Küpros 3

 Kolmandat päeva alustasime väikese peatusega merekoobaste juures. Ja ma ei tea, kas piltidelt on näha kui roheline-sinine see vesi siin ikkagi on. Aga on...

Lõunasöögiks valisime siinse mereandide kiirtoiduketi. Oli hea valik, eriti et meie hulgas on vähemalt 5 andunud krevetisõpra.

 Avakas Gorge Trail 

See päev jätkus toreda kanjonimatkaga. Autoga sinna lähenemine on ilusa ilma korral võimalik, aga eriti ei kujuta ette, et sinna oleks võimalik sõita näiteks vihmaga – mäkke üles mööda savi-liiva-kruusa teed. Aga meile on kõrgemalt poolt pakutud suurepärane ilm, nii et sõidame tõesti autoga matkaraja alguseni. 1,2 km pikkune matkarada kulgeb kitsas kivises mäekurus, hüpeldes ühelt kivilt teisele - või siis plädistades mööda vett :). Põnev loodus, mökitavad kitsed üleval mäe otsas ja ka kohe meie kõrval, ühtlasi ka üks eriti haruldane õitsev taimeke, mis kasvab just siin.

 

Küpros 2

 Küprose ajaloo radadel...

Ja neid radu on ikka nii hirmus palju, et nende hoomamine on suht keerukas – kas alustada siis kümmetuhat aastat eKr või Vana-Küprosest või Vana-Egipuse ajast või Vana-Kreekast või Vana-Roomast või foiniiklasest või osmanite perioodist... Ühesõnaga on Küprose ajalugu väga pikk ja keeruline, tegelikult 20. sajandini välja. Isegi praegu toimetab see saar kahes süsteemis. