Spetsese saar

 Loeme internetist, et see on imeline saareke, kuhu väga sageli viiakse turistid laevaga Ateenast (laevasõit Ateenast kestab sinna umbes 3 tundi). Aga meile on see saareke väga lähedal, no umbes nagu Muhu Saaremaale :). 

Kõik kirjeldused räägivad sellest, et saarel pole lubatud autod (no ainult mõned teenindavad) ja selle asemel liiguvad seal hobused ja eeslid. Kujutame ette sellist idüllilist ja vanamoodsat saarekest, kus pidavat olema uhked vanad kaptenite villad ja imelised väiksed tänavad.

Meie sõidame saarele veetaksoga, mis võtab peale täpselt 8 inimest. Kuna meid on 9, siis peame paraku kaks taksot võtma. Sõit on üpris lühike, tundub 5–10 minutit.

Veetaksod ootavad rivis :)

 Sadamast mõlemale poole jääb lai promenaad, kus on ka ausammas Kreeka naissõdalasele, kes oli üks vabadusvõitluse juhte 19. sajandi alguses.

Spetsese saare rannapromenaad on kaetud toreda kivimosaiigiga.

Vabadusvõitleja Laskarina Bouboulina

Edasi suundume majade vahele ja peame tõdema, et kreeklased on üpris head turismiärimehed. Kõikjal on kirjas, et saarel puuduvad autod ja sõidetakse hobuse ja eesliga. Jaa, see vastab isegi natuke tõele – näeme kahte hobukaarikut ja no ütleme et ainult 20 autot... Aga nad ei ütle midagi selle kohta, et kogu väike idülliline saareke on paksult kaetud törtsutavate  rolleritega, neid on sadu ja sadu ning kitsastel tänavatel, kus puuduvad ka ju kõnniteed, tulevad nad igast suunast, täites oma jortsutava müra ja üsna vastiku bensiiniarude pilvega kogu selle idülli. Sellist jortsutavat elamust pakutakse ka turistidele, igal sammul saab rentida rolleri. Võib-olla nad loodavad, et kui turist ise ka törtsutab sellega, et siis teda need rollerid väga ei häiri. Aga mina julgen öelda, et sellest idüllist, mis nendele piltidele jäi, ei teki kohapeal olles hoopiski sellist muljet, iga sekund sööstab mõne maja varjust välja roller... liitke metsik müra ja hais ja te mõistate meie hämmingut...

Väga palju rešeljöötikandiga kardinaid.

Väga raske oli tabada momenti, et hobune jääks pildile ilma kolme või viie rollerita :)

 Külastasime ka Spetsese väikest muuseumit, kus oli pisike väljapanek arheoloogilisi esemeid Vana-Kreeka perioodist, kohalikud rahvariided, ikoonid (väidetavalt sisse toodud Venemaalt), relvad ja vabadusvõitlusega seotud materjalid. Kaasa arvatud naissõdalase 

Naissõdalane Laskarina Bouboulina (1775–1825)

Ilm on kuum ja päike paistab – seega oli igati kohane teha ka väike suplus. Vesi on siin imeliselt sini-roheline ja absoluutselt selge :)

Molutamise päev

 Laste tungival soovil ja ega meilgi midagi selle vastu ole, teeme vahepeal ühe molutamise päeva – ujumine basseinis, päevitamine, raamatulugemine, lõunasöök Porto Helis ja siis jälle bassein-raamat jne. Ootamatu loodusnähtus aga katkestab meie molutamise. Korraga muutub taevas oranžiks, ainult pilved on helesinised. Pikkamööda muutub isegi hämaramaks ja taevas veel oranžimaks. See on Sahaara liivatorm, mis taevast katab. Peremehe jutu järgi on see Kreekas üpris haruldane, et tema on ainult 3 korda elus sellist asja näinud... Molutame siis toas, et mitte kogu Sahaara liiva sisse hingata.

Alguses on taevas oranž ja pilved sinised.

Lõpuks paistab kõik väga oranž. Ma pean ütlema, et mu telefon pisut ka võimendas seda värvi, nii kirev see pilt ikkagi ei olnud.

Nafplio

 Nafplio (Nafplion) – seda peetakse üheks eriti ilusaks Kreeka linnakeseks. Kreeka Vabariigi algusaegadel pärast 1821.  aasta revolutsiooni on see kuni aastani 1834 on see olnud lausa pealinn. Linnake on tõesti armas - kitsad tänavad, rivid suveniiri- ja kunstipoekesi, kaunis promenaad rannas ning üle vee paistev kindluslossike. 

Õiteilu ja vanad majad

Kullasära õigeusu kirikus

Üks steam-punk hobune maja sissekäigu ees.

 

Alustame oma jalutuskäiku sedakorda hoopis lõunasöögiga.

Kukk tomatite ja pastaga

Ämmasalat – seda on tõeline mägi, õnneks on meil oidu kambapeale üks ports võtta, jagus kaheksale :)

Kui kõigil on juba kõhud maani täis, siis tuuakse üllatuslikult magustoiduks kreeka jogurt magusa želeemoosiga.

Suveniiripoed. Sinise silmaga asjad ei puuudu ühestki poest – kohalik sümbol ikkagi.

Mina piilun sisse ühest poolavatud uksest, ilmselge, et pood pole avatud, aga müüja vanamees laseb mu ikkagi sisse. See on tekstiiliantikvariaat – sellist asja polegi varem kohanud. Kastide-riiulite viisi vanu niite, nööpe, pitse. Ostan kaks vana sõrmkübarat ja ühe sukamuna. Rohkem ei taha poodniku tülitada, sest oli teine juba poe peaaegu kinni pannud. (tanulinte ei paista tal ka olevat :()

Edasi jalutame mööda promenaadi, mille servas on peatunud jahid, üle vee paistab Bourtzi kindlus.

Vaade promenaadilt – Bourtzi kindlus.

Võib arvata, et suvel on siin tohutud rahvamassid, aga praegu on vaated igati avarad. Harva kui mõni inimene ette jääb.

See seal mäe otsas on Veneetsia aegne Palamiidi kindlus, mida selles linnas kindlasti kõik külastavad

Palamidi kindlus

Tüüpiline barokne kindlus asub 216 m kõrgusel mäe otsas, ehitatud 1686–1715 Veneetsia teise okupatsiooni ajal. Üsna kohe, kui kindlus valmis, võtsid selle üle osmanid, kelle impeerium Kreekas kestis kuni 1822. aastani.

Kindluse tippu viib mäe külge mööda 999 astet, see arv ei näi meie reisiseltskonnale eriti meeltmööda olevat ja siis selgub, et tegelikult saab sinna ka autoga sõita :). Ostame 8 eurose  kindluse pileti, lastel siin igal pool priipääse, kui nemad juhtuvad Euroopa liidu lapsed olema. Kõnnime-ronime mööda kindluse ala. Allapoole on üsna hunnitud vaated Nafplio linnale ja Vahemerele. 

Ära minnes leidub meie hulgas inimesi, kellel on hirmus vetsuhäda, jääme neid värava juures järgi ootama, aga nad on ära kahtlaselt kaua. Siis selgub, et me oleme komberdanud ainult kindluse ümbruse ühel poolel ja kindluse enda alale ei läinudki. Wc otsimise käigus see muidugi ilmnes :D

Teatriskäik

Eks Kreekas käiakse ikka muistset kultuuri kaemas, aga mina olen siin näidanud seni ainuüksi 30-aastaseid hotellivaremeid :). Loomulikult te eksite, kui arvate, et vanemad asjad meid ei huvitagi. Ja kui väljasõit teatrisse, siis ikka kõige kuulsamasse. Mitte väga kaugel väikeses külakeses asub Epidaurose teater. 

Meie ajaarvamise teisel sajandil elanud kreeka teadlane Pausanias olla kirjutanud, et Epidauroses „asub antiikmaailma tähelepanuväärseim teater. Kuigi Rooma teatrid on suurejoonelisemad ja majesteetlikumad, ei suuda ükski arhitekt võistelda Epidaurose teatri ilu ja harmooniaga” Seda kirjutist silmas pidades oli 19. sajandi Kreeka arheoloog Panagís Kavadías kindel, et põldude ja oliivisaludega kaetud künkad peidavad suurt saladust, kuni 1881. aastal kroonis tema otsinguid edu. Rohkem kui 6 meetrise mullakihi alt hakkas mitmeid aastaid kestnud kaevamise tulemusena välja ilmuma täiesti tervena säilinud suurejooneline teater.

Kõige terviklikumalt säilinud amfiteater maailmas.

Esimesed pingiread on seljatugedega. Kohtade arv teatris on 13 000.

Selles imeliselt hästi säilinud teatris korraldatakse teatrifestivale ka tänapäeval. Täiesti eriline on aga akustika, mis saavutatud ilmselt pingiridade paigutuse ja kasutatud materjalidega. Tundub uskumatu, et alt kostab ka kõige viimase reani isegi paberikrõbin või rebimine. Epidaurose teater on igatahes võimas elamus, mida soovitan tõesti külastada, kui Kreekas sinnakanti satute.

Teatri lähedal on terve rida teisigi Vana-Kreeka hooneid ja objekte, kogu kompleks on olnud pühendatud inimeste ravimisele. Mis see teatergi muud on, kui vaimu ravimine. 

Tervendamisprotsess on tundub paartuhat ja rohkem aastat hiljem muidugi üsna kummaline. Näiteks ruum, kus haige pidi pikutama ja magama, et teda saaks külastada uss, kes tema haiget kohta keelega puudutaks. Haige nägi unes, et teda ravitseb nooruk. Ja tervenemine saigi toimuda?

Jäänused kunagisest haigemajast

Staadion

Väikeses muuseumis on välja pandud kujud

Vanad arstiriistad ja muud esemed.

Porto Heli

 Asume Porto Heli või ka Porto Cheli linnkesest umbes 5 km kaugusel, mistõttu teeme selles linnas korduvaid jalutuskäike ja naudime lõunasööke siinsetes toidupaikades. Väidetavalt pidi siin ümberringi olema mitmete kuulsuste privaatseid villasid. Siiski paistavad silma ka mõned suuremad hotellid. Kuna keskuses on suur jahisadam koos promenaadi ja söögikohtade riviga, siis tundub, et vähemalt samapalju külastajaid saabub siia merelt kui maalt. 

Promenaadi lõpus on ilus valge siniste kuplitega kirik. Seestpoolt kaedes selgub, et see on üsna uus.

 

Ütleme siis nii, et portsjonite suurus on liigsöömisele õhutav :)

Kummituste kuurort

 Esimesel päeval laskume oma künka otsast väikesele jalutuskäigule alla randa. Ilusad lihvitud kivikesed täiesti tühjal rannal, Vahemere vesi tundub eemalt kutsuv, aga lähemal vaatlusel siiski veidi jahedamapoolne. Pistan taskusse väikse üliümara kivikese ja sammume edasi. Rand on metsik, aga puude ümber on betoonist rõngad – kunagi on see justkui park olnud. Edasi viib veidi sissekasvanud rada hotellini, mida pole enam olemas...

Kummituste kuurordi esimene rannaala. Ei ühtegi hingelist...

Kummituste kuurort

Esmalt suur ja veidi lagunenud hotellisilt, kust isegi päris täpselt ei loe välje hotelli nime – pärast  suudame siiski selle tuvastada – Club Apollo Beach. 

Edasi järgneb tohutu maa-ala lagunenud magalate, peahoone, baaride, palliplatside, suure basseini ja parkide ja väljaehitatud ranna-aladega. Kunagi istutatud õitsevad taimed kasvavad omasoodu, vaatamata lagunenud kastmissüsteemidele. Majad on kõik akendeta nagu tondilossid, mingitel ajahetkedel on osa seinu kattunud graffitiga... Tegemist pole mingi üksiku hotelliga, kunagi on siin olnud tohutu hotellide kompleks. Tõeline hüljatud suvitusmaailm.

Peasissekäik

Ja kohe selle ees olev tohutu suur ja ka sügav bassein

Hooned, mis kasvanud kunagi istutatud ilupõõsastesse.

Püüdsime mõistatada, kui ammu see kompleks hüljatud on, tundus et siiski üsna ammu.

Kunagine hotelli rannabaar

"kummituste kuurort" tundus nii sürrealistlik, et õhtul üritan internetist uurida, milline see siis kunagi olla võis. Leian üksnes arhitektuuribüroo tutvustuse valminud kuurortist – sisekujunduse järgi tundub, et valminud ehk 1970ndate keskel või algul võimsa ja suursuguse puhkekompleksina. Lõpuks otsin kuurorti arhitekti järgi ja selgub, et kompleksi on 1925. aastal sündinud Kreeka arhitekt Konstantinos Dekavallas projekteerinud 1971. aastal. 

Võimas kuurort Vahemere kaldal...

1970ndad

 Ja siis leian ka veel ühe video aastast 1989 – inimesi täis kompleksis ujutakse ja toimub mingi missivalimine Kunagi oli siin elu :)

Kunagi siin kummituste kuurortis elu kees...