Armastatud kuningas Sobhuza II

Külastame eelmise kuninga (praeguse isa) memoriaalkompleksi, kus asub ka väike muuseum. Kuigi ajaloos on on ikka olnud ka periood, kus siinset eluolu inglased määrasid, tundub et nende mõju pole olnud just suur. Riiki on valitsenud ikka kohalik kuningas, vast oli väidetavalt heatahtliku kuninga Sobhusa II läbisaamine inglastega lihtsalt väga hea või ei näinud Inglismaa mõtet sellel pisikesel ja siiski üsna arhailiselt vaesel maal mingit suuremat võimu näidata. 1899. aastal sündinud Sobhuza valitses riiki 1921-1982.
Kuningas lõpetas esimese kohaliku kooli, mille oli rajanud tema ema. (pildil emaga). Piltide põhjal julgen arvata, et siis elas kuningaski veel hütis.
Väike üllatusmoment siis ka – sellel kuningal oli 73 naist ja 250 last. Kuninga leski, kellest paljud praegugi elus, peab üleval riik! Vat milline kummaline maa!

Batika

Aafrika on batikamaa, neil vahabatikas kanagastel on siinsed loomad, elu-olu, rõõmsad värvid ja toredad ornamendid. Kahju, et ei näe, kuidas nad neid teevad – tuleb kohe meelde see vahakannuga mässamine. Ei suuda ostmata jätta mõningasi uhkeid kangatükke.

Svaasimaa küünlavalmistajad

OO, see oli midagi huvitavat! Soojast küünlavahast mätsivad-rullivad-lõikavad küünlategijad mustreid samal põhimõttel nagu kuulsaid Millefiori helmeid või nagu Eestimaagi isetegijad fimo mätsivad. Mustrid aga surutakse küünaldele. Ruumid on täis kirevaid aafrikamustrilisi ja muidu erksavärvilisi küünlaid. Neid on kandilisi ja ümmargusi, elevandi ja jõehobukujulisi – üks kirjum kui teine. Küünlategijad on mehed. Ostan kaasa tervelt kolm svaasimaamehe tehtud küünalt vaatamata sellele, et need eriti kerged ei ole.

Kohaliku kultuuri etendus

Taas kord on vanade traditsioonide kohaselt jäetud püsti üks hüttidest koosnev küla, kus on hütikesed kahe naisega pealikule. Kummalgi naisel on kolm majakest – magamiseks, õlle valmistamiseks ja söögi tegemiseks. Umbes kuuendast eluaastast elavad- magavad lapsed omaette hüttides, poised ühes, tüdrukud teises. See õige vanus on käes siis, kui laps ulatub ülepea käega kõrva katsuma. Tüdrukute hütt on otse värava ääres, sest kui vaenlane peaks tulema, siis selles kultuuris ta naisi ei puutu ja need jõuaksid siis omakorda mehi hoiatada.
Mees ostis naise 17 lehma eest, kui naine polnud süütu, siis sai ka odavamalt. Naisi võis olla just nii palju, kui mees jaksas ülal pidada. Kõige tähtsam naine oli aga ikkagi mehe ema, kes elas eraldi hütis.
Laulud-tantsud sarnanevad juba nähtud šhangaani omadele, aga silma torkasid hirmsad jalaviskamised, nagu kankaan aafrika moodi. Ikka trummi ja vilet ja huikeid, värvilisi riideid ja kilinaid-kulinaid.

Ja kuigi tundub, et umbes nii nad elavad siin osalt praegugi, ajavad esinejad pärast nuka taga jalga siiski teksapüksid.

Vaene ja õnnetu maa

Vaesus paistab välja igal sammul, enamik inimesi elab maal onnikestes, milles pole kindlasti üle ühe toa. 70 % inimestest peab hakkama saama kuni 1 dollariga päevas, selle kõrval elame me kõik Eestis ikka väga jõukalt. Loomulikult on siin ikka ka rikkaid, aga väga suur osa majandusest on ka kuninga kätes. Suurima osa sisemajanduse koguproduktist annab aga Coca-cola, kes kasvatab siin suure osa oma toorainest (suhkruroog).
Kui vaesus on silmagagi näha, siis õnnetus ei paista kohe välja – 38 % siinsest elanikonnast on aidsis, mis on viinud ka inimese keskmise eluea umbes 32 aasta kanti. Tasuta kondoomid on saadaval küll siin ja seal, aga praeguses situatsioonis pole vist nendestki enam mingit kasu. Aidsi levikut mustade hulgas suurendavad ka algelised ja jaburad uskumused. Näiteks kui tahad aidsist lahti saada, pead magama neitsiga! APPI!!!

