Ma ei oska öelda, kui palju ma siia üldse midagi kirjutan. Aga kui te nüüd loodate siit leida mingeid suusaelamusi ja laskumiskirjeldusi, siis pole mõtet edasi lugedagi, sest Oh on juba ette otsustanud, et ta ei kavatse mitte mingitel tingimustel alla panna mitte mingeid suuski. Kui Oh kuskilt siit tõesti laskuks, siis ei saaks ta ikkagi seda kirjeldada, sest vaevalt oleks ta pärast seda veel kirjutamisvõimeline. Viimane oletus põhineb faktidel, et Oh sai kahe kõrgushüppes, kitsehüppes ja köieronimises – julguse puudumise tõttu ning viimasel, 20 aastat tagasi toimunud laskumisel, kusjuures see oli kõigest Vapramägi, kust teda tegelikult moraalse vägivalla abil alla sunniti, purunesid mõlemad suusad ja üks keskmise suurusega kuusepuu jäi ka ette.
Põhimõtteliselt peaks ju reisimiseks piisama ka heast seltskonnast, kahest raamatust ja neljast kudumistööst. Pealegi on ju ilmselge, et midagi huvipakkuvat on selles riigis võimalik näha ikka ka ilma suuskadeta. Ja mägesid on Oh nõus vaatama ka alt üles, samas kui Ah ja teised vaatavad ülalt alla.
Riiast algav öine lend, mis puuduliku eeltöö tõttu pidi oletatavalt kestma 5 tundi, lõpeb 3 tunniga. Ei lennuk ei kukkunud alla, lihtsalt jõudis kohale (ajavahe 2 tundi). Edasi viib vastutulnud auto kogu seltskonna mägihotelli. OH, kes on jõudnud netist lugeda, kuidas Gruusia taksod armastavad turiste oma sõidumaneeriga käänulistel mägiteelintidel šokeerida, ei saa mingit šokki. Sõit tundub täiesti turvaline, sohvriks osutub kena keskealine mees, kes töötab mäesuusaõnnetuste instruktorina või midagi sellist. Hotellis võtab meid vastu perenaine Niina ja ega me midagi peale hommikusöögi ja hommikuune ei vajagi.
Homme järgneb meie tegevuse kirjeldus siit Gruusia mägikülast Gudauri-st.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar