4. apr 2008

Tagasi koju


Ikka ja jälle tasub selle nimel tööd teha, et saaks oma silmaga kaeda, kui värviline see maailm just täpselt on. Ja ta on.

Kauge Lõuna Aafrika - see on:

Vaesus ja rikkus

Kuld ja slumm

Must ja valge

Looduse ime ja okastraat

Suguharud ja kolonialistid

Aids ja trumm

Päike ja vein

Uhked loomad ja värviline kunst

...

Igal juhul aitasid neile kirevatele muljetele kaasa tore seltskond, hea reisijuht ning lõbus giid. TOREOLI.

Aga nüüd hakkan jälle tööle (väike ohe...)


Kullasära




See on kullariik. Tänaseks on algeline kulla väljapesemine asendunud palju tõhusamate tehnoloogiatega. Ja ikkagi tundub uskumatau, et ühest kaevandatud vankritäiest saab vaid 4 grammi kulda. Külastame kullaparki, kus lisaks muuseumile ja külastatavale kaevandusele on terve rida lastele mõeldud atraktsioone, alates ameerika mägedest, igasugu okseratastest ja lõpetades klounidega. Muuseumis näidatakse ka kullakangi valmistamist ja loomulikult ei lase me mööda võimalust seda patsutada.

Turvalisus


Või õieti turvalisuse puudumine... Tegelikult tundub, et turvalisusega on probleeme siin üle terve riigi, aga Johannesburg - see kulla, teemantite ja teiste rikkuste varaauk paistab ses osas veel eriliselt silma. Kui Kaplinnas on vaesem ja hämaram seltskond koondunud pigem äärelinna, siis siin on lausa südalinn slummistunud. Paljud kunagi ehk uhked hooned on pooltühjad, sissepekstud aknad ja kõikjal tänavatel kampadena mornide nägudega mustad mehed. See kõik näeb välja nii südapäeval. Arvatavasti pole turistil siin paljudele tänavatele asja, kui just ei taha vabaneda oma fotokast või lihtsalt nuga saada. Siinne rikkam elanikkond teab ilmselt täpselt arvestada - kuhu, millal ja kuidas minna. Sest samas on mingis teises linna piirkonnas uhked kõrghooned, kaubamajhad ja bürood. Aga õhtuti on tänav tühi mis tühi - jalutamine pole ilmselt siingi kuigi turvaline.

Selles riigis on iga pisutki korralikum maja ümbritsetud aiaga, millel on okastraadist täiendused. Paljudel aedadel on veel elektrikarjus (ma ei tea, kas inimeste tarvis rajatut just niiviisi sobib nimetada) Osadel aedadel on aga väikesed ogad, mis tähendavad seda, et sellest majast saad üle aia ronides kuuli keresse. Ja seda viidet teavad siin kõik.

Tikitud ajalugu




1952. aastal alustati Nellie Krügeri algatusel suurt tikkimisprojekti, et jäädvustada voortrekkerite pikk kulgemine ja lahingud naiste pilgu läbi ja buuridest naiste panust jäädvustades. 15 suurt gobeläänpistes vaipa on tikitud mitmete naiste poolt. Valmis said need aastaks 1960 ja on nüüd eksponeeritud siinses muuseumis.

1. apr 2008

Voortrekkerid




Sõidame Lõuna Aafrika Vabariiki tagasi. Tutvume voortrekkerite muuseumi ja mälestusmärgiga. Ajalooga on ikka nii, et oleneb, kust poolt asja vaadata. Selles paigas siin on see aga eriti tuntav.1830-ndate aaastate keskel otsustasid Hollandi farmerid ehk buurid Kaplinna kandi maha jätta ja paremat elupaika otsida sisemaal. Selle tingis sissetunginud inglaste võim – nende algatusel kaotati siin pärisorjus ja vastuolud buuridega, kes olid siin juba paar sajandit varem kanda kinnitanud, ainult süvenesid. Nii siis korjasidki buurid oma naised-lapsed ja vara vankritesse, jätsid maha oma uhked veinimõisad ja läksid põhja poole. Kestis see minek mitu aastat ja loomulikult tõi kaasa võitlusi kohalike hõimudega.


Peale 1838. aastal toimunud otsustavat lahingut kohalike hõimudega jäid buurid paikseks. Verises võitluses hukkus üle 10 000 musta ja mitte ühtegi hollandlast. Vat selline on mälestusmärk - kujutab see buuride rasket rännakut ja üleelamisi. Tegelikult üldse ei imesta, et tänases päevas tahtakse teisele künkale ka mustadele mälestusmärki.

Svaasimaa muuseum





Muuseum on huvitav. Minule on selles 3 põnevat kildu:


1. Kaljujoonised, mis tulid väga tuttavad ette, sest olen neid umbes 10 aastat tagasi aplikatsioonina tikkinud (võtsin lihtsalt pildi mingist raamatust). Kuna vaibake nägi üsna siivutu välja, siis on see siiani kapis.


2. Pärlid, pärlid ja ajaloolised niudevööd, kelaehted pärlitest. Selles kuningriigis on kindel kahe lipukesega kaelaehe, mida kannavad nii kuningas kui ka paljud teised, kellega siin kohtunud oleme.


3. Väidetavalt hammastega tehtud ehted. Ohh, seda on küll raske ette kujutada.

30. märts 2008

Armastatud kuningas Sobhuza II







Külastame eelmise kuninga (praeguse isa) memoriaalkompleksi, kus asub ka väike muuseum. Kuigi ajaloos on on ikka olnud ka periood, kus siinset eluolu inglased määrasid, tundub et nende mõju pole olnud just suur. Riiki on valitsenud ikka kohalik kuningas, vast oli väidetavalt heatahtliku kuninga Sobhusa II läbisaamine inglastega lihtsalt väga hea või ei näinud Inglismaa mõtet sellel pisikesel ja siiski üsna arhailiselt vaesel maal mingit suuremat võimu näidata. 1899. aastal sündinud Sobhuza valitses riiki 1921-1982.
Kuningas lõpetas esimese kohaliku kooli, mille oli rajanud tema ema. (pildil emaga). Piltide põhjal julgen arvata, et siis elas kuningaski veel hütis.
Väike üllatusmoment siis ka – sellel kuningal oli 73 naist ja 250 last. Kuninga leski, kellest paljud praegugi elus, peab üleval riik! Vat milline kummaline maa!

Batika


Aafrika on batikamaa, neil vahabatikas kanagastel on siinsed loomad, elu-olu, rõõmsad värvid ja toredad ornamendid. Kahju, et ei näe, kuidas nad neid teevad – tuleb kohe meelde see vahakannuga mässamine. Ei suuda ostmata jätta mõningasi uhkeid kangatükke.

Svaasimaa küünlavalmistajad




OO, see oli midagi huvitavat! Soojast küünlavahast mätsivad-rullivad-lõikavad küünlategijad mustreid samal põhimõttel nagu kuulsaid Millefiori helmeid või nagu Eestimaagi isetegijad fimo mätsivad. Mustrid aga surutakse küünaldele. Ruumid on täis kirevaid aafrikamustrilisi ja muidu erksavärvilisi küünlaid. Neid on kandilisi ja ümmargusi, elevandi ja jõehobukujulisi – üks kirjum kui teine. Küünlategijad on mehed. Ostan kaasa tervelt kolm svaasimaamehe tehtud küünalt vaatamata sellele, et need eriti kerged ei ole.

29. märts 2008

Kohaliku kultuuri etendus






Taas kord on vanade traditsioonide kohaselt jäetud püsti üks hüttidest koosnev küla, kus on hütikesed kahe naisega pealikule. Kummalgi naisel on kolm majakest – magamiseks, õlle valmistamiseks ja söögi tegemiseks. Umbes kuuendast eluaastast elavad- magavad lapsed omaette hüttides, poised ühes, tüdrukud teises. See õige vanus on käes siis, kui laps ulatub ülepea käega kõrva katsuma. Tüdrukute hütt on otse värava ääres, sest kui vaenlane peaks tulema, siis selles kultuuris ta naisi ei puutu ja need jõuaksid siis omakorda mehi hoiatada.
Mees ostis naise 17 lehma eest, kui naine polnud süütu, siis sai ka odavamalt. Naisi võis olla just nii palju, kui mees jaksas ülal pidada. Kõige tähtsam naine oli aga ikkagi mehe ema, kes elas eraldi hütis.
Laulud-tantsud sarnanevad juba nähtud šhangaani omadele, aga silma torkasid hirmsad jalaviskamised, nagu kankaan aafrika moodi. Ikka trummi ja vilet ja huikeid, värvilisi riideid ja kilinaid-kulinaid.

Ja kuigi tundub, et umbes nii nad elavad siin osalt praegugi, ajavad esinejad pärast nuka taga jalga siiski teksapüksid.

Vaene ja õnnetu maa



Vaesus paistab välja igal sammul, enamik inimesi elab maal onnikestes, milles pole kindlasti üle ühe toa. 70 % inimestest peab hakkama saama kuni 1 dollariga päevas, selle kõrval elame me kõik Eestis ikka väga jõukalt. Loomulikult on siin ikka ka rikkaid, aga väga suur osa majandusest on ka kuninga kätes. Suurima osa sisemajanduse koguproduktist annab aga Coca-cola, kes kasvatab siin suure osa oma toorainest (suhkruroog).
Kui vaesus on silmagagi näha, siis õnnetus ei paista kohe välja – 38 % siinsest elanikonnast on aidsis, mis on viinud ka inimese keskmise eluea umbes 32 aasta kanti. Tasuta kondoomid on saadaval küll siin ja seal, aga praeguses situatsioonis pole vist nendestki enam mingit kasu. Aidsi levikut mustade hulgas suurendavad ka algelised ja jaburad uskumused. Näiteks kui tahad aidsist lahti saada, pead magama neitsiga! APPI!!!

Kuningas ja ema



Kuigi praegune kuningas on ka Inglismaal koolis käinud, hoitakse siin alal ikka vanu hõimukombeid. Kuningas istub oma kabinetis seljas loomanahad. Igal sügisel on riigis suured pidustused, mida kutsutakse kõrkjatantsuks – 25 neidu tantsivad kuninga ees ja kuningas valib oma ema näpunäidete kohaselt välja ühe, kes saab tema järjekordseks naiseks. Praegu on kuningal juba 13 naist. Tegelikult on siin juba iidsetest aegadest hõimupeliku emal väga tähtis roll – temale pidi jääma ikka viimane sõna. Pildil ei ole nüüd küll kuninga ema, aga väägade väärikas tundub temagi.

Svaasimaa Kuningriik




Krügeri rahvuspargist võtame hommikul suuna Svaasimaa kuningriigile. Kui Lõuna-Aafrika aladel pidid kohalikud hõimud alla andma valgele sissetungijale, siis üksikud eriti tugevad hõimud suutsid jääda sõltumatuks. 1968. aastal sai siinne kuningriik täiesti sõltumatuks Inglismaast.
Piiripunktis sebivad kirevais hõlstides mustad neiud, passi lüüakse tempel ja olemegi sattunud Svaasimaale. Loodus on siin väga ilus – mägine ja metsane. Teede ääres suhkruroo, banaani ja tsitruseliste põllud.

Hommikune safari





Tõuseme kell 4 hommikul (ja mõlemad ja kell 4!!!). Esialgu on suhteliselt pime ja 9-kohalises lahtises ja kõrges safaridžiibis puhub üsna räige ja külm tuul vaatamata sellele, et paigal seistes tundus ilm täiesti soe. Loomi ka esialgu näha pole, aga see on ainult ajutine. Tegelikult näemegi täna loomi vähem, kui eile bussiga liikudes, aga see-eest on elamus kordi suurem. Esiteks pole ees klaase ja teiseks on need loomad siin ikka vapustavalt ükskõiksed mingi džiibi suhtes. Nii õnnestubki meil täna vaadelda nii elevandiperet, kaelkirjakut kui ninasarvikuid lausa lähedalt. Lõpuks saab teha ainult portreepilte, sest nad ei mahu lihtsalt kaadrisse ära. Ja erilise autasuna (ma ei tea küll, mille eest, ilmselt oli ikka hinna sees) näeme ka lõvi ja põõsas pikutavat leopardit. Nende nägemine pole siin ilmselt nii tavaline. Pilte sai ka terve kaart täis, kuigi arvata võib, et ega need teistele miskit nii paku, endal oli küll huvitav teha.

