rooza reis: Kummituste kuurort

Esimesel päeval laskume oma künka otsast väikesele jalutuskäigule alla randa. Ilusad lihvitud kivikesed täiesti tühjal rannal, Vahemere vesi tundub eemalt kutsuv, aga lähemal vaatlusel siiski veidi jahedamapoolne. Pistan taskusse väikse üliümara kivikese ja sammume edasi. Rand on metsik, aga puude ümber on betoonist rõngad – kunagi on see justkui park olnud. Edasi viib veidi sissekasvanud rada hotellini, mida pole enam olemas...

Kummituste kuurordi esimene rannaala. Ei ühtegi hingelist...

Kummituste kuurort

Esmalt suur ja veidi lagunenud hotellisilt, kust isegi päris täpselt ei loe välje hotelli nime – pärast suudame siiski selle tuvastada – Club Apollo Beach.

Edasi järgneb tohutu maa-ala lagunenud magalate, peahoone, baaride, palliplatside, suure basseini ja parkide ja väljaehitatud ranna-aladega. Kunagi istutatud õitsevad taimed kasvavad omasoodu, vaatamata lagunenud kastmissüsteemidele. Majad on kõik akendeta nagu tondilossid, mingitel ajahetkedel on osa seinu kattunud graffitiga... Tegemist pole mingi üksiku hotelliga, kunagi on siin olnud tohutu hotellide kompleks. Tõeline hüljatud suvitusmaailm.

Peasissekäik

Ja kohe selle ees olev tohutu suur ja ka sügav bassein

Hooned, mis kasvanud kunagi istutatud ilupõõsastesse.

Püüdsime mõistatada, kui ammu see kompleks hüljatud on, tundus et siiski üsna ammu.

Kunagine hotelli rannabaar

"kummituste kuurort" tundus nii sürrealistlik, et õhtul üritan internetist uurida, milline see siis kunagi olla võis. Leian üksnes arhitektuuribüroo tutvustuse valminud kuurortist – sisekujunduse järgi tundub, et valminud ehk 1970ndate keskel või algul võimsa ja suursuguse puhkekompleksina. Lõpuks otsin kuurorti arhitekti järgi ja selgub, et kompleksi on 1925. aastal sündinud Kreeka arhitekt Konstantinos Dekavallas projekteerinud 1971. aastal.