Küpros 4

 Väljasõit mägedesse 

Uskumatul kombel ei näe me teel üldse autosid, ilmselt pole turistide jaoks just tippaeg, ja nii tundub kitsas mägitee vähemalt tagaistmel istujale hulka turvalisem ja vanaisa äsja omandatud vasakpoolne sõiduoskus sujuvam.

Esimese pisikese peatuse juures märkame ühte puud, mis oleks justkui üle värvitud. Oksad on siledad ja no kaetud tõesti nagu nõukaaegse pruuni põrandavärviga. Ehhee, näevad välja nagu isa tehtud labida ja muude tööriistade varred, mida ta tavatses pruuni põrandavärviga üle tõmmata. Google ütleb, et see on kreeka maasikapuu.

 Järgmise peatuse teeme kõrgel mäeküljel asuvas külakeses, mille nimi on Pedoulas. Esmapilgul tundub see ikkagi justkui linn – pisikesed kitsad tänavad, majakesed, kohvikud, hotellid – ja täielik inimtühjus. Jalutame kiriku suunas, mis tundub suur ja uhke. Ja kuna on lihavõttenädal, siis on kõikjal veel ikkagi suured munad-jänesed-kanad...

Äsja möödunud lihavõttepühade tõttu on terve Küpros täis selliseid munakesi, mõnes kohas ka jäneseid.

Pedoulas mäe nõlvakul.

Uhke kohalik kirik on kahjuks kinni.

 

See on kahtlemata kõige ootamatum meeste WC, mida ma näinud olen. Otse ukse ees ripub nöör, millest saab tõmmata kiriku kella :).

Kohe kiriku lähedal märkan ma aga etnograafia muuseumit. Teiste lohutuseks ütlen, et see paistab olevat väga väike muuseum, et vaatame ikka sisse ka. Ehee, meie hulgas on kuulda arvamust, et mõni suudab isegi väga väikeses muuseumis viibida tunde :) Ja see muide läheb tõeks, sest nii kui nina muuseumisse pistame, haarab meid oma valdusesse tore muuseumigiid, kes räägib tõesti vähemalt tunni :). Muuseumis on välja pandud kõik inimeste eluolu puudutavad esemed alates veinitegemisest kuni lõnga ketramiseni. Giid annab lühikese ülevaate ka selle linnakese ajaloost, et 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul oli siin kihanud elu, inimesed said inglise keelse hariduse, aga noored hakkasid siit lahkuma. 90ndatel suleti isegi kool, sest lapsi enam polnud. Vaatsime netist järgi, et praegu elab siin 137 inimest. See vist tõesti pole linn, vaid küla. Enamik neist majadest peavad sel juhul olema küll tühjad. 

Millised olid üllatavad faktid muuseumis?

1. Siin on kasvatatud siidiusse ja tehtud siidi. Väljapanekus on mitmed siidikleidid kohalikus siidist. Teise ilmasõja ajal on aga kogu siinne siid läinud langevarjude tootmiseks ja pärast on siiditootmine hääbunud.

2. Köögikapid rippusid Küprosel nööriga laest alla. See oli vajalik selleks, et hiired-rotid, ussid ja putukad kappi ei pääseks.

Paremal leivakünade kohal ripub munakorv ja köögikapp.

3. Külalistele pakuti veini sellisest "pudelist", mis on tehtud kõrvitsa moodi aedviljast.

 

Veini valmistamise esemete nurgake muuseumis

Kangasteljed

Keripuud

Pereema ja pereisa voodi ja palju pitse.

Küprose mehe rõivastus

Naised kandsid paksus puuvillasest riidest triibulist kleiti. Spetsialistid - vaadake seljaosa lõiget :) ja rätikust seljakotti.

Järgmine vaatamisväärsus on 11. sajandist pärinev Kykkos Monastery klooster. Tegutsevas kloostris on umbes 30 munga ümber, kes siin lisaks palvetundidele ka mitmesuguseid tooteid teevad – alates kuulsast dessertveinist ja lõpetades ikoonide, ehete või ravivate teesegudega. Ilmselt pakub klooster ka majutusteenust. Tegemist on väga vana ja ka väga rikka kloostriga. Algsed puidust hooned on küll hävinud, praegune kivist hoonetekompleks on ehitatud 18. sajandi keskel. Külastame ka kloostri muuseumit ja kirikut. Kuna seal pildistamine polnud lubatud, siis pole siin pilte sellest tohutust kullasärast ja rikkalikust ikoonide ja kirikutekstiilide kogust, mida muuseumis näha saab. Tekstiilide ja kirikurüüde kogu on suur, nii et tekkis isegi väike ootus, et ehk on väljas ka mõned kindad, aga seda ei olnud küll mitte. Lisaks on väljas väga suur hulk reliikviaid.

Paar pilti muuseumist ja kirikust lisan siia interneti avarustelt. 

Kirik

 

Kloostri kirik

Muuseumis on suur hulk kirikutekstiile, rõivastust, ikoone, raamatuid ja muud.

Kloostri siseõu

 

 Kloostrist lõpuks väljudes oli kõigil kõht hirmus tühi, aga kell on juba kolm läbi ning kusagil ei paista midagi söödavat, kinni on ka pandud kloostri väravas olev piruka-võileivaputka. Vaatamata sellele, et plaan on suunduda matkarajale, on kõhud kõigil nii tühjad, et sõidame kümnekonna km kaugusele külakesse, kus peaks olema mingi söögikoht. Näemegi ühe söögikoha terassil kahte söövat inimest, läheme sisse, aga söögikoha omanik ütleb, et naine läks kodust ära tööle ja enne kella kuute süüa ei saa. Õnneks juhatab ta meid paar maja edasi restoranini, kus pole ühtegi inimest näha. Lõpuks tuleb välja omanik ja ütleb, et tal on ainult lammast. No oleme rahul millegaiganes. Nii satumegi sööma seda kuulsat lambalihatoitu nimetusega kleftiko. Nimetus kleftiko pärineb kreeka mässulistelt ehk klephtidelt, kes varastasid lambaid ja küpsetasid liha maa-alustes ahjudes, et keegi suitsu ei märkaks. Sellest tuleb ka kreeka keelne sõna kleptein – varastama, millest omakorda ka mõiste kleptomaania. Ühesõnaga varastatud liha :)

4-5 tundi küpsenud lambaliha kleftiko ehk varastatud liha.

Dolmades

 Kõhud kõvasti lambaliha täis, suundume Cedar Valley matkarajale. Tutvustus lubab näha hulgaliselt erinevaid seedreid ja hingematvaid vaateid ülalt mägedest. Nooremad ja kabedamad meie hulgast kalpsavad suure hooga 3 km pidevat tõusu mäkke. Mulle tundub, et tea, kas ma ikka tahan neid hingematvaid vaateid näha ja nii pöördumegi tagasi enne, kui hinge matma hakkab :) Hunnituid vaateid ka muidugi ei näe. Istume kenasti seedrite vahel ja lahendame ristsõna :) Pilte ei hakka sellest panema, ehk saan kelleltki siia mõne hingematva vaate...