Korintose kanal

 1893. aastal valminud Korintose kanal eraldab Peloponnesose poolsaart mandri-Kreekast ning seetõttu on Peloponnesos sisuliselt saar. Kuna Ateenast Porto Helisse sõites pidime kanali ületama, siis mõtelsime seda vaadata juba esimesel päeval. Aga mööda kiirteed sõites ei taibanud õigel hetkel kiirteelt maha sõita ja nii see meil märkamata jäigi. Tagasi Ateenasse sõites aga tegime kanali vaatluseks peatuse. 6,4 km pikk ja 21,4 m lai kanal on tegelikult üsna võimas vaatepilt (vaatajatest ka puudust pole). Tänapäeval on see kaotanud oma tätsuse, sest kaasaegsed suured laevad sellest niikuinii läbi ei mahu.

 

Konstantínos Volanákise maal Korintose kanali avamisest aastal 1893.

Ateena

 Saabub päev, mil meie pisike reisiseltskond jaguneb kaheks – üks autotäis sõidab Ateenasse, et siiski üle vaadata ka Akropol, aga teine autotäis teeb lausujumise kõrval mõned lühemad matkad randa ja koobastesse.

Asume mööda mägiteid hommikul teele. Autosõitu jagub täpselt kolmeks tunniks ja siis see algab. Uskumatult võimatu parkimiskoha otsing Ateena linnas. Ega me üritagi ennast südalinna paigutada, mõtlesime kõigest mõnd sadama parklat, kust siis metrooga kesklinna sõita. Mõte oli hea, aga välja kukkus siiski veidi teisiti. Autod pargivad mõlemal pool tänavat ja nii kilomeetrite viisi, liiklus on närviline-suvaline-stiihiline ja lisaks sõeluvatele autodele ja mootorratastele hüppavad ka inimesed autode vahele üsna suvalistest kohtadest. Parklaid pole kusagil ja kui mõni pisike parkla, kuhu mahub umbes 5 autot ongi, siis on see muidugi täis. Sõidame oma valitud linnaosast päris kaugele ja lõpuks õnnestub tee ääres leida kohake, kuhu auto paigutada. Aga metroo jääb sellest kohast juba lootusetult kaugele. Lõpuks otsustame hoopis takso kasuks, aga meid on ju 5.

Takso peatub ja taksojuht ütleb, et baby võib sülle võtta (baby on nii umbes 140 cm pikk 11-aastane) ja nii siis kimabki see takso rallitades Akropoli poole.

Tegelikult võiks soovitada Akropoli piletid netist varem välja osta, sest need on kellaajalised ja meie saame need poole kahe ajal ostes alles 15.45. Niisiis asume otsima teisi tähtsaid objekte. 30-eurose piletihinna sees on kõik Vana-Kreeka vaatamisväärsused, lastel piletit ei ole, nii et meie absoluutselt ülekasvanud babyd saavad niisama. Kõike me siiski sedakorda vaadata ei jõua.

Ilmselt eeldatakse, et paljud käivad koos giidiga, sest viidamajandus ja erinevate punktide loogiline järjestamine ja üles otsimine on üsna vaevaline. Isegi wc leidmiseks kulub üsna rohkelt aega.

Alustame agoraa (vabade kodanike rahvakoosolekute, kauplemise jne plats) vaatlusest.

Agoraa väravaehitis ehk propüleed.

Väljakul on varemeid erinevatest ehtistest, alates sammaskäikudest ja lõpetades tolleaegse käimlaga, kus ka voolav vesi olemas oli.

Vaatleme Hephaistose templit, mis on üks kõige terviklikumalt säilinud templeid üldse. Meie seltskonnas on õnneks ka ajaloohuviline kuuendik, kes oskab meile sepatöö- ja tulejumalast Hephaistosest pikemalt rääkida :) Teiste ilusate surematute jumalate hulgas oli Hephaistos ainuke inetu ja ka lombakas. Hephaistos oli lahke, rahuarmastav ja töökas tulejumal - jumalate kujutamine töötavana oli Kreekas haruldane.  Hephaistos valmistas suure osa jumalatele ja ka legendaarsetele kuningatele kuulunud imeasjadest, alates relvadest, turvistest ja troonidest jne.Hephaistose naine oli ilujumalanna Aphrodite.

