Teine päev Pariisis

Teise päeva plaanides on hommikune toidutuur koos giidiga vasakkaldal Ladina kvartalis.
Otsustame minna jalgsi, pargid on alles kinni ja niimõnelgi tänaval magatakse alles pühapäevahommikust und.

Kuna teepeale jääb ka Pariisi Jumalaema kirik ehk Notre Dame ja meil aega on, siis muidugi astume sisse. Et seesama kuulus koht, mis seostub ühelt poolt Quosimodo ja teisalt Napoleoni iseenda keisriks kroonimisega.

Jacques Loiuis Davidi maal Napoleoni ja tema naise keisriks ja keisrinnaks kroonimislt Notre Dame kirikus aastal 1804.

Pariisi vasakule kaldale jõudes (te ju teate seda vasaku ja parema kalda lugu), satume otsejoones vanavaraturule. Hiljem selgub, et seda korraldatakse pühapäevahommikuti üksnes paar korda aastas. Kuigi aega meil vaatamiseks eriti palju pole, märkan kena vanapaari, kes müüvad muude vanade asjade hulgas ka sõrmkübaraid. Ühise keele puudumisel kirjutab Pariisi vanaproua hinna paberile ja minu kollektsiooni hakkavad täiendama kolma ehtsat, vana ja otsast korralikult äratoksitud Pariisi sõrmkübarat.

Täpselt õigeks ajaks jõuame kolmetunnisele giidiga toidutuurile. Väikese grupiga (6 inimest) külastame järjest juustu- ja pagariärisid, toiduturgu ja veinipoodi. Vahepeal ka üht ettejäävat kirikut.
Ma ei saa siia kahjuks lisada neid imelisi lõhnu, mis väljuvad näiteks ühest pagariärist.

Juust, juust ja veelkord juust. Eriti head ärid saavad kanda märki - parim toiduaine vms.

Giid ostab ka mõned tükid juustu kaasa, mida lõpuks koos saiade, veini ja vorstiga degusteerime.

Üks tunnustatud kondiitriäri - Eric Kayser. Koogid lühtri all.

Pagarid pakkumas värskeid lõhnavaid saiu.

Toiduturg, kust pariislased toitu ostavad. Suured toidupoed on ainult äärelinnades.

 

Ja lõpuks ka veinid.

Ladina kvartal on oma nime saanud selle järgi, et vasakkaldal olid mitmned suured ja kuulsad ülikoolid, kus varem käis kogu õppetöö ladina keeles. Et enamik elanikke olidki siis tudengid, oli selles piirkonnas rohkelt ladina keelt kuulda.

Ladina kvartalis näeb toidutuuri vältel muudki huvitavat, näiteks selline sale hoone.

Või siis uhke kirik, millel hakkab silma eriti lilla uks (meenub kohe Tallinna roosa ukse skandaal).

Minu pilk jääb ka lambaga kujule.

Pealelõunal otsustame sõita vaatama Luxembourgi aeda. See pidi olema eriti kaunis pariislaste lemmikpaik.

Jah, on ilusaid vaateid ja suuri lillepeenraid, aga põhimuljeks jääb hoopis tohutu rahvamass ja tolmavad suured liiva-kruusa alad. Istuda pole kuhugi, kõik toolid on juba hõivatud ja need murualad, kuhu minna on lubatud, on ühtlaselt inimestega kaetud. Nii et kujutlus murul piknikku pidavatest pariislastest jääb järgi proovimata – pole seda mururiba, kuhu istuma mahuks. Võimalik, et selle on põhjustanud esimene tõeliselt soe ilm Pariisis (29 soojakraadi) ja pühapäeva pärastlõuna. Küll me kodus muru peal istume...

 

  

Piknik murul.

Aga väga kodune on nii kuulsas aias näha mairoosidest valgetäpilist muru :)

Luksenbourgi aiast väljudes märkame Angelina kohviku nö filiaali, mis pole muidugi uhke möödunud sajandi alguse sisustusega, aga pakutav on loomulikult sama. Tahan proovida kuulsat Mont Blanci kastanikooki. Aga olgem ausad, see on niiiiii magus, et me ei suuda seda isegi kahepeale ära süüa ja jaksu ei jätku ka viimasele poolikule makroonile.

Ei tea, mitu korda peaks käima Pariisis, aga ma ei ole sellest makroonide (tegelikult macaroonide) vaimustusest veel ikka aru saanud. Üks väga magus asi...

Laevasõit Seinil

Vastu õhtuhämarust otsustame teha väikese jõetuuri. Tunniajane laevasõit algab linnasüdames oleva saare tipust ning sellel sõidul algul hämaras, pärast tuledesäras näha enamik kuulsamaid vaatamisväärsusi. Laevasõidul on ka giid, mis on tore, sest mõnele asjale ei oskaks ise tähelepanu pööratagi. Näiteks sellele, et kesklinnas on Seini ääres üks poaik, kus inimesed hilisõhtul tantsivad – tangot, sambat jne...