Kuningas ja ema

Kuigi praegune kuningas on ka Inglismaal koolis käinud, hoitakse siin alal ikka vanu hõimukombeid. Kuningas istub oma kabinetis seljas loomanahad. Igal sügisel on riigis suured pidustused, mida kutsutakse kõrkjatantsuks – 25 neidu tantsivad kuninga ees ja kuningas valib oma ema näpunäidete kohaselt välja ühe, kes saab tema järjekordseks naiseks. Praegu on kuningal juba 13 naist. Tegelikult on siin juba iidsetest aegadest hõimupeliku emal väga tähtis roll – temale pidi jääma ikka viimane sõna. Pildil ei ole nüüd küll kuninga ema, aga väägade väärikas tundub temagi.

Svaasimaa Kuningriik

Krügeri rahvuspargist võtame hommikul suuna Svaasimaa kuningriigile. Kui Lõuna-Aafrika aladel pidid kohalikud hõimud alla andma valgele sissetungijale, siis üksikud eriti tugevad hõimud suutsid jääda sõltumatuks. 1968. aastal sai siinne kuningriik täiesti sõltumatuks Inglismaast.
Piiripunktis sebivad kirevais hõlstides mustad neiud, passi lüüakse tempel ja olemegi sattunud Svaasimaale. Loodus on siin väga ilus – mägine ja metsane. Teede ääres suhkruroo, banaani ja tsitruseliste põllud.

Hommikune safari

Tõuseme kell 4 hommikul (ja mõlemad ja kell 4!!!). Esialgu on suhteliselt pime ja 9-kohalises lahtises ja kõrges safaridžiibis puhub üsna räige ja külm tuul vaatamata sellele, et paigal seistes tundus ilm täiesti soe. Loomi ka esialgu näha pole, aga see on ainult ajutine. Tegelikult näemegi täna loomi vähem, kui eile bussiga liikudes, aga see-eest on elamus kordi suurem. Esiteks pole ees klaase ja teiseks on need loomad siin ikka vapustavalt ükskõiksed mingi džiibi suhtes. Nii õnnestubki meil täna vaadelda nii elevandiperet, kaelkirjakut kui ninasarvikuid lausa lähedalt. Lõpuks saab teha ainult portreepilte, sest nad ei mahu lihtsalt kaadrisse ära. Ja erilise autasuna (ma ei tea küll, mille eest, ilmselt oli ikka hinna sees) näeme ka lõvi ja põõsas pikutavat leopardit. Nende nägemine pole siin ilmselt nii tavaline. Pilte sai ka terve kaart täis, kuigi arvata võib, et ega need teistele miskit nii paku, endal oli küll huvitav teha.

Krügeri rahvuspark

1898 aastal rajatud rahvuspark on nimetatud hiljem president Paul Krügeri järgi. Pargi pikkus on umbes 350 km ja laius 60 km. Siin on väga rikkalik taimestik ja hästi esindatud loomariik. Esimesel päeval sõidame pargis ringi bussiga. Ja vaatamata sellel kohtume ikka väga paljude loomadega. Jalgsi siin muidugi liikuda ei saa, sest see oleks liialt ohtlik ja nõuaks kindlasti ka püssimeest. (Paar aastat tagasi oli üks poiss läinud autost välja suitsu tegema, aga no viimaseks suitsuks see talle jäigi)
Loodus on ilus, buss sõidab hästi aeglaselt ja loomade korral jääb seisma. See ongi huvitav, et loomad bussi ei karda, vabalt võivad nad ka siinsel asfaltteel jalutada. Rahvuspark on oma pindalalt umbes poole Eesti suurune ja loomi peab siin ikka parasjagu palju olema, sest 3-4 tunnise sõiduga näeme neid ikka terve hulga. Toon siin ära kohe nimekirja kõigist, keda näha ja muidugi ka pildistada sai.
Impalad
Kudud
Knuud
Sebrad
Kaelkirjakud
Raisakotkad
Kilpkonnad
Põõsassead
Languurid
Paavianid
Sarviknokklinnud
Pühvlid
Valged ninasarvikud
Elevandid
JõehobusedKrokodill

Kullakaevandus

1873. aastal otsustas üks mees kulda otsida ja leidski seda senistest leiukohtadest eemal Pilgrims Rest´is. Ega ta kellegile oma leiukohta reeta tahtnud, aga pere juurde minnes ja sealt naastes teda jälitati ja leiti tema otseöeldes kullaauk üles. Sellest ajast voolas siia kullaotsijaid ja tekkis kullapalavikulinn. Maa oli jaotatud kullaotsijate vahel ära, iga inimese plats eraldi tähistatud. Kulda pesti välja väikeses jõekeses. Nüüd siin enam kulda ei kaevandata, aga vanad hooned ja tähised on säilinud. Näidatakse meilegi seda vanamoelist kulla pesemist pesukausiga – peale pikka loksutamist on näha imepisikesi kullahelbeid.
LAV on maavaraderikas praegugi – siin on suured kulla ja teemantikaevandused, kivisüsi ja palju muidki väärtuslikke varasid.

