teada, mida Jaapanist osta või ehk mida meie ostsime. Turistidele mõeldud poodides on hulgaliselt nõusid, mida on teadagi keeruline vedada, söögipulki ja eriliselt palju nunnusid pisividinaid-kilinaid-kulinaid. Ikka kassikeste ja millega iganes. Veidi odavam kui Eestis on elekroonikakaup ja fototehnika, aga seda tasub ju ikkagi osta üksnes siis, kui kindel vajadus olemas on.

Muidugi ostsime me etnograafilise mütsi ja sõrmkübara. Need kaks asja kuuluvad meie kohustusliku ostukava hulka. Sõrmkübara leidmine kujunes küll keeruliseks ja mütsi ostsime ka õnneks ühes väikeses külas ära, hiljem poleks seda enam leidnud.

Arusaadavalt olen mina üritanud alati kaasa tuua tekstiili. Jaapanis selle leidmisega polegi eriti kerge. Meie reisikavasse eriti "tekstiilseid" objekte seekord ei kuulunud, aga ühte võin küll öelda, kui näed midagi ostmisväärset, osta kohe. Ja mul on hea meel, et ma Kyotos (kuhu just tekstiilialane tegevus koondunud on) ühest väikesest suveniiripoest ka mõned tekstiiliostud tegin. Hiljem ei leidnudki ma selleks enam väga võimalust. (Tokyos leidsin kohaliku giidi abiga küll ka hiljem ühe kangapoe, aga kangas oli seal küllaltki nö rahvusvaheline).

Esmalt pisike pakike erineva mustriga Jaapani siidi tükke (maksis umbes 5 eur). Kahju kohe, et mitut pakki ei soetanud. Pakike oli mõeldud lapitööks ja kenasti tonaalsuse järgi koplekteeritud. Mina õmblen need siiditükid ilmselt kokku üheks Jaapani reisi meenutavaks salliks.

Siiditükikeste komplekt.
Jaapanlased on väga usinad ilupakendite tegijad. Ja kõige pealmise ümbrisena keerataske kingitus kangasse. Müügil on toredad äärestatud ruudukujulised (umbes 50x50 cm) kvaliteetsest paksemast puuvillasest pakiümbrised, mida võib suurepäraselt kasutada linikuna laual või õmmelda midagi väiksemat. Selliseid kangajupikesi ostsin ka veidi. Ühe palistatud tüki hind on 2-5 eur.



Tekstiilist pakiümbrised.
Ja veelkord, kui näed midagi osta, osta kohe. Valisin sõpradele välja ilusad origami-paberite komplektid. Aga vaat kohe ära ei ostnud ja pärast ei näinud selliseid ilupaberitest origamikomplekte enam kusagil.


Väike origamilinnuke, mille sain kingiks ühest söögikohast.
Ja loomulikult tasub kaasa osta maiustusi. Nendegagi oli nii, et templite juures-muuseumipoodides müüdi igal pool rohkes valikus Jaapani maiustuste karpe, aga et nendega mitte kümmet päeva seigelda, otsustasime neid osta viimasel päeval Tokiost. Aga vaat, tavapärases toidupoes oli üksnes Šveitsi-prantsuse-inglise šokolaad ja ei mingeid Jaapani karpe enam. Lennujaamas on muidugi jällegi kõike, nii et need ostud võib tõepoolest kõige lõppu jätta.

Jaapani maiustused, sõrmkübar ja kottide õmblemise raamat.

21. apr 2019

Templid, templid, templid

Mõnda neist olen siin juba näidanud ja pean ausalt tunnistama, et ega nende nimed ja lood kõik meelde jää. Õigupoolest saab need siin jagada kolmeks.
1. Zen-templid oma lakoonilisuses. Mõeldud mediteerimiseks ja enesesse vaatamiseks, puuduvad uhked kummardusobjektid.
2. Shintõistlikud templid. Neid iseloomustavad Torii väravad, kivist templilaternad, ülisuured ja võimsad puud ning loodusobjektide kummardamine.
3. Budistlikud templid oma toreduse ja buddha kujudega.