Hephaistose tempel

Hephaistose tempel – tõesti väga terviklik ja võimas.

Vaatame üle Dianüsose teatri varemed Ateenas, mis asub kohe Akropoli lähedal. See 5. sajandil enne Kristust ehitatud teater on maailma vanim teadaolev teater, mis oli pühendatud veinijumalale ja teatrikunsti kaitsjale Dianüsosele. Siit avaneb ka päris tore vaade Ateena linnale, mis vähemalt kõrgelt paistab tõeline kivilinn – rohelised alad peaaegu puuduvad.

Kell hakkab jõudma niikaugele, et saame mööda treppe tõusta Akropoli (pilet on kellaajaline, nii püütakse reguleerida turistide arvu). Üle Ateena linna kõrguval mäel on müüriga piiratud ala, millel kunagi oli kaitsetähendus, aga see oli ka religioosne ja kultuuriline keskus. 

Vaade Ateena linna tähtsaimale osale – Akropolile altpoolt.

Esmalt tuleb läbida Akropoli suurte dooria sammastega väravad ehk propüleed.

Väravad

Kohe värava juures asub väike võidujumal Nike joonia sammastega tempel.

Sellel joonisel on rekonstrueeritud kogu Akropoli väljanägemine nii nagu see kunagi olla võis. Paremal väike Nike tempel, treppidest üles väravaehitis, keskel ülal Parthenon, mille keskel asus kunagi suur puidust üle kullatud Athena kuju. Teine Athena kuju asus väljas. Vasakul paistab Erechtheioni tempel.

 

 Parthenon

See on võimas ja suur tarkuse- ja sõjajumalanna Athena tempel. Üksiti peab mainima, et Athena oli ka kunsti ja käsitöö eest seisev jumal :). Aastatel 447–438 eKr valminud Parthenoni peetakse üheks maailma kuulsaimaks ehitiseks, teada on ka selle marmorist dooria stiilis templi arhitektid ning kujude autorid. Parthenoni proportsioone peetakse täiuslikeks. Välisservas on ühtpidi 8 ja teistpidi 17 dooria stiilis sammast. Templi sees algselt olnud kullaga kaetud Athena kuju viidi templist ära juba Rooma ajal ning see on hävinenud.

Akropoli kõige kõrgemal osal asub võimas jumalanna Athenale pühendatud tempel - Parthenon

Parthenon on ka praegu taastamisprotsessis.

 Ajalugu pole selle templiga hästi ringi käinud, seda on purustanud nii maavärin kui erinevad vallutajad. 6. sajandil muudeti Parthenon kristlikuks kirikuks, kui 15. sajandil Kreeka osmanite kätte langes, muudeti Parthenon mošeeks, juurde ehitati minarett, kuid hoonet ennast ei muudetud. 17. sajandil, kui veneetslased Ateenat piirasid, asus seal püssirohuladu, kuhu langes veneetslaste kahurikuul. Plahvatuses hävines suur osa sammastikust, mis hiljem taastati. 1801. aastal eemaldati friisil olnud kujud ja viidi Inglismaale. Vaatamata Kreeka Valitsuse nõuetele need tagastada, asuvad need jätkuvalt Briti Muuseumis.

Siit saab vaadata, kuidas Parthenon aegade jooksul lagunenud on

Erechtheioni tempel

Akropoli alal on ka Athenale ja Poseidonile pühendatud Erechtheioni tempel. Selle mitmeosalise templi uhkeimaks osaks karüatiidide koda. Karüatiidid on naisekujulised sambad, mis muide kõik üksteisest erinevad. Suurepärane võimalus heita pilk ka Kreeka naisterõivastusele (naised peplostes).

Erechtheioni tempel, esiplaanil kuulus karüatiidide koda.

 Kõik, kes tahavad oma ajalootundi laiendada, võivad seda kõike ise vaatama minna :). Peab ütlema, et meilgi jääb ajanappuse tõttu mitu olulist objekti, näiteks olümpiastaadion, vaatamata.

Spetsese saar

 Loeme internetist, et see on imeline saareke, kuhu väga sageli viiakse turistid laevaga Ateenast (laevasõit Ateenast kestab sinna umbes 3 tundi). Aga meile on see saareke väga lähedal, no umbes nagu Muhu Saaremaale :). 

Kõik kirjeldused räägivad sellest, et saarel pole lubatud autod (no ainult mõned teenindavad) ja selle asemel liiguvad seal hobused ja eeslid. Kujutame ette sellist idüllilist ja vanamoodsat saarekest, kus pidavat olema uhked vanad kaptenite villad ja imelised väiksed tänavad.

Meie sõidame saarele veetaksoga, mis võtab peale täpselt 8 inimest. Kuna meid on 9, siis peame paraku kaks taksot võtma. Sõit on üpris lühike, tundub 5–10 minutit.

Veetaksod ootavad rivis :)

 Sadamast mõlemale poole jääb lai promenaad, kus on ka ausammas Kreeka naissõdalasele, kes oli üks vabadusvõitluse juhte 19. sajandi alguses.

Spetsese saare rannapromenaad on kaetud toreda kivimosaiigiga.

Vabadusvõitleja Laskarina Bouboulina

Edasi suundume majade vahele ja peame tõdema, et kreeklased on üpris head turismiärimehed. Kõikjal on kirjas, et saarel puuduvad autod ja sõidetakse hobuse ja eesliga. Jaa, see vastab isegi natuke tõele – näeme kahte hobukaarikut ja no ütleme et ainult 20 autot... Aga nad ei ütle midagi selle kohta, et kogu väike idülliline saareke on paksult kaetud törtsutavate  rolleritega, neid on sadu ja sadu ning kitsastel tänavatel, kus puuduvad ka ju kõnniteed, tulevad nad igast suunast, täites oma jortsutava müra ja üsna vastiku bensiiniarude pilvega kogu selle idülli. Sellist jortsutavat elamust pakutakse ka turistidele, igal sammul saab rentida rolleri. Võib-olla nad loodavad, et kui turist ise ka törtsutab sellega, et siis teda need rollerid väga ei häiri. Aga mina julgen öelda, et sellest idüllist, mis nendele piltidele jäi, ei teki kohapeal olles hoopiski sellist muljet, iga sekund sööstab mõne maja varjust välja roller... liitke metsik müra ja hais ja te mõistate meie hämmingut...

Väga palju rešeljöötikandiga kardinaid.

Väga raske oli tabada momenti, et hobune jääks pildile ilma kolme või viie rollerita :)

 Külastasime ka Spetsese väikest muuseumit, kus oli pisike väljapanek arheoloogilisi esemeid Vana-Kreeka perioodist, kohalikud rahvariided, ikoonid (väidetavalt sisse toodud Venemaalt), relvad ja vabadusvõitlusega seotud materjalid. Kaasa arvatud naissõdalase 

Naissõdalane Laskarina Bouboulina (1775–1825)

Ilm on kuum ja päike paistab – seega oli igati kohane teha ka väike suplus. Vesi on siin imeliselt sini-roheline ja absoluutselt selge :)

Molutamise päev

 Laste tungival soovil ja ega meilgi midagi selle vastu ole, teeme vahepeal ühe molutamise päeva – ujumine basseinis, päevitamine, raamatulugemine, lõunasöök Porto Helis ja siis jälle bassein-raamat jne. Ootamatu loodusnähtus aga katkestab meie molutamise. Korraga muutub taevas oranžiks, ainult pilved on helesinised. Pikkamööda muutub isegi hämaramaks ja taevas veel oranžimaks. See on Sahaara liivatorm, mis taevast katab. Peremehe jutu järgi on see Kreekas üpris haruldane, et tema on ainult 3 korda elus sellist asja näinud... Molutame siis toas, et mitte kogu Sahaara liiva sisse hingata.