Vihmamets

Kohati oleme pilvedest kõrgemal, õhk on niiske ja taimestik rikkalik. Ega neid taimi siin ju tunne, mõni tuleb ikka tuttav ka ette, näiteks luuderohi või megakõrged aaloed.
Tegelikult on raja kõrval ikka selline paras padrik, et ega sinna minna saakski, kui ka tahaks.

Kanjonid

Kaljud, mäed, vesi , kosed ja lõputud avarused. Oh, mis siin ikka rääkida, nägema peab!

Imeline loodus

Tegelikult seda polegi võimalik kirjeldada, seda pole isegi võimalik pildistada – teisalt võimalik ju on, aga tulemuseks on mingi armetu osa sellest, mis mulje siit ülevalt rohkem kui 2 km kõrguselt vaadates on. Ühesõnaga – hunnitud vaated! Tohutult on ka istutatud metsa – kasvatatakse siin paberipuud. Ja kuna need megametsad on sirgetes rivides ja ühe kõrgused, siis loob see veel eriti imelisi vaateid.

Toit

Mida siis pakutakse meile suguharu köögist? Muide sellised pajad on siin just praegu ka kasutusel. Eelroaks on impalaliha, krokodilliliha, mais ja küpsetatud umbes 5 cm pikkused mardikad. Viimased on vist koorimata, sest söömnisel krõpsuvad – huvitav kogemus küll, aga erilist isu nende järele ikka praegu ei tunne.
Põhitoit on hautatud veiseliha, maisimannast puder, mis on siin üks põhilisi rahvusroogi, hautatud spinat ja porgandid, magusad kartulid, salat ja valge leib. Kõik on täiesti söödav.

Shangaani hõimupealiku juures

Igapäevaleus loomulikult enam päris ehedat suguharukultuuri ei näe. Aga külastame üht nn muuseumküla, kus võib shangaani suguharu elu-oluga tutvuda. No elu nagu kurrunurruvutisaarel. Vastu võtab meid suguharupealik, tutvustatakse ka tema elamist, nelja naise majasid, toidutegemist ja tavasid, ei puudu ka nõid ja nõiamaja. Lõpuks toimub vägev laulu-tantsu-trummi-muusika etendus, mis kujutab põlisrahavaste elu vanadest aegadest kuni tänapäevni. Piltidele jääb asi muidugi veel ehedam, võiks arvata, et siin ka praegu just niiviisi elatakse.

Banaanid kilekotis

Teel hotelli jäävad silma tohutud banaanipõllud. Ja millegipärast on banaanide ümber seotud kilekotid. Selgub, et mingil kindlal kasvuperioodil lendavad kohale miskised linnud, kes tahavd banaane toksida! Ja siis aga igale banaanipundile kott ümber.

Imeline Mpumalanga lennujaam

Lendame umbes 2 tundi põhja poole ja maandume imelises väikeses lennujaamas. Esimest korda näen rookatusega lennujaama - muide see on täiesti kaasaegne ja moodsalt vanamoeline hoone. Nüüd oleme justkui päris Aafrikale lähemal. Ees on tutvumine Aafrika põliselanike kultuuriga ja muidugi loomadega.

Rand

Vesi on külm, nii umbes 18 kraadi. Ja ilm on väga tuuline, aga valge eestlane päevitab juy vaatamata kõigile raskustele ennastohverdavalt.

Valgete haide laht

Täna on lõpuks ka rannapäev. Aga minnes peatume kõrgel kaljuteel, kus asub haide vaatluspunkt. Nimelt on see Valgete Haide laht, kuhu ujuma läheme!!! UHHHHHH!

Kaks mees jälgivad siit ülevalt pidevalt haide liikumist ja panevad selle plaanile kirja. Kui hai tuleb, antakse siit signaal ja siis inimesed jooksevad veest välja. Kaks tun di tagasi oli siit siis möödunud nii 3-4 meetrine hai. Aga päris iga päev siin haisid siiski näha pole. Aga inimesi oli rand täis?

Veinimõis

Lõuna-Aafrikas on umbes 600 veinimõisat, siin valmib umbes 3%maailma veinitoodangust. Ja siinsete veinide osatähtsus järjest kasvab, praegu on LAV 9. kohal veinimaade hulgas. Käime kahes veinimõisas, millest ühe ajalugu on eriti pikk. Tegelikult on veinimõisad rajatud siia kohe, kui Hollandlased siia maabusid. Esimene vein valmis laevameeste kõhuhädade raviks 1659. aastal.

