Kui ma laps olin, siis oli pensionäri võrdkujuks natuke haigete jalgadega vanainimene, kes igal õhtul istus televiisori ette uudistesaadet vaatama, kudus sokke, tegi lapselastele kotlette ja pannkooke ning pidupäeval kandis õlgadel Haapsalu salli.
Jah, aeg on teinud igasuguseid kannapöördeid – sokkide kudumine on minu töö juurde kuulunud juba 22. eluaastast alates, Haapsalu sallid läksid ootamatult moodi ka täiesti noorte inimeste hulgas, uudiseid võib lugeda telefonist ja ütleme siis nii, et pannkoogid pole just kõige tervislikumad, aga siiski minev kaup ka tänapäeva lapselaste jaoks :).
80ndatel tundus üsna ulmeline Rootsimaal elavate pensioniealiste sugulaste eluviis, kes igal talvel kaheks nädalaks Kanaaridele kolisid. Päike-vesi, alati sama turvaline hotell ja keskkond ning võimalus kaks nädalat mitte teha teadustööd. Seda viimast poleks olnud mitte mingit võimalust saavutada kodus. Ja tädi Hille oli piisavalt tark, et peab Valdari viima teadustööst ja ülikoolist eriliselt kaugele, et oleks üldse mingi võimalus puhata. Nüüd ei toimiks isegi see kavalus, sest siin ma nüüd oma hotellitoas istun ja teen trükkiminevas raamatus parandusi. Vahemaa ei sega üldse tööle minna :D
Nojah, ma ei ole veel päriselt ka miski pensionär, kuid just algas minu nädalane tööst võõrutus Tenerifel. Jah, selline Euroopa pensionäri päikesereis.
Arvestades viimase kahe aasta olukorda, on isegi nagu imelik reisida. Koroonatõendid, maskid jne on juba tavaline tegelikkus, kuid kahe päeva eest alanud sõda Ukrainas sunnib iga veidikese aja tagant uudiseid lugema ja annaks taevas, et selline olukord ometigi lõpeks.
Aga see siin on ju Roosa reisiblogi, nii et keskendun nüüd ümbritsevale tegelikkusele.
Kuidas siis käib rahumeelne puhkamine?
Esmalt muidugi see täpselt paras soojus – umbes 22 kraadi ja sellele lisaks siis meie ilmselt keskmisest luksuslikuma hotelli 29 kraadise veega bassein. Mõnus soe ja higi ei jookse :). Lihtsalt olemiseks on see suurepärane!
Jalutuskäik ümbruskonda on ilus. Ikka see loojuv päike palmiga :). Hotell on kinni hotellis, vahele luksuslikke poode ja ridade viisis restorane ja baare... Kõik on puhas ja rahumeelne. Jalutavad pensionärid koerakestega ja ilma koearakesteta ja loomulikult siiski ka lastega pered ja nooremad inimesed. Aga jah – eakate ülekaal torkab vähemalt selle hotelli ümbruskonnas siiski silma.
See on tõeliselt turistide saar. Ja vähemalt esialgu ei näe mitte jupikestki hooldamata loodust, sest iga palmikese alla on paigaldatud veevoolik, sest kogu see rohelus nõuab ilmselt pidevat niisutamist.
Kohe akna taga kasvavad banaanid.