28. märts 2008

Krügeri rahvuspark





1898 aastal rajatud rahvuspark on nimetatud hiljem president Paul Krügeri järgi. Pargi pikkus on umbes 350 km ja laius 60 km. Siin on väga rikkalik taimestik ja hästi esindatud loomariik. Esimesel päeval sõidame pargis ringi bussiga. Ja vaatamata sellel kohtume ikka väga paljude loomadega. Jalgsi siin muidugi liikuda ei saa, sest see oleks liialt ohtlik ja nõuaks kindlasti ka püssimeest. (Paar aastat tagasi oli üks poiss läinud autost välja suitsu tegema, aga no viimaseks suitsuks see talle jäigi)
Loodus on ilus, buss sõidab hästi aeglaselt ja loomade korral jääb seisma. See ongi huvitav, et loomad bussi ei karda, vabalt võivad nad ka siinsel asfaltteel jalutada. Rahvuspark on oma pindalalt umbes poole Eesti suurune ja loomi peab siin ikka parasjagu palju olema, sest 3-4 tunnise sõiduga näeme neid ikka terve hulga. Toon siin ära kohe nimekirja kõigist, keda näha ja muidugi ka pildistada sai.
Impalad
Kudud
Knuud
Sebrad
Kaelkirjakud
Raisakotkad
Kilpkonnad
Põõsassead
Languurid
Paavianid
Sarviknokklinnud
Pühvlid
Valged ninasarvikud
Elevandid
JõehobusedKrokodill

Kullakaevandus



1873. aastal otsustas üks mees kulda otsida ja leidski seda senistest leiukohtadest eemal Pilgrims Rest´is. Ega ta kellegile oma leiukohta reeta tahtnud, aga pere juurde minnes ja sealt naastes teda jälitati ja leiti tema otseöeldes kullaauk üles. Sellest ajast voolas siia kullaotsijaid ja tekkis kullapalavikulinn. Maa oli jaotatud kullaotsijate vahel ära, iga inimese plats eraldi tähistatud. Kulda pesti välja väikeses jõekeses. Nüüd siin enam kulda ei kaevandata, aga vanad hooned ja tähised on säilinud. Näidatakse meilegi seda vanamoelist kulla pesemist pesukausiga – peale pikka loksutamist on näha imepisikesi kullahelbeid.
LAV on maavaraderikas praegugi – siin on suured kulla ja teemantikaevandused, kivisüsi ja palju muidki väärtuslikke varasid.

Vihmamets




Kohati oleme pilvedest kõrgemal, õhk on niiske ja taimestik rikkalik. Ega neid taimi siin ju tunne, mõni tuleb ikka tuttav ka ette, näiteks luuderohi või megakõrged aaloed.
Tegelikult on raja kõrval ikka selline paras padrik, et ega sinna minna saakski, kui ka tahaks.

Kanjonid




Kaljud, mäed, vesi , kosed ja lõputud avarused. Oh, mis siin ikka rääkida, nägema peab!

Imeline loodus




Tegelikult seda polegi võimalik kirjeldada, seda pole isegi võimalik pildistada – teisalt võimalik ju on, aga tulemuseks on mingi armetu osa sellest, mis mulje siit ülevalt rohkem kui 2 km kõrguselt vaadates on. Ühesõnaga – hunnitud vaated! Tohutult on ka istutatud metsa – kasvatatakse siin paberipuud. Ja kuna need megametsad on sirgetes rivides ja ühe kõrgused, siis loob see veel eriti imelisi vaateid.

Toit






Mida siis pakutakse meile suguharu köögist? Muide sellised pajad on siin just praegu ka kasutusel. Eelroaks on impalaliha, krokodilliliha, mais ja küpsetatud umbes 5 cm pikkused mardikad. Viimased on vist koorimata, sest söömnisel krõpsuvad – huvitav kogemus küll, aga erilist isu nende järele ikka praegu ei tunne.
Põhitoit on hautatud veiseliha, maisimannast puder, mis on siin üks põhilisi rahvusroogi, hautatud spinat ja porgandid, magusad kartulid, salat ja valge leib. Kõik on täiesti söödav.

Shangaani hõimupealiku juures





Igapäevaleus loomulikult enam päris ehedat suguharukultuuri ei näe. Aga külastame üht nn muuseumküla, kus võib shangaani suguharu elu-oluga tutvuda. No elu nagu kurrunurruvutisaarel. Vastu võtab meid suguharupealik, tutvustatakse ka tema elamist, nelja naise majasid, toidutegemist ja tavasid, ei puudu ka nõid ja nõiamaja. Lõpuks toimub vägev laulu-tantsu-trummi-muusika etendus, mis kujutab põlisrahavaste elu vanadest aegadest kuni tänapäevni. Piltidele jääb asi muidugi veel ehedam, võiks arvata, et siin ka praegu just niiviisi elatakse.

Banaanid kilekotis


Teel hotelli jäävad silma tohutud banaanipõllud. Ja millegipärast on banaanide ümber seotud kilekotid. Selgub, et mingil kindlal kasvuperioodil lendavad kohale miskised linnud, kes tahavd banaane toksida! Ja siis aga igale banaanipundile kott ümber.