Pariis, Pariis

Pean alustama vist sellest, et Pariisi sattumine on olnud mul mõttes juba aastaid, õieti isegi aastakümneid. Ja see mõte on jäänud teoks tegemata ühe keskmisest totrama lubaduse tõttu.

Sina ei pea moelinna Pariisi mitte sattuma enne, kui oled 10 kilo kaalu langetanud.

Kord on kaalu ikkagi liiga palju, kord pole aega Pariisi minna ja nii need aastad läinud ongi... Kuni juhtus see, et lapsed kinkisid meile 35. pulmaaastapäevaks Pariisi reisi. Mis siis ikka, pika kooselu tähistuseks võib ju teha ka ühise kaaludeklaratsiooni (nagu varem tuludeklaratsiooni koos sai teha). Ja kui mees on ikka alla võtnud niipalju, et naiselegi jagub, siis lubatakse ehk minulgi lennukisse astuda.

Nüüd siis kohal.
Pariis võtab meid vastu üsna pika ja parajalt tüütu passikontrolliga lennujaamas. Vonklevas sabas ootame vähemalt tunnikese, enne kui rongi otsima saame.

Sõit meie kesklinnas asuva hotellini algab. Igast peatusest pressib inimesi järjest juurde ja maha ei lähe keegi. Isegi kõrval reisiv politseikoer peab seisma kolmel jalal, sest neljandat pole tal kuhugi maha panna.

Selgub, et mingi remondi tõttu peame veel ümber istuma, et kohale jõuda. Kõik tundub kaootiline, sest uuesti rongi istudes ei hakkagi see sõitma, hoopis uksed lähevad lahti ja kogu rongitäis rahvast suunatakse veel järgmisesse... No lõpuks me jõudsime siiski kohale ja tänasime õnne, et esimeseks õhtuks midagi ei plaaninud.

Tahtsime leida toredat restorani, aga kõik mis tänaval ette juhtusid jääma, olid kas hamburgeri või pizzakohad. Kusagilt ei paistnud ilusat väikest või ka suurt prantsuse restorani. Lõpuks otsustasime hotelli restorani kasuks, mida hakati juba sulgema, nii et olime ilmselt viimased näljased. Kui eelroog oli vapustavalt hea, siis praad jäi täiesti keskpärasele tasemele. Minu valitud juustukook oli midagi munavahu-juustusupi sarnast. Sellesse ei osanud kuidagi suhtuda...

.

Lisan siia üksnes ühe pildi hotellist, mis oli väga heas kohas, uus, puhas ja mugav:)