Jaapan on kaugel 1

Teate, Jaapan ei olegi väga kaugel. Lendamine läks seekord kuidagi eriti kiiresti. Esiteks oli lennuaeg miskipärast 9 tunni asemel ainult 8 ja kuna ajanihke tõttu jäi öö kõigest 4-tunniseks, siis tuli see kasvõi sunniviisiliselt kulutada magamisele. Sups ja olimegi Osaka lennuväljal. Hommikul vara.

Kui te nüüd arvate, et sellele 4-tunnisele lennukiööle järgnes magamine, siis ei. Ega turisti elu mingi lebotamine ei ole, ikka kohe vaatamisväärsustele! Ütleme nii, et esimene neist - Osaka kindlus - jäi suhteliselt hämarakas :). Et millal ja kellele see ehitatud oli ja millal ja kelle poolt lammutatud ja millal taastatud, sellele küsimusele ei oska ma küll täpselt vastata. Tundus siiski, et see on enamjaolt taastatud, sees olev viiekorruseline väljapanek oli väga pikkade selgituste ja sinna juurde kuuluvate justkui pabernukkudest filmidega, aga kogu selle ajaloo vaatamine-lugemine nõudnuks vähemalt poolt päeva, kui mitte rohkem. Siiski ronisime üles ja vaatasime alla ka. Enam kui miski muu, köitis meid hoopis see, et kirsid siiski alles õitsevad :).

Kindluseala müürid

ilusad vaated

Osaka kindlus-loss

Kirsid

Turistid

Ekspositsiooni liikuvad pildid

Pisikeste sõjameestega näidatud misiganes lahing.

Pärast seda ootas meid esimene Jaapanipärane lõunasöök. Suur hulk erinevaid topsikesi supi, frititud köögiviljade, toore tuunikala, lihavrraste ja grillitud tofu ja seentega.

Kala- ja lihavardad

Toores tuunikala (väga hea) koos wasabi ja sidruniga ja väikese omletiga.

Nuudlisupp munaga

Pärastlõunal läksime jällegi kõrgematesse kihtidesse. Ehk siis Umeda vaateplatvorm kõrghoone katusel, 40 korrust liftiga ja siis veel paar mööda treppi. No päris kõrgelt sai selle Jaapani suuruselt kolmanda linna Osaka peale vaadata. Üsna hall ja hirmus tehniline pilt. Väike udu ja vihmasadu tegi pildi veelgi hallimaks. Ülemisel korrusel müüdi väikseid südamekujulisi tabasid, mida jaapanlased olid usinalt tarvitanud ...

Selline väike majakene.

Vaade alla

Südamlikud seinad

Vaade  teisest küljest.

Ja vaade kaugemale

Alla osaliselt eskalaatoriga.

Võib-olla isegi rohkem, kui kõrghoone katuselt alla vaatamine, pakkus mulle huvi püstine peenar ja see, et lilled juba õitsevad. Tore!

Kokkuvõtteks olgu mainitud, et Osaka on see linn, kus 1950ndatel leiutati kiirnuudlid :)

Õhtune vaatamisväärsus hotellis - tulede, vilede ja linnulauluga tualett :)

Lõpuks otsustasime leida ühe toreda sushikoha, mis osutus vähemalt esimesel õhtul ülejõu käivaks ülesandeks, sest uskuge või mitte, kõik kohad olid täis ja mitte kuhugi sisse ei saanud. Söömata küll ka ei jäänud, saime siis väikse supi ja krevetijupi :)

Ja vastu ööd näha mustmiljon inimest tänaval, vaatamata vihmale. Õigupoolest ülevalt alla vaadates oli tänav kaetud tihedalt vihmavarjudega.

Väga palju reklaame

Toredad kanalisatsiooniluugid

Teevad tänaval süüa, aga süüakse kodus.

Igasugused automaadid tänavatel.

Juba esimese õhtu üllatav tähelepanek - Jaapanis puuduvad prügikastid avalikes kohtades. Tänavatel ei jooda, ei sööda ega tekitata prügi. Ja kui tekitatakse, siis topitakse see ilmselt kotti ja viiakse koju, sest mitte kuskil mitte midagi maas ka ei ole.

Loodan, et minu pildid pon veidigi vaadeldavad, sest jõudsin juba kahetseda, et suurt kaamerat kaasa ei võtnud. Telefoniga poildistamine pole ikka minu jaoks. Seda enam, et minu uus telefon tahab pidevalt robotit mängida. Kui pildistan õues, siis ta küsib kas sinine taevas? Ja kui ma seda kinni ei klõpsa, siis teeb taeva sinisemaks. Jääb miski põõsas ette, küsib kohe, kas roheline muru? ja teeb selle rohelisemaks. Väga tüütu. ma tahaks päris pilte. Isegi toitu pildistades küsib, et kas see on toit. Ma küll ei saanud aru, mis ta sellega tegi, lisas vist lõhna! Ja photoshopi mul ka siin pole, nii et peate siis ise paar kraadi sinist ja rohelist maha võtma :).