Igal pool, kus templeid ja pühapaiku külastame, on neid mitu tükki kõrvuti. Juba see näitab, et usuti ja usutakse nii üht kui teist ja sellest ei tehta probleemi.

Torii väravad viivad shintoistliku pühapaiga juurde. Sageli on järjest ka mitmed väravad.



püha puu.
Enne templisse minekut pestakse püha veega käsi.
Asakusa budistlik tempel Tokios. Väga suured rahvahulgad.
Päris viimasel päeval külastame metsatempleid Nikkos.




Kuulsad puidust ahvikujud hobusetallil. "Sina ei pea mitte kurja kuulama, kurja rääkima ega kurja nägema." See kuulujuttude vastane sõnum sobiks hästi ka netikommentaariumite päisesse.








Koikalad ja laevasõit

Ütlen kohe ära, et need pole omavahel üldse seotud, ehk siis koikalasid ei näinud me mitte laevasõidul. Teen siiski ühe postituse neist koikaladest, millega puutusin kokku eelmisel aastal kudumisraamatut toimetades. Kalad ujusid vulkaanilistes sügavates tiikides (näiteks selle pisikese tiigikese sügavus oli 8 meetrit). Imeliselt puhas vesi, milles värvilised koikalad, põhi ja ka põhjavajunud selfieriistad üllatavalt selgelt näha olid.





Laevasõit Ashi järvel ei tundu midagi väga erilist (võib-olla on meil lihtsalt liiga palju praamisõidu tingtunde elu jooksul läbitud :)). Laev ise oli küll uhke, lastele ehk oleks eriti meeldinud. Pärast laevasõitu pisike õhusõit köisraudteega vulkaanilisele alale. Tossavatele kuumaveeallikatele seekord küll lähedale ei lastud, ilusa ilma tõttu pidavat seal olema liiga palju väävliaure.

Selline laevuke.
Kahtlaselt väljamaiste mõõtudega kapten.

Vaade alla.
Atami kuumaveeallikad.

Kegoni kosk

Kohe hommikul sõidame vaatama Kegoni koske. Mäed ja metsad ning 100 meetri kõrguselt langev vesi on tore vaatepilt. Vaatame alt ja vaatame ülalt. Kindlasti te arvate, et tegime toreda matka, mina ka arvasin, et läheb matkaks, kui kodus reisiprogrammi lugesin. Aga jaapanlased on looduseimetlejate peale juba ammu mõelnud ning 1936. aastal kose juurde lifti rajanud :). Vups alla, vups üles.

liftiga matkale.
Kegoni kosk



Tokio Edo muuseum

Tegemist on uue, moodsa muuseumiga, mis annab ülevaate elust Edos ja Tokios (1868. aastast nimetati Edo ümber Tokioks). Paratamatult hakkas aju paralleele tõmbama meie uue ERMiga.

Minu kurvastuseks eriti palju rõhku selles muuseumis tekstiilile ja rõivastusele jagunud ei ole.

Väliselt on muuseum selline.

Edo muuseum Tokios. 
Väljapanek on osaliselt interaktiivne ja osadeks jaotatud läbi kahe korruse ehitatud  maja sees olevate hoonetega. Teisel korrusel on üle ruumi ka näiteks kaarsilla koopia.

Sillaala.
Muuseumi sisetänav. 
Sild. 
Minu üldine tähelepanek on, et muuseumis oli haruldaselt palju kõikvõimalikke makette.



Aga ka üksühele rajatud näiteid erinevate aegade tubadest-eluolust.

Puutöölise töökoda
Endiseaegne kool. 
Teater. 
Vanem köök
Natuke uuem köök. 
Hästi tore oli 20. sajandi noortekultuuri väljapanek, kus kümnendite kaupa oli väljas moeesemed, mängud, muusika ja ka koolilõunad. Viimastest siis väike pildiriba.

1960ndad.
70ndad.
80ndad.

90ndad.

2000ndad.
Veidi kirjastusekraami. Pikk jutt oli esimestest kirjastatud koomiksiraamatutest.


Naisteajakirjad
Piirkonnas levinud etnograafilised kangamustrid.
Talvine vateeritud aluskimono.


Sitikate ja satikatega väga vana kangas.