Alguses on taevas oranž ja pilved sinised.

Lõpuks paistab kõik väga oranž. Ma pean ütlema, et mu telefon pisut ka võimendas seda värvi, nii kirev see pilt ikkagi ei olnud.

Nafplio

 Nafplio (Nafplion) – seda peetakse üheks eriti ilusaks Kreeka linnakeseks. Kreeka Vabariigi algusaegadel pärast 1821.  aasta revolutsiooni on see kuni aastani 1834 on see olnud lausa pealinn. Linnake on tõesti armas - kitsad tänavad, rivid suveniiri- ja kunstipoekesi, kaunis promenaad rannas ning üle vee paistev kindluslossike. 

Õiteilu ja vanad majad

Kullasära õigeusu kirikus

Üks steam-punk hobune maja sissekäigu ees.

 

Alustame oma jalutuskäiku sedakorda hoopis lõunasöögiga.

Kukk tomatite ja pastaga

Ämmasalat – seda on tõeline mägi, õnneks on meil oidu kambapeale üks ports võtta, jagus kaheksale :)

Kui kõigil on juba kõhud maani täis, siis tuuakse üllatuslikult magustoiduks kreeka jogurt magusa želeemoosiga.

Suveniiripoed. Sinise silmaga asjad ei puuudu ühestki poest – kohalik sümbol ikkagi.

Mina piilun sisse ühest poolavatud uksest, ilmselge, et pood pole avatud, aga müüja vanamees laseb mu ikkagi sisse. See on tekstiiliantikvariaat – sellist asja polegi varem kohanud. Kastide-riiulite viisi vanu niite, nööpe, pitse. Ostan kaks vana sõrmkübarat ja ühe sukamuna. Rohkem ei taha poodniku tülitada, sest oli teine juba poe peaaegu kinni pannud. (tanulinte ei paista tal ka olevat :()

Edasi jalutame mööda promenaadi, mille servas on peatunud jahid, üle vee paistab Bourtzi kindlus.

Vaade promenaadilt – Bourtzi kindlus.

Võib arvata, et suvel on siin tohutud rahvamassid, aga praegu on vaated igati avarad. Harva kui mõni inimene ette jääb.

See seal mäe otsas on Veneetsia aegne Palamiidi kindlus, mida selles linnas kindlasti kõik külastavad

Palamidi kindlus

Tüüpiline barokne kindlus asub 216 m kõrgusel mäe otsas, ehitatud 1686–1715 Veneetsia teise okupatsiooni ajal. Üsna kohe, kui kindlus valmis, võtsid selle üle osmanid, kelle impeerium Kreekas kestis kuni 1822. aastani.

Kindluse tippu viib mäe külge mööda 999 astet, see arv ei näi meie reisiseltskonnale eriti meeltmööda olevat ja siis selgub, et tegelikult saab sinna ka autoga sõita :). Ostame 8 eurose  kindluse pileti, lastel siin igal pool priipääse, kui nemad juhtuvad Euroopa liidu lapsed olema. Kõnnime-ronime mööda kindluse ala. Allapoole on üsna hunnitud vaated Nafplio linnale ja Vahemerele. 

Ära minnes leidub meie hulgas inimesi, kellel on hirmus vetsuhäda, jääme neid värava juures järgi ootama, aga nad on ära kahtlaselt kaua. Siis selgub, et me oleme komberdanud ainult kindluse ümbruse ühel poolel ja kindluse enda alale ei läinudki. Wc otsimise käigus see muidugi ilmnes :D