Tbilisi turg

Kui sa pole turul käinud, siis sa polegi kuskil käinud... Nii me mõtlesime ja käisime kohe kahel turul. Ühel päeval kunsti ja vanavara turul, kust saab osta absoluuuutselt kõike ja kust me mitte midagi ei ostnud. Nüüd ma siiski valetan, ostsime mütsi - ilma kohaliku mütsita ei saa ju koju minna.
Müügil on panne, potte, lauahõbedat, nõusid, veneaegseid miksereid, raadiolampe, mutrivõtmeid... ja kõikvõimalikku muud soga.

Järgmisel päeval aga sõidame metrooga (väga vilunult juba) raudteejaama peatusesse, kus asub suur turg. Tegelikult me ei saagi teada, kui suur see täpselt on, sest ega me lõppu ei jõua. Ja otsides ühte meeste (AH ja teised) poolt jahatatud tururõivaste tagant algavat suurt ja korralikku kaubamaja, suudame isegi sedavõrd ära eksida nende rippuvate võltsfirmakate, trussikute ja seelikute vahele, et isegi väljapääs sellest tohuvapohust tundub keerukas. Kuhu sa ka ei lähe, igal pool ripuvad riided, mis lõppevad planguga ja mitte väljapääsuga. Seda kaubamaja me ei leidnudki, selle asemel sattusime hoopis kulla- ja hõbedaturule, mis oli ausalt öeldes ka üsna huvitav kogemus. Kitsaste lettide taga iga poole meetri tagant külg külje kõrval seismas kullamüüja. Millegipärast ei tekkinud üldse ostuhuvi....
Palju lõbusam oli toiduturul, kus kõik müüjad olid paigutunud kaubasortide kaupa, näiteks järjest terve maa-ala õunamüüjaid.

Katusega turuhallis oli pilt kirjum.