Esimeses mõisas me suurt midagi tegelikult ei näe, proovime erinevaid veine ja näppame ka mõne veiniviinamarja. Jama puha, et need süüa ei kõlba.

Teises aga saame väga täpse ülevaate veini tootmisest. Mõis on uhke nii seest kui väljast.

Helikopteriga Kaplinna kohal

Pooletunnine tiirutus Kaplinna kohal jääb minust tegemata. Lihtsalt ei fänna eriti seda lendamist (ise olen lennanud ei tea kuhu?). Aga mehed ja ikka mõned naised ka muidugi lähevad. Arvatavasti ei näe nad sealt küll ka eriti rohkem, kui eile Laudmäelt.

Lõuna veinimõisas

Esimene veinimõisa peatus on lõunasöök. Ja ma võtan oma sõnad tagasi - pole siin mingi taimetoit põhiline, ikka liha ja liha ja veelkord liha. Jaanalinnuliha ja impalaliha ja lamba- ja kana- ja veise....

Kontsert kirikus

Lõunasöögil kohtame täiesti eesti keeles kõnelevaid noori. Selgub, et koos suulu noortekooriga annab siin kontserte Nõmme muusikakooli orkester. Juhtumisi on kirik, kus täna õhtul kontsert toimub meie hotellist umbes 100 m kaugusel. Ja nii kuulamegi lihavõttepühade õhtul Kaplinna kirikus Elleri kodumaist viisi!

Botaanikaaed

Botaanikaaed laiub tohutu suurel territooriumil ja on ülihea piknikupaik. Lugematu arv põnevaid puid, ilusaid lilleklumpe, rohelist muru – meie muidugi naudime lihtsalt ilusat vaadet. Oleks ma botaanik, siis ma vast keelduksin siit nii ruttu lahkumast ja tahaksin lugeda igat sildikest puude-põõsaste-taimede juures. Aga mina piirdun vaid faktiga, et siin on väga ilus ja nendin tõsiasja, et nii mõnedki mehed eelistavad jalutamisele botaanikaaia õllekat!

slumm

Lipitud lapitud väikesed kuuri moodi sarad – siin elab rohkem kui kolmandik linna elanikest. Uskumatu, et igas sellises pisikuuris pidi elama umbes 6 inimest. Linn on miskitmoodi püüdnud ka nende inimeste elu parandada, siia on rajatud mingigi tänavavalgus ja ka telefonivõimalus. Ka umbes 35 kooli slummi lastele, aga asuvad nad ikkagi siinsamas. Tundub, et sellest keskkonnast välja rabelemiseks peab olema siiski väga nutikas. Ja uskumatu, aga giid räägib, et siingi on oma miljonärid. Ja vaatamata sellele ei koli nad siit ära – siin on nende võim ja siin teenivad nad raha neile armetutele vaestele teenuseid osutades.

Millega teenida miljon slummis? Väidetavalt on üks miljonär mees, kes osutab matuseteenuseid. Kuigi üdini vaesed, pidi pidulik ja väärikas matmine olema siinsele inimesele siiski nii tähtis, et selle tarvis vast pool elu raha kogutakse.
Ilmselt enamik slummis elavatest inimestest on töötud. Ja see on ka põhjuseks, miks siin on suur kuritegevus ja miks inimesed öösiti ringi ei liigu. Eks siis otsivad, kust mida võtta annab kõik need arvukad slummielanikud. Ausalt öeldes, ega nendega väga kohtuda tahaks. Teisalt pole ikka ka päris kindel, kas need inimesed oskavad-tahavadki teistmoodi elada.

Laudmägi

See 1, 067 km kõrgune magi on Kaplinna sümbol. Siit avaneb ülihea vaade kogu ümbruskonnale, näha on kogu linn, ookean ja ilus mägine loodus. Laudmäe nimi tuleb sellest, et sellel puudub tipp – rohkem kui 1 ruutkilomeeter üleval mäe otsas on täiesti tasane, nii et seal jalutades võid sootuks unustada, et oled mingil mäel. Teine omapära on see, et vähemalt pooltel päevadel või rohkemgi on laudmägi kaetud nö linaga – sinna laskub tihe udu ning sellistel päevadel pole võimalik üles mäkke minna. Kuigi mitmel korral näeme ka julgeid, kes ronivad üles mööda mäekülgi, pidi selline harrastus igal aastal mõne noore inimese elu võtma. Meie sõidame üles pöörleva gondliga.
Jalutuskäik Laudmäel on tore, kõikjal ümber on nagu väga hästi haritud kiviktaimla, mis siis, et looduslik.
Mäe otsas ei puudu ka kohvik ja pood – kõik turisti heaks!