7. mai 2018

Kolmas päev Pariisis

Ärasõidupäev on käes. Otsustame, et ilusa ilma puhul siiski ei lähe tutvuma Louvri kogudega, seda enam, et aega pole eriti palju ja ma ei suuda välja mõelda, mis oleks see konkreetne väike osa, mida hirmsasti vaadata tahaksin. Jah, see osa oleks Tarbekunstimuuseumi moeajaloo väljapanek, aga see on parasjagu esmaspäeval kinni. Jään ootama 2019. aastal avatavat uut suurt moemuuseumit ja järgmist Pariisireisi.

Jalutame hoopis Pompidou keskuse juurde (moodsa kunsti keskus) ja vaatme seda torud-väljas-hoonet, mis enamasti leiabki kajastamist rohkem oma välimuse kui sisemuse poolest.


Moodsa kunsti keskus näeb välja nii.
Edasi sõidame metrooga Concorde'i väljakule.


Keset väljakut asub suur obelisk ehk Luxori sammas. Tegemist on kahe ühesuguse Vana-Egiptuse sambaga, millest ühte oleme juba Egiptuses vaadanud. Egiptus olla selle samba või tegelikult mõlemad sambad 19. sajandil kinkinud Prantsusmaale väidetavalt tänutäheks vana Egiptuse kirja dešifreerimise eest.Teine sammas aga oli transpordi keerukuse tõttu Pariisi toomata jäänudki. Tänaseks on prantslased selle ka juba Egiptusele tagasi kinkinud.

Sellel väljakul on aga ka märksa koledam ajalugu. Algselt oli keset väljakut kuningas Louis XV ratsamonument, mis revolutsiooni käigus eemaldati ja asendati giljotiiniga, kus oma pea kaotasid nii kuningas Louis XVI kui kuninganna Marie Antoinette. Üsna pea pärast revolutsiooni saab väljak aga oma praeguse nime  – Concorde – üksmeele või leppimise väljak. Nüüd ongi mitmed asjad siin koos - vanad ilusad purskkaevud, Egiptuse sammas, plaadike giljotiini asukohas ja ka Pariisi vaateratas.




 Concorde'i väljakult algab Champs Elisee, mis viib sirgjoones Triumfikaareni.


Põikame sisse ka kõrvalolevasse Tuileries'i aeda. Vist pole aiakülastusteks parim aeg, sest siingi on minu jaoks kuidagi palju kruusaplatsi ja vähe lilli. Tulbid enam ei õitse ja roosid on alles nuppus.

Tuileries'i aia Concorde'i väljaku poolne ots, kus on hobuseraua-kujulised kaldteed. Sellelt pildlt paistab hästi, kui suured ikka parkides on need nö hallid alad. Eks vanasti pidid parkidesse hobused-kaarikud ka ju liikuma mahtuma.

Avastame, et meil on isegi aega Montmartre'ile minekuks, mida me algul üldse plaani ei võtnud. Ronimine minu veidi nikastatud põlvega pole just kõige hõlpsam, aga pole hullu.


Kaunis Sacre-Coeuri kirik ja Tertre väljakul olevad kunstimüüjad, pisikesed tänavad ja palju kohvikuid.  Montmartre'i mäest alla jalutades märkan nurgal kangapoodi, kuhu ma pean muidugi sisse vaatama. Kõiki kangaid müüakse kolme meetriste restidena või siis veel väiksemate kolme euroste juppidena. Reisisuveniirina omandan paar pisikest kangatükki. Edasi jalutades selgub, et neid kangapoekesi on täis terve tänav. Vaat siis. Kui teid huvitavad kangad, ärge jätke käimata Montmartre'il.





Selgub, et kodus pidi ka päiksepaiste olema :).

6. mai 2018

Teine päev Pariisis

Teise päeva plaanides on hommikune toidutuur koos giidiga vasakkaldal Ladina kvartalis.
Otsustame minna jalgsi, pargid on alles kinni ja niimõnelgi tänaval magatakse alles pühapäevahommikust und.

Kuna teepeale jääb ka Pariisi Jumalaema kirik ehk Notre Dame ja meil aega on, siis muidugi astume sisse. Et seesama kuulus koht, mis seostub ühelt poolt Quosimodo ja teisalt Napoleoni iseenda keisriks kroonimisega.




