Kolmas päev Pariisis

Ärasõidupäev on käes. Otsustame, et ilusa ilma puhul siiski ei lähe tutvuma Louvri kogudega, seda enam, et aega pole eriti palju ja ma ei suuda välja mõelda, mis oleks see konkreetne väike osa, mida hirmsasti vaadata tahaksin. Jah, see osa oleks Tarbekunstimuuseumi moeajaloo väljapanek, aga see on parasjagu esmaspäeval kinni. Jään ootama 2019. aastal avatavat uut suurt moemuuseumit ja järgmist Pariisireisi.

Jalutame hoopis Pompidou keskuse juurde (moodsa kunsti keskus) ja vaatme seda torud-väljas-hoonet, mis enamasti leiabki kajastamist rohkem oma välimuse kui sisemuse poolest.

Moodsa kunsti keskus näeb välja nii.

Edasi sõidame metrooga Concorde'i väljakule.

Keset väljakut asub suur obelisk ehk Luxori sammas. Tegemist on kahe ühesuguse Vana-Egiptuse sambaga, millest ühte oleme juba Egiptuses vaadanud. Egiptus olla selle samba või tegelikult mõlemad sambad 19. sajandil kinkinud Prantsusmaale väidetavalt tänutäheks vana Egiptuse kirja dešifreerimise eest.Teine sammas aga oli transpordi keerukuse tõttu Pariisi toomata jäänudki. Tänaseks on prantslased selle ka juba Egiptusele tagasi kinkinud.

Sellel väljakul on aga ka märksa koledam ajalugu. Algselt oli keset väljakut kuningas Louis XV ratsamonument, mis revolutsiooni käigus eemaldati ja asendati giljotiiniga, kus oma pea kaotasid nii kuningas Louis XVI kui kuninganna Marie Antoinette. Üsna pea pärast revolutsiooni saab väljak aga oma praeguse nime  – Concorde – üksmeele või leppimise väljak. Nüüd ongi mitmed asjad siin koos - vanad ilusad purskkaevud, Egiptuse sammas, plaadike giljotiini asukohas ja ka Pariisi vaateratas.

 

 Concorde'i väljakult algab Champs Elisee, mis viib sirgjoones Triumfikaareni.

 

Põikame sisse ka kõrvalolevasse Tuileries'i aeda. Vist pole aiakülastusteks parim aeg, sest siingi on minu jaoks kuidagi palju kruusaplatsi ja vähe lilli. Tulbid enam ei õitse ja roosid on alles nuppus.

Tuileries'i aia Concorde'i väljaku poolne ots, kus on hobuseraua-kujulised kaldteed. Sellelt pildlt paistab hästi, kui suured ikka parkides on need nö hallid alad. Eks vanasti pidid parkidesse hobused-kaarikud ka ju liikuma mahtuma.

Avastame, et meil on isegi aega Montmartre'ile minekuks, mida me algul üldse plaani ei võtnud. Ronimine minu veidi nikastatud põlvega pole just kõige hõlpsam, aga pole hullu.

Kaunis Sacre-Coeuri kirik ja Tertre väljakul olevad kunstimüüjad, pisikesed tänavad ja palju kohvikuid.  Montmartre'i mäest alla jalutades märkan nurgal kangapoodi, kuhu ma pean muidugi sisse vaatama. Kõiki kangaid müüakse kolme meetriste restidena või siis veel väiksemate kolme euroste juppidena. Reisisuveniirina omandan paar pisikest kangatükki. Edasi jalutades selgub, et neid kangapoekesi on täis terve tänav. Vaat siis. Kui teid huvitavad kangad, ärge jätke käimata Montmartre'il.

Selgub, et kodus pidi ka päiksepaiste olema :).