Rooma 2

 Kui Lateraani basiilikast ei teadnud me enne midagi, kuigi olime sisuliselt selle kõrvale korteri rentinud, siis mõnes osas olime me ometigi teinud ettevalmistusi. Meie teise päeva programmi kuulus Colosseumi ja Rooma foorumi külastus. Nende jaoks ostsime me juba aegsasti kodus piletid valmis. Meie külastusaeg algas kell 11.30. Otsustasime piletil olevasse kokkusaamispunkti kulgeda jala. Teel saime juba esimese välispilgu Colosseumist. Kogunemispunktis vahetati meie eelmüügist soetatud veebipilet pärispileti vastu ja oh üllatust, oh üllatust – kui foorumisse juhatati meid kohe, siis Colosseumi külastuseks oli meie aeg alles kell 16. Ega see meie plaanidega eriti hästi ei klappinud, nii et kui keegi hakkab ostma netist pileteid, siis minu soovitus on – ära osta komplekspiletit, mis on küll soodsam, aga võib su ajakava muuta täiesti suvaliseks.

Niisiis esmalt näidati väikest multimeediakino sellest, kuidas kõik Roomas leiduvad vanade hoonete varemed välja nägid oma hiilgeajal ning siis viidi meid sisse foorumi alale. Algul üritasime audiogiidiga kulgeda, aga see kiilus telefonis üsna kohe kinni, misjärel lugesime pigem silte. Kui nüüd küsite, et mis mulje siis jäi? Jah, see 7 sajandit eKr rajatud Rooma süda on paljuski paremini säilinud kui võiks oletada. Võib ju ette kujutada, kuidas siin peeti kõnesid, kaubeldi ja elati, püstitati võiduvärvaid ja uhkeid elamisi. Aga mingil seletamatul moel ei mõjunud see siiski näiteks nii võimsalt kui kevadel külastatud Pompei. Võib-olla vähendas emotsioone see, et kuigi pole vist enam turistide tippaeg, siis ikkagi oli rahvast väga palju. Kuna tegemist on üpris suure alaga, siis kõige toredama ja ülevaatlikuma vaate sai ülevalt mäeservalt alla vaadates.

Vaade Rooma foorumile ülalt.

 Foorumi üsna napiks vaatamiseks kulus vähemalt 2,5 tundi ja siis seisime küsimuse ees, kuidas toimetada edasi – kell 16 on nähtud ette meie sisenemine Colosseumisse, aga juba kell 17.40 algab meie ostetud toidutuur hoopis teises kohas. 

Sõidame taksoga oma öömajja ja taksoga tuleb ka pärast toidutuurile sõita, muidu lihtsalt ei jõuaks.

 Colosseumisse lastakse sisse täpsel kellaajal ja ütleme, et rahvast on ikka väga-väga palju, algul lausa inimene inimeses kinni. Kõigist seninähtud amfiteatritest on 80. aastal sajapäevaste pidustustega avatud Colosseum kindlasti kõige terviklikumalt säilinud ja seda just müüride mõttes. Näha on ka kogu areeni all olev loomapuuride, gladiaatorite, rekvisiitide osa. Aga minu silmadele jätab Colosseum kõige võimsama mulje hoopis väljast vaadatuna ja seda just tänava poolt, kus müürid kõige kõrgemad. 

Esimene ja uhke vaade tänavalt.

Vaade foorumi poolsest küljest.

Kuna areenitasand on vaid ühes otsas, on näha kogu ruumistik areeni all.

 Ja kõige uhkem on Coleosseum paar päeva hiljem õhtuvalguses nähtuna, kui sellest mööda jalutame.

Kiire taksosõit Tiberi jõe saarekesele, kust algab toidutuur, millele piletid juba kodust ette ostsime. Et tuurini jäi isegi veidi aega, astume sisse ka kirikusse.

Toidutuuri viib läbi tore itaallanna Edma. Üsna pikal, aga aeglasel jalutuskäigul on 7 toidupunkti. Toidutuuril tutvume ühe ja teise traditsioonilise, pigem lihtsama roaga. Esimeses peatuses on aus ja lihtne kohalikust toorainest riccota koos värskete tomatitega. Sellest unus mul pilt tegemata. Järgmine peatus jalutuskäigul on pitsakohas, kus proovime nn valget pitsat, mille vahel küpsetatud liha ja mis kannab nimetust porketta.

Porketta – sealihatäidisega valge pitsa

Letis sellised pikad pitsad :)

Järgmine peatus on huvitav tänavatoit, mis pidi olema üsna levinud. Kui tänava ühel poolel on korralik restoran, siis tagaküljelt on väike luugimüük, kust saab sama restoranitoitu kaasa osta. Ja toit, mida proovime on suppli – levinud antipasti. Mis see siis on? Pätsike risotot, mille sisse on pandud mozzarellapallike. See kõik on paneeritud ja friteeritud. Ja süües tuleb kuumaga venivat mozzarellat hästi pikaks venitada :)

Suppli

Restorani tagaküljel olev luugimüük.

Järgmises paigas istume keldrikorrusel asuvas vinoteegis, maitseme klaasikest proseccot ja selle kõrvale buffalo mozzarellat, marineeritud artišokki ja kohalikku sinki.

restoranis on huvitav kujundus, riiulid on tihedalt ja läbisegi täidetud raamatute ja pudelidega.

 

 

 

Tänaval tutvume Rooma veejoogitraditsioonidega. Neid pisikesi voolava veega sambakesi kutsutakse ninadeks. Tundub pisut uskumatu, aga vesi voolab seal 24/7. Joomine käib nii, et saad näpuga vett kinni surudes seda juga ülespoole juhtida :)

Nina

Eelviimane toidukoht on restoran Pancrazio, mis on ehitatud kunagise templi varemete kohale. Keldrisaalis on laudade vahel ka Vana-Rooma aegseid sambaid jm. Rahvast on väga palju nii õues kui sees. Meile pakutakse mitut sorti pastat ja baklažaanilasanjet. Maitseb hea.

Pasta tomati ja krõbedaks praetud seapõsega.

Ja mis te arvate, mis on viimane koht – muidugi želato. Ja see on ikka üks ütlemata hea osa Itaalia toidukultuurist. Kui ma kodus üldse ei armasta igasugu puuvilja ja marjajäätiseid, sest minu meelest on neis esmalt tajutav toiduvärvi ja igasugu sünteetiliste lõhna- ja maitseainete bukett, siis itaallased oskavad oma želatot teh täiesti päris toiduainetest, maasikaželato ongi päriselt maasika maitsega.

 

 

Rooma

Kevadine puhkus Itaalias oli suurepärane ja külastatud kohad nii põnevad (eriti Pompei), et juba siis tekkis mõte, et peaksime kunagi oma reisiplaani ka siiski Rooma võtma. Ja siis juhtuski nii, et odavad lennupiletid algatasid plaani, et vanaemad-vanaisad võiksid 4–5 päevakest Roomas veeta. Majutuseks sai valitud enam-vähem soodne külaliskorter kesklinnas, kust saaks jala peamiste vaatamisväärsuste juurde kõndida. Vanas majas olev korter osutus väga kenaks ja mugavaks.

Ja et õhtuni oli veel aega, läksime välja vaatama, mis on meie öömajale ligidal. Kohe maja kõrval keset platsi märkasime eriti suurt Egiptuse kirjadega obeliski. Esmapilgul paistis see kuidagi uus ja tundus et pole loogiline, et sellise liiklussõlme kõrval võiks mingi eriti oluline mälestis asuda. 

Lähemal uurimisel aga selgus, et see on üldse maailma suurim püstiolev Egiptuse obelisk, mille ajalugu ulatub kaugetesse aegadesse, täpsemalt on see püstitatud 1400 aastat enne Kristust Karnakis Thutmosis III ajal ja on Roomasse toodud 4. sajandil. Algselt püstitati see Aleksandriasse, aga paar aastakümmet hiljem Rooma Circus Maximiuse (väga suur kaarikute võiduajamise staadion) kaunistuseks.  5. sajandil on see purunenud ning olnud maapinnaga kaetud kuni 15. sajandini, mil see uuesti puhastatud ja oma praegusele asukohale püstitatud on, kandes nüüd oma asukoha järgi Laterani obeliski nime.

Tänaval ongi näha ka jalutamas turismigruppe, kes tulnud obeliski vaatama. Ühesõnaga, oleme sattunud majutuma otse turismiobjekti kõrvale. 

Laterani obelisk ja selle taga maja, milles asub meie renditud korter.

 Lisan ka siia internetist leitud vähe parema pildi, kus obelisk kenasti täies ilus peal on.

 Kaardilt vaatasin, et kusagil täiesti lähedal peab olema ka Laterani basiilika, mida internet soovitas külastada. Ja ega see kaugemal ei olnudki, kui nurga taga :) Seadsime sammud siis vastu õhtut kirikusse. Ukse taga toimus kotikontroll ja astusime sisse. Parasjagu toimus kirikus missa. Ütleme nii, et kodutöö oli meil nõrk, aga nüüd siis saime targemaks.

Selgub, et Lateraani basiilika on Rooma piiskopkonna katedraal ja roomakatoliku kiriku emakirik. Rooma keiser Constantinus on sellele kohale lasknud ehitada kiriku, mis pühitseti juba 324. aastal. Hiljem on kirikut muidugi ümber ehitatud ja täiendatud, kuid väidetavalt kaks sammast altaritaguse kaare külgedel on näiteks algsest kirikust. Kuni 14. sajandini on see olnud paavsti residents. Praegugi tähtsal kohal kirik on palverändurite sihtpunkt ning kuulub territoriaalse jupikesena Vatikani alla.

Lateraani basiilika.

 Kuna parajasti juhtus kirikus missa olema, siis naaseme Lateraani basiilikasse ka järgmisel hommikul, mil on rahvast vähe ja saame seal vabalt liikuda.

Paavsti troon Lateraani basiilikas.

Paavsti kantsel, mida kasutab üksnes paavst.

 

Pompei

Pompei linna katastroofiline saatus on midagi, mille kohta me ilmselt kõik oleme midagi lugenud-kuulnud-filmi vaadanud. Tundus täiesti ilmselge, et seda linna läheme me vaatama. Eelmisel õhtul vaatasime sissejuhatuseks ära 2014. aasta filmi "Pompei". Pea esimestest kaadritest selgus, et lastele see siiski sobilik film pole, aga kõik, kes kannatasid välja verised võitlusstseenid, need said mõtetega juba Pompei radadele.

6. sajandil eKr rajatud Pompei linna tabas katastroofiline saatus, kui aastal 79 Vesuuvi purse kogu linna 8–9 meetrise tuhakihi alla mattis. Selle õõvastava loo tagajärg on aga see, et tuha all püsis linn muutumatuna ning on olnud suurepäraseks võimaluseks Vana-Rooma eluolu uurimisel.

Mis mind üllatas?

Esmalt see, et Vesuuv ei tundugi niiväga Pompei lähedal olevat (linnulennult umbes 8 km). Ja mis seal salata, kogu Pompei nägemine selle täies tervikus tundus ikkagi mõjuvam, kui oskasin oodata. See pole lihtsalt üks vanaaja varemehunnik, see on tõesti terviklik linn, mida me 4–5 tunniga läbi jalutada ja vaadata ei suudagi. Samas tekib jalutuskäigul selles rohkem kui 2000 aastases linnas hulgaliselt ohoo-elamusi ning jätkuvalt põnevaid küsimusi. Õhtul villasse jõudes vaatame veel mitut dokumentaalfilmi ja otsime täiendavat infot nähtu kohta.

Pikad sirged tänavad, mille ääres tihedalt erinevad hooned

Inimesed liikusid mööda kahel pool teid olevaid nn kõnniteid, üle tänava sai minna teele asetatud kõrgeid kive mööda, sest tee ise oli parajalt pasane – vihmavesi, sõnnik jne. Hiljem netist uurime, et hobused liikusid suurte kivide vahelt läbi ja teel olevad süvendid on tekitanud raudratastega vankrid.

Kui sa külastad Pompeid sellisel mitte niiväga turismihooajal nagu meie, siis on astumine lahedam ja võib juhtuda, et mõnel tänaval jäävad pildile ainult üksikud inimesed.

Risttee ja "ülekäigurajad"

 Mitmes kohas on tänavate ääres nn baariletid nagu kiirtoidukohad, kus mosaiigina laotud leti sisse on uputatud savist anumad.

iidne toidukoht

Küpsetusahi

Pagaritöökodades olid kõrvuti jahuveskid ja küpsetusahjud

Vasakul jahuveski

Linnas on lausa kolm teatrit, mis kõik on väga hästi säilinud – kõige suurem on amfiteater, siis suur teater, kus toimusid etendused ning lõpuks väike teater, kus olid muusikakontserdid.

Väike muusikateater, kuhu mahtus 1500 vaatajat.

Suuremasse teatrisse mahtus 5000 vaatajat.

Pompei amfiteater, mis mahutas 20000 vaatajat. Osa istmeid on veel rohu all ja välja puhastamata, või pole neid alles?

Loodus on Pompei varemed moonidega eriti ilusaks muutnud. Või on neid külvatud?

Üks termidest. Päris suur vann :)

Sauna põrand on ehitatud kivipostidele, köeti sauna kõrval olevat ahju, kust suunati soe õhk põranda alla.

Kindlasti ei satu me kõigisse uhketesse majadesse, mis säilinud on. Aga otsimise peale leiame üles Vettiuste maja, mis on väga hästi säilinud koos suure hulga seinamaalingute ja erinevate detailidega. Maja keskel on skulptuuridega siseõu ning ümber selle erineva suurusega ruumid. 

Arvatakse, et maja omanikud Aulus Vettius Restitutus ja Aulus Vettius Conviva olid vabastatud orjad, kes rikastusid pärast vabanemist veinikaubandusega. Ühe versiooni järgi olid nad vennad, kuid tõenäolisemaks peetakse versiooni, et mehed said ühise nime oma endise omaniku järgi. Seintel olevad maalid kujutavad nii mütoloogilisi tegelasi, jumalaid kui ka erootilisi stseene (majas asus ka väike bordell).

Seinale maalitud interjöör.

Värvilised seinad on jaotatud paneelideks ja kaetud erinevate maalingutega.

Seinal on ka üks natüürmort kaladega.

 

Eriti uhke on majas üks punaste seintega tuba, kus mustale taustale on maalitud väikesed miniatuurmaalid erinevate tööde tegemisest. Hiljem loen, et seda ruumi oli kasutatud söögitoana. Punane värv on vaimustavalt punane. 19. sajandil antaksegi selle värvi nimetuseks pompei-punane, millest saab tõeline moevärv. Punane värv oli Vana-Roomas väga kallis ja luksuslik, värv sisaldas pliioksiidi ja seda saadi ka loodusliku mineraalina ning toodi Roomasse sisse. Tänaseks on aga teadlased avastanud saladuse, et kõik Pompei punase värviga ja punaste maalingutega kaetud seinad ei olegi algselt olnud luksuslikud punased, vaid ookerkollane värv on vulkaanituha kuumuse tagajärjel muutunud punaseks.

Luksuslik punane ja horisontaalsed miniatuurmaalid.

Tundub, et metallitööd

Tekstiilitööd

Mina julgen kõigile soovitada, kui võimalik, minge Pompeisse ja laske ennast ajaloost vaimustuda :)