Jacques Loiuis Davidi maal Napoleoni ja tema naise keisriks ja keisrinnaks kroonimislt Notre Dame kirikus aastal 1804.
Pariisi vasakule kaldale jõudes (te ju teate seda vasaku ja parema kalda lugu), satume otsejoones vanavaraturule. Hiljem selgub, et seda korraldatakse pühapäevahommikuti üksnes paar korda aastas. Kuigi aega meil vaatamiseks eriti palju pole, märkan kena vanapaari, kes müüvad muude vanade asjade hulgas ka sõrmkübaraid. Ühise keele puudumisel kirjutab Pariisi vanaproua hinna paberile ja minu kollektsiooni hakkavad täiendama kolma ehtsat, vana ja otsast korralikult äratoksitud Pariisi sõrmkübarat.




Täpselt õigeks ajaks jõuame kolmetunnisele giidiga toidutuurile. Väikese grupiga (6 inimest) külastame järjest juustu- ja pagariärisid, toiduturgu ja veinipoodi. Vahepeal ka üht ettejäävat kirikut.
Ma ei saa siia kahjuks lisada neid imelisi lõhnu, mis väljuvad näiteks ühest pagariärist.

Juust, juust ja veelkord juust. Eriti head ärid saavad kanda märki - parim toiduaine vms.







Giid ostab ka mõned tükid juustu kaasa, mida lõpuks koos saiade, veini ja vorstiga degusteerime.

Üks tunnustatud kondiitriäri - Eric Kayser. Koogid lühtri all.






Pagarid pakkumas värskeid lõhnavaid saiu.

Toiduturg, kust pariislased toitu ostavad. Suured toidupoed on ainult äärelinnades.




Ja lõpuks ka veinid.


Ladina kvartal on oma nime saanud selle järgi, et vasakkaldal olid mitmned suured ja kuulsad ülikoolid, kus varem käis kogu õppetöö ladina keeles. Et enamik elanikke olidki siis tudengid, oli selles piirkonnas rohkelt ladina keelt kuulda.

Ladina kvartalis näeb toidutuuri vältel muudki huvitavat, näiteks selline sale hoone.

Või siis uhke kirik, millel hakkab silma eriti lilla uks (meenub kohe Tallinna roosa ukse skandaal).


Minu pilk jääb ka lambaga kujule.




Pealelõunal otsustame sõita vaatama Luxembourgi aeda. See pidi olema eriti kaunis pariislaste lemmikpaik.


Jah, on ilusaid vaateid ja suuri lillepeenraid, aga põhimuljeks jääb hoopis tohutu rahvamass ja tolmavad suured liiva-kruusa alad. Istuda pole kuhugi, kõik toolid on juba hõivatud ja need murualad, kuhu minna on lubatud, on ühtlaselt inimestega kaetud. Nii et kujutlus murul piknikku pidavatest pariislastest jääb järgi proovimata – pole seda mururiba, kuhu istuma mahuks. Võimalik, et selle on põhjustanud esimene tõeliselt soe ilm Pariisis (29 soojakraadi) ja pühapäeva pärastlõuna. Küll me kodus muru peal istume...


  

Piknik murul.
Aga väga kodune on nii kuulsas aias näha mairoosidest valgetäpilist muru :)
Luksenbourgi aiast väljudes märkame Angelina kohviku nö filiaali, mis pole muidugi uhke möödunud sajandi alguse sisustusega, aga pakutav on loomulikult sama. Tahan proovida kuulsat Mont Blanci kastanikooki. Aga olgem ausad, see on niiiiii magus, et me ei suuda seda isegi kahepeale ära süüa ja jaksu ei jätku ka viimasele poolikule makroonile.






Ei tea, mitu korda peaks käima Pariisis, aga ma ei ole sellest makroonide (tegelikult macaroonide) vaimustusest veel ikka aru saanud. Üks väga magus asi...

Laevasõit Seinil

Vastu õhtuhämarust otsustame teha väikese jõetuuri. Tunniajane laevasõit algab linnasüdames oleva saare tipust ning sellel sõidul algul hämaras, pärast tuledesäras näha enamik kuulsamaid vaatamisväärsusi. Laevasõidul on ka giid, mis on tore, sest mõnele asjale ei oskaks ise tähelepanu pööratagi. Näiteks sellele, et kesklinnas on Seini ääres üks poaik, kus inimesed hilisõhtul tantsivad – tangot, sambat jne...