Natukene toidust

 Seni maitsvaim kohalik roog on minu meelest need pisikesed Kanaari kartulid. Muide kartul annab siin ikka aastas mitu saaki :). Aga ära korjatakse pisikesed kartulid.

 

Kanaari kartulid

 Nende runntuhlitega sarnanevate kartulite valmistamine käib nii: koorimata kartulid pannakse potti koos mereveega, misjärel lastakse kartulid kuivale keeda. Järele jäävad sellised krimpsus veidi soolaga kaetud kartulid, mis maitsevad tõesti nagu midagi lapsepõlves kartulivõtu ajal tehtud lõkkekartulite moodi.

Teine kohalik tähtis roog tundub olevat teataval viisil tehtud krõbeda koorega kana, aga ma pean uurima, millega seda kana maitsestatakse. Miski on selles, mis mulle eriti ei maitse :(. Üks tähelepanek on veel see, et toidud on märgatavalt soolasemad, kui ma tavapäraselt harjunud olen. 

Väikse naljaka tähelepanekuna tundub see, et absoluutselt kõigis suveniiripoodides on seemnelett. Polegi aru saanud, kas tõesti turistid ostavad siit kaasa seemneid või on need siiski kohalikele.

 

Jääb selgusetuks, mida söövad linnud, kes hommikul akna taga laulavad, sest kusagil ei paista mitte ühtegi putukat.

Veelkord ilmast

 Natuke tundub uskumatu, et sellel Saaremaa suurusel saarel on täiesti erilaadsed ilmaolud. No umbes et Orisaares on päike ja absoluutne tuulevaikus ja Leisis viib külm tuul püksid jalast ära. Aga siin on see loogiline. Lõunarannikul on soe ja kuiv, päike paistab ja tuult pole ning piisab sul vaid sõita saare põhjaküljele, kui saad aru, et ilm on vahel ka pilves ja puhub metsik tuul. 

Ja kolmandal päeval avastas vanaisa, et kõik astmarohud jäid maha! Ja ta ei ole neid mitte kusagilt organiseerima asunud, sest et neid polevat vajagi. Ja vaatamata seni kogetud soojadele maadele pole mul siin jalad paistes. Viimane võib olla ka muidugi sellest, et me põhiliselt lebotame ja terve päev ei kõnni. Vaat mis teeb puhas ja kuiv õhk. Ilmselt tullakse siia ka tõesti tervist turgutama. Tänavatel on keskmisest kõvasti rohkem elektriliste ratastoolidega liiklejaid. Aga eile nägime ka sellist pilti, et vanamees tõusis oma ratastoolist püsti, tegi ilma mingi kepita terve hulga krapsakaid samme, et bussiaegu näha ja siis istus ratastooli tagasi. Ma pean tunnistama, et pole Eestis silmanud täiesti liikumisvõimelisi inimesi ratastoolidega ringi sebimas.

Lisan siia mõned linnapildid ka, muidu arvate, et oleme kogu aeg ainult kaktuste vahel kõndinud. 

Ainus allesjäänud majake "neetud pealinnas" Garachicos. Kunagine pealinn jäi aastal 1706 vulkaanipurskes laava alla ja hävis peaaegu täiesti.

Alles olevat jäänud ka üks kiriku sein.

Seesama kirik seestpoolt. Kanaarid on peaaegu kõik katoliiklased.

La Orotava linnas asub ülikool, rohkelt kauneid maju ja aedu. 17. sajandist on siin komme vulkaanilisest liivast piltide ja lilledest vaipade meisterdamine tänavatele. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis toimub see lihavõttepühade ajal.

Just sellele väljakule tehakse neid liivast pilte.

Täna räägime täidest

 Ehee, ärge nüüd oodake, et me siit peenest Tenerife hotellist täid saime. Aga täid me saime :). Keset saaretuuri rääkis giid Eesi ühteäkki sellest, et siin Tenerifel kasvab eriliselt palju kaktusi ja kui nende pind on selline imelik, siis elavad seal cochenille koid, keda kasutatakse loodusliku punase huulepulga värvina. No minu peas lõi kohe tuluke põlema – ohoo, kas praegu astun sammukese teelt kõrvale kaktusepõõsasse ja korjan mõned košenillitäid? Jah, just nii see toimuski. 

Ma pean natuke rääkima ajaloost. See oli aastal 1856, kui Inglise keemiatudeng William Henry Perkin tegi katseid malaariaravimi leidmiseks, aga avastas pooljuhuslikult meetodi, kuidas saada lillat värvainet. Leiutatud oli esimene keemiline värv, millele peagi järgnesid ka teised. Mis aga tähendab ühtlasi seda, et kõik sellele eelnenud aastasajad kasutati värvimiseks üksnes looduslikke aineid. Jah, ka Eestis. Et kust said meie rahvarõivaseelikud ja vööd ja kindad-sukad need ilusad värvid. Eks ikka potisisnisest ja madarajuurepunasest ja kaselehekollasest, aga harjuski käest sai ka osta puupunast ja putukapunast. Need viimased olid küll täiesti väljamaised värviained (nagu ka potisiniseks kasutatav indigo). Ühest etnograafilise arhiivi kirjeldusest saab lugeda, et putukapunane oli selline prügi, mis nagu surnud kärbsed välja nägi :). See putukapunane polnud muud kui košenilli ehk kaktusel elutseva kilptäi punane. Vanad eestlased on kasutanud ka muid nimesid, olen lugenud koosenili jne punasest. 

Kohalikud kaktusepadrikud ja neid on palju!

Nendel koledatel kohtadel elavadki košenillitäid

Ei saa ju kasutamata jätta võimalust mõni täikene taskurätiku vahele suruda, et veenduda – on karmiinpunane :)

Kui te nende täide kohta nüüd rohkem teada ei taha, siis pange see postitus kinni. Aga ma siiski mainin, et kuidas selle värvi kasutamise ajalugu ka välja näeb. Eesti kohta ilmselt andmed puuduvad, et mis ajast (näiteks mööda hansateed) košenillipunast sisse toodi, aga 19. sajandi esemete hulgas on juba üsna rohkesti kasutatud košenilliga värvitud veidi lillaka tooniga punast lõnga. 

Kui aga vaadata asjade algusesse, siis väidetavalt oskasid Lõuna-Ameerika põlisrahvad (maiad, asteegid) seda värvainet kasutada juba paar aastatuhandet tagasi. Ja mis sai edasi? Loomulikult vaimustusid sellest ilusast punasest hispaanlased, kui nad 16. sajandil asteekide riigi vallutasid. Košenillist sai hõbeda kõrval kõige suurem ekspordiartikkel, millel oli väga kõrge hind. Punast kandsid kardinalid ja punast kanti kuningakodades, košenillist saadavat karmiinpunast peeti ilusamaks kui pruunikat madarapunast. Aga ilusa punase värvaine allikat suudeti salajas hoida kuni 18. sjandini.

Košenillikoguja aastast 1777.

 

Ja kui lõpuks oli selgunud, et košenilli ei saagi taimedelt, vaid hoopis putukatelt, hakati Mehhiko kõrval punase värvaine tootmisega tegelema just Kanaari saartel. 

Suurtes kogustes tänapäeval küll keegi kaktusetäisid kanga, lõnga, paberi ja muu värvimiseks ei kasuta, aga kuna sünteetilised punased värvained on osutunud üpris mürgiseks, siis on košenill siiski kasutuses kosmeetikatööstuses ja ka toiduvärvide valmistamisel. Ja muidugi hinnatud nende hulgas, kes kasutavad etnograafilisi mooduseid lõnga värvimiseks. Ka Eestis on päris palju inimesi, kes košenilliga lõnga värvivad.

Panen siia lõppu lingi hea tuttava Liisi lehele, kust saab košenilliga värvimisest rohkem lugeda.

Ma ei tea, ehk peaks homme natuke täisid kaasa korjama?

Ümber saare tuur

 Kolmandal päeval on just paras aeg teha mõni väike ekskursioonike. Ja kuna me oleme äsja läbi lugenud kaks raamatukest "Minu Tenerife", siis ei saagi ju olla midagi loogilisemat, kui et sattuda firma Tenerife Kompass eestikeelsele saaretuurile. Tuurile saab registreerida internetist ja maailma globaalsus võimaldab seda, et Olavi, kes tuuri kohta täpsustavat infot saadab, asub ise hoopistükkis Saaremaal (pikemalt ei hakka sellel peatuma, loe tema raamat läbi :)).

Mugav buss korjab meid peale üsna hotelli lähedalt ja muretu tutvumine koos üle paarikümne aasta Tenerifel elanud giid Eesiga võib alata. Kindlasti on tuttvate hulgas rohkelt neid, kes Kompassi saaretuuril juba käinud ja ka neid, kes sinna veel satuvad. Seetõttu ei hakka ma tervet ringkäiku ümber jutustama, vaid panen siia üksnes mõned pildid sellest, mis mulle silma jäi. Ütlen kohe ära, et kui algul oli meil plaan hoopis auto rentida, siis ilmselt seda niitpeenikest mägiteed poleks me siiski tahtnud ise sõita, või kui oleksime, siis mina oleks kõrvalistmel kaotanud vähemalt pooled allesolevatest närvirakkudest ja ma isegi julgen arvata, et vanaisa poleks sellist sõiduvõimalust suutnud ühestki otsast nautida – aga bussijuht Jeesus sõitis edasi ja vahepeal tagasi ja mahtus kuidagi (ilmselt jumala abiga) isegi selle tee peale ära. 

Tee vulkaani El Deide juurest pisikese mägede vahel oleva küla Mascani on korralikult tähistatud, kuid siiski nii kitsas, et vähemalt bussist möödumiseks tuleb ka pidevalt tagurdada. Aknast välja vaadates on muidugi tore.

Hispaania kõige kõrgem mägi

El Teide on Hispaania kõrgeim mäetipp – 3718 meetrit ning maailma suuruselt kolmas vulkaan, mis viimati olla pursanud 1798. aastal. Buss viib meid kensti kahe kilomeetri kõrgusel oleva parklani, kus teeme väikese jalutuskäigu. Hoiatus, et siin on külm, ei pea sedakorda paika. Tuult ei ole ja kaasavõetud jope ei tundugi vajalik. 

Kunagine kraater

Kuradi sõrm

Minu pilku köidavad aga vulkaanilise mäe külgi katvad tundmatute lillede mütakad.

Kogu saare vesi tuleb mägedest. Ja veekogumises on oluline roll väga pikkade okastega Kanaari mändidel. Meie peatume ühe hirmus vana männi juures ja lisaks männile on peatumispaigas "kohustuslik" metsikute kasside söötmispaus :). 

Nii umbes 800 aasta vanune mänd.

Ümbermõõt 9 meetrit

Just nii pikad okkad.

See on üks selline turismifirma, kus kassid saavad sama toredalt tähelepanu kui inimesed :) (no nagu kodus)

Teekonnal jääb ette ka mitmeid kenasid koduaiapuid :)

Kevdiselt õitsevad mandlipuud. Keeruline on siin muidugi aru saada, mis see kevad on :)

Mandariinid

Avokaadod

Üks "väike" kummipuu

Ja üleelusuuruses võilillelaadsed maltsad.

Peamine kultuurtaim, mida siin kasvatatakse on aga hoopis banaan.

jätkub...

 

Teine päev Tenerifel

Teine päev möödus vaiksemalt kui võiks arvata, sest ootamatult tabas meid mingi kõhutõbi. Ja nagu sellisel puhul ikka, siis ei tabanud see meid ka väga korraga, mistõttu võib aktiivsest toidunautimisest ja pikematest matkadest kohe kaks päeva välja arvata :(.

Siiski tegime pisikese jalutuskäigu mööda randa.  Rannaliiv on siin tume, nii et rannajalgadega ei tasu valgete linade vahele minna, võiks eelnevalt pesta... Ookean tundub kaugelt üsna tasane, kuid otse rannal on siiski sellised murdlained, et minusugune keskmine vanaema ei sooviks seal küll supelda. Raudselt jääksin vee alla või purjetaksin lainetega kesteabkuhu...

Hotelli juurde tagasi jalutades vaatame veidi kevadtöid. Ehk siis aiatöid. Rajatakse just parasjagu toredaid lillepeenraid – esmalt peenrakangas, siis veevoolikud, siis taimed ja kõige lõpuks valged kivid, mis pidavat niiskust hoidma. Jah, kogu see puhkuseilu ja lopsakad palmid on ju rajatud sisuliselt kõrbe. Igat rohelisel nutil ja lillel on voolik all, aga kui vett anda, siis kasvab kõik ilmselgelt suurepäraselt. Päris ära ka ei kõrbe, sest läbi aasta on temperatuur nii umbes 20 ja natuke peale. Ja üks tähelepanek veel, siin puuduvad igasugused päevitamist segavad putukad, pole näha ühtegi kärbest ega sääske.

Kilomeetrite kaupa sellist kivipeenart, kus vahelduvad väiksed lilled ja üsna pirakad ümmargused kaktused.

Ja siis muidugi kõik need lillekesedki, mis meil on, aga kuna nad siin ilma igasuguse puhkepausi ja putitamiseta õitsevad, siis on pelargoonid nagu põõsad ja mitmed meil tuntud toataimed üsna puumõõtu.

Õhtul tellin mingist üsna suvalisest söögikohast (pole kerge valida, sest söögikohti on järjest sadades) Kanaari kana. Vanaisa on sunnitud läbi ajama märksa dieetilisema toiduga :) Aga seda kana, mis on üsna rasvane, pealt krõbeda kooriku ja kohaliku kastme ja kartulitega on ikka hullult palju ja see on märgatavalt soolasem kui ma tavapäraselt ootaks.