Monte Carlo kasiino

Imelik lausa tunnistada, et ma pole mitte kunagi mingi mänguautomaadiga mänginud. Nüüd siis olen, Monte Carlos...
Seda asja on siin lihtsalt huvitav jälgida, kuidas uhked limusiinid ja maailma suured rahapöörajad-raiskajad kogunevad. Meie oleme siin küll sellisel kellaajal, et liikumine on veel tagasihoidlik. Ja maja, kus tuleb oma raha ära raisata, on loomulikult hirmuhke, aga pildistada saab ainult õues. Nii et see fakt, kuidas ma väga lihtsalt (loe selleks tuli õpetamiseks siiski teenindaja kutsuda) suutsin lahti saada viiest eur-st, jääb teil nägemata.

Suur justkui kuldkettidest kotkas kasiino ukse ees rahatoojaid ootamas. (Mulle algul tundus see tuvi olevat, aga siis jäin ikka targemate juttu uskuma. Et on küll kotkas....

Monaco

Linn peopesal. Ei noh, peopesale ikka ei mahu, aga väikene on ta küll. Ja kuna maad on nii vähe, siis tuleb linn ehitada õhku! Seetõttu on hoone hoones kinni ja rohelist - seda sobib lillepotiga rõdule paigutada või kõrgele katusele istutada...

Vaat selline tihedus siis.

Ja kuigi sõjaliselt on Monacol side Prantsusmaaga, on selles riigis ühe elaniku kohta
kõikse rohkem politseinikke (Euroopas).

Vürstipalee on suursugune nii seest kui väljast ja mida muud ta olla saakski. Aga mis imelisel põhjusel lossi rõdul säärane kirev rahutuvi kükitab, jääb sel korral teadmata. (või on see kotkas?)

Need pisikesed kaunid prantslased

Oo jaa, nad on pisikesed. Pakse inimesi siin kohtab ikka väga harva ja vabalt võivad need kopsakamad ka turistid olla. Väidetavalt on ilusolemine ja stiilitaju siin miski, mida juba sünnist saati arendama hakatakse. Nii, et eestlastele omane - vitsuta kõht kõvasti täis - ei kehti siin isegi laste puhul.

Kuidas nad siis seda teevad?
Tradistiooniline hommikusöök on väga väike. See võib olla ka vaid üks tass kohvi. Enamasti süüakse sinna juurde ka üks pisike saiake, millele sobib lisada natuke mett või moosi. Päev algabki neil ilmselt käiguga mõnda lõpututest pagari saialettidest. Aga nad söövad vaid ühe pisikese saiakese või jupikese krõbeda koorikiuga pikast saiast.


Lõunasöök on täiesti vähetähtis, selleks haaratakse midagi väikest ja kerget - mõni salat, väike supike või võileib. Tundub, et salatit süüakse siin alati eraldi ja mitte kunagi prae kõrvale.
Õhtusöök, mis võib alata üsna hilja, on aga väga oluline ja igal juhul sotsiaalne tegevus. Selleks valmistutakse korralikult, pannakse selga sobilikud rõivad, minnakse siis kas välja või korraldatakse õhtusöök kodus. Tihti ollakse koos sõpradega. Ja hea ning kvaliteetse toidu ning veini kõrval on sama tähtis seltskondlik vestlus. Õhtusöögile külla minnes võetakse tavaliselt kaasa häid komme või lepitakse kokku midagi täpsemat. Veiniga külla ei minda, sest see oleks peremehe veinivaliku mitte usaldamine. Kui ikka jooki soovitakse külakostiks viia, siis on selleks šampanja. Nii et, õhtusöök on küll rikkalik, aga selle võiks lühidalt kokku võtta ka nii - vähem süüa ja rohkem vestelda!
Milleta ei saa läbi prantsuse köök?
Väga olulisel kohal, eelkõige siin rannapiirkondades, on loomulikult mereannid. Kõik need molluskid, karbid, vähid, kaheksajalad, austrid ja loomulikult ka kalad. Neid on pikad rivid turul ja meie peatus väikeses sadamalinnas Sete´s tipneb katsetusega läbi mängida film mister Bean puhkusereisil.

Üks nukker tigu enne ärasöömist.

Värsked austrid, mida tuleb giidi juhtnööride kohaselt süüa nii: esmalt tilgutad peale natuke sidrunit, et ta natuke siputaks, siis luristad kõik suhu ja vajutad vastu suulage laiaks ja neelad alla. No ja kui laiaks ei vajuta, siis ta ronib üles tagasi. Hahaaaa... no nii hull see ka pole!


Selle kausitäie pistsime neljakesi kinni ja Beani filmi tegime ka... seda näeb kodus.

2. Teine väga oluline toiduaine on oliivid ja oliivõli. Nende valik on siin lõputu ja neid kasutatakse väga ohtralt.
Pravencale köögile on omased ka vürtsikad pastad, mida määritakse õhukese kihiuna saiale: tapenaad - oliivide ja kapparite pasta. (Tume on siis tumedatest oliividest). Selliseid pastasid tehakse ka näiteks anšoovisega jne...
Ja sinepiletid toidupoes on mitmeid meetreid pikad...(konjakisinep, marjasinep, meesinep...)

Juustu ja maiustuste juurde jõuan hiljem.

Nizza - suvitajate paradiis

See Prantsusmaa lõunarannikul asuv linn on suvitajaid-puhkajaid ja värske õhu otsijaid võõrustanud juba mitmeid sajandeid. Pikad promenaadid, soe Vahemeri, peaaegu kogu aasta lõõskav päike ja suurepärane köök - mida siis veel tahta. Rand Nizza all pole küll liivane, aga kivid korralikult ümaraks lihvitud ja vesi muidugi ülimõnus. Ja kuis saakski teisiti olla, kui kraadiklaas näitab 34 kraadi sooja.

Keskväljakul on purskkaev ja nn Pompeipunased majad.
Ja kogu linn on täis vanu hotelle, mõnusalt vabasid tänavakohvikuid, lillepotte ja teatava piirini on kõik vanaaegselt räämas. Ei ole siin seda põhjamaist klanitust.

Igas Prantsusmaa linnas pidavat olema karusell. Ja nii ilmselt ongi. Ning see näeb välja nagu tõeline muinasjutu karussell - vanamoeline ja kirev...

Päris kõik Nizza majad ikka ka vanad ei ole. Näiteks see kesklinnas olev "kantpea" on raamatukogu administratiivhoone.

See hästilõhnav Prantsusmaa

Mina, kes ma ligi kakskümmend aastat oma peenikesse kappi erinevaid lõhnu kogunud, ei saanud mitte rõõmustamata jätta, et sellel reisil niipalju lõhnalist ette juhtus.
Kõigepealt Eze linnakeses (või oli see küla?) asuv lõhnapõhjade tööstus Galimard. See on koht, kus ümberkaudsetelt lavendli, roosi, jasmiini ja mis kõik veel põldudelt saadud õitest lõhna toodetakse ja seda tootmist siis põgusalt ka tutvustatakse. Ja ka müüakse. Kuigi tegemist on ilmselgelt teada-tuntud tipplõhnadega, on siin neil loomulikult oma nimed ja hinnad pisut odavamad. Sooritan ikka ostu ka (vat sellest kohast muidu minema ei saa). Ja hiljem Grasse linnakesesd külastame parfüümimuuseumit, kus loomulikult veedaksin aega vähemalt 3 korda rohkem, kui seda meile antud on.

Kuju lõhnamuuseumi ukse ees.

Siin saab põhjalikult tutvuda nii lõhnatootmise ajaloo kui ka erinevate lõhnadega, nuusutada kõiki algkomponente ja vaadelda kõiki taimi... Huvitav ühesõnaga. Aga aega on vähe.Nina töökoht - lõhnaorel. Ninad töötavad vaid 2-3 tundi päevas, ei tohi nad suitsetada ega alkoholi tarbida ning vastupidiselt üldlevinud arvamusele pole nad üldsegi kõik mehed.

Ja need lõputud pudelid...

Prantsusmaale! Promenaad

Ei saanud mina Haapsalus promeneerida, sest

1. Ma ei teadnud kuni selle kevadeni, kus seal see promenaad üldse on. (loe - väga piinlik).

2. Selleks ajaks, kui mulle see selgeks tehti, et kus ja kuidas see promeneerimine seal juba sajandeid käis, oli promenaad juba remondiks suletud.

Mis siis ikka, eile promeneerisime pool päeva Vana Euroopa uhkes suvituslinnas Nizzas mööda Promenade de Anglais´i ja saime kohvikus istudes osa ka Maarja taevaminemise püha auks korrladatud ilutulestikust. See tundus esialgu üsna hõre, aga kestis uskumatult kaua, vastupidiselt meie tulevärkidele, mis rohkem trahh-trahh-trahh, kõik õhku ja valmis. See siinne kestis pool tundi ja alles lõpus tuli tõsine tulemäng.
Ja tulemängu kõrvale sõin ära ühe ehtsa Prantsuse sibulasupi.

Inimesed olid ilmselt pidupäeva puhul kõik välja tulnud ja promenaadi äärsed kohvikud ja restoranid rahvast täis. Ja lisaks sellele oli kümneid üsna suuri seltskondi, kes kivisele rannaribale oma lauad-toolid-toidud vedanud ja seal pidutsesid.

Promenaad ise pikk ja minu tähelepanekud sellel jalutamisest järgmised. Siin on harjumatult palju väikeseid koeri! Ei, pildidl ei ole "daam koerakesega", vaid hoopis vanamees või härrasmees koerakesega, kusjuures imetillukesega. Eesti mehed, kui need koeraga üldse jalutavad, siis ikka sellise suurega! Ja nojah, pakse inimesi on siin ka vähe ja jooksjaid jälle palju....