Esimene päev Pariisis

Varahommikul võtame hotellis ühe tee ja kohvi ning siis lähevad meie Pariisirajad lahku. Mulle tundus lihtsalt üle-mõistuse-ekstreemne Pariisi linnaekskursioon elektrijalgrattal. See võiks minu puhul tulla kõne alla üksnes siis, kui oleksin selle linna ainus liikleja. Võõras linnas võõra jalgrattaga, prrr.....ei. Jätame Pariisi ilusad väravapostid ikka alles .)

Mida teha, kui sul on Pariisis aega neli tundi. Kui varem ma oleks ehk sellises suurlinnas üksi seiklemist peljanud, siis sõber telefon annab täieliku kindlustunde. Võimalik, et möödujad vaatasin mind ka kummaliselt, kui telefon mind väga häälekalt keera vasakule-keera paremale-otse Lafayette kaubamajja juhatas. Boonusena möödusin ka kaunist ooperimajast.

Mitte et ma nii hirmsasti midagi osta oleksin tahtnud, aga veidike saja aasta tagust Pariisi daamide luksust oleks lihtsalt huvitav vaadata.

Luksust ja disaini. Selles kaubamajas võib käia nagu näitusel. Sobib külastamiseks hästi naistele, kelle mees on läinud rattatuurile.

Et kas ma ostsin ka midagi?
Jah, ma sisenesin Lafayette kaubamajja mõttega, et ostan ühe salli, pariisireisi mälestuseks või nii. Salliga on hea - ei pea proovima ja alati on paras:). Aga uskumatu küll, ma ei leidnud sealt ühtegi ilusat salli, üksnes mõned, küll odavad aga mitte eriti kenad. Lõpuks sooritasin siiski ka ostu, täiesti kohase "Pariisi suvitajale". Vanasti ju öeldi, et sa näed välja nagu Pariisi suvitaja. Täitsa huvitav, et mida selle all siis tegelikult silmas peeti :). Kui praegu küsida, et kuidas näeb välja Pariisi suvitaja, siis tänaval ringi vaadates võib näha, et kõigil naistel, olenemata vanusest, kehakaalust ja nahavärvist on üks detail - need on heledad, roosad, kuldsed, sätendavad tossud. Jalas pükstega ja isegi pidukleidiga. Võimalik, et see on ka Tallinnas nii, ma pole vaadanud:)

Et saaks massi sulanduda, kõige tagasihoidlikumad käimatossud

Lugu sellest, kuidas ma meeleavaldusel käisin

 Kaubamajast tagasi jalutuskäigul märkasin, et ooperimaja treppidel mängib orkester. Läksin kohe lähemalt kuulama. Tundus küll, et turistigruppe on eriliselt palju. Aga ennelõunane soe päev on ju turistile sobiv. Ei hakanud ka süvenema mõnede inimeste käes olevatesse plakatitesse. Mingi välkmõte käis läbi pea, et näe, siin giididel nii suured eraldussildid, millega turiste rajal hoida. Kuulasin muusikat ja tegin pilti, isegi filmisin natuke.
Ja kui siis meesinimene õhtuseid Eesti uudiseid luges ja teatas, et näe Pariisis oli täna ooperimaja ees suur meeleavaldus, siis sain kohe öelda -- ahaaaa, ma käisin seal.

Uudised:
Rongkäigulised kogunesid "Pidu Macronile" nime kandvale meeleavaldusele Pariisi kesklinnas asuval Ooperi väljakul, et tähistada varsti saabuvat Macroni ametissevannutamise esimest aastapäeva. 40-aastane tsentrist ja endine Rothschildi pankur vannutati presidendiks 2017. aasta 14. mail.
Pariisi politsei andmeil osales marsil 40 000 inimest, kuid korraldajad hindasid osalejate arvuks 160 000.

No minu andmetel oli seal mitte rohkem kui 1000 inimest. Aga võib-olla polnud see meeleavaldus veel päriselt alanud.

Pärast "väikest meeleavaldust" seadsin sihtpunktiks kuulsa Angelina kohviku, aga google juhatas mind iseenese tarkusest Vendome platsile. Platsiäärne hoonestus olla rajatud Louis XIV ajal Pariisi rikastele, kes tahtsid privaatset ja röövlitevaba paika. Nii ongi platsi ääres peaaegu kinnine majadering. Platsi ühes otsas on majade vahel nö sisenemise ava ja teisel pool väljumine :). Kunagi oligi rikaste elu siis sellel turvatud platsil toimunud. Praegu on see ka üks uhkete inimeste plats, ühel pool järjest kõige kallimad moepoed - Chanel, Dior jne ja teises platsiservas kuulus hotell Ritz. Keskel aga Napoleoni kuju.

Plats nägi 1770. aastal välja nii:

Ja 1890-1900.aastatel nii:

Peagi jõudsin ka sihtpunkti Angelina teemajja. See Belle Epoque aegne 1903. aastal rajatud tee, kohvi ja koogikeste paradiis on kuulus ka selle poolest, et seal olla armastanud käia Coco Chanel. Astun sisse. Luksuslik teemaja on muidugi inimesi täis ja hetkel siia maiustama ei mahuks, üksi vist väga ei tahakski.

Vasakul Angelina teemaja Rue de Rivolil.

kaasaostmise koogilett.

Hotelli poole astudes jääb ette teisigi magusamaailmu. Näiteks selline makrooni (macaroon) kauplus.

Hommikupoolik vol 2

Elektrirattatuur oli olnud väga tore, kuigi jah, just niiviisi elavas liikluses nagu ma ette kujutasin. Giid oli palju rääkinud ja viinud kohtadesse, kuhu tavaliselt turismigrupid ei satu. Et jalgratta seljast pilti suurt teha ei saa siis pikemat ülevaadet siia ei tule.

See olla üks Pariisi vanimaid kohvikuid (ehk oli kõige vanem?), kus näha ka üks seitsmateistkümnest säilinud Napoleoni mütsist. Lugu olla olnud selline, et Napoleon olla oma mütsi jätnud pandiks maksmata arve eest ja lubanud järgmisel päeval raha tuua. Aga polnud toonudki. Nii jäigi müts kohvikule. :)

Eiffel

Pärastlõunal sõitsime metrooga, mis on siin Pariisis väga mugav liiklusvahend, vaatama Eiffeli torni. 28-kraadises palavuses tundus turvasabas seismine üsna pikaldane. selliste suuremate objektide juures on siiski üsna põhjalik turvakontroll. Ohh seda metalli, torn on ilus, aga torni ümbrus oli parasjagu mingis ümberehitusjärgus ja seetõttu mingit muljet ei avaldanud. Pigem segu tolmavast teekattest, ehitusplankudest ja üsna rohketest nännimüüjatest.

Pärast Eiffeli vaatamist lootsin ma külastada Aimee lõngapoodi (selline lõngagurmaanide koht), aga siis selgus ootamatult, et see pannakse just siis kinni, kui oleksime sinna jõudnud. Eks siis mõni teine kord...

Õhtul tegime hotelli juurest jalutuskäigu Pariisi kõige vanemasse osasse ehk keset Seine'i jõge olevale Cité saarele. Jalutame sinna mööda üht silda ja tagasi tuleme teiselt sillalt. Möödasõitvad laevad, uhked hooned, õitsvad kastanid ja sooja õhtut nautivad inimesed :)

Pulmalukud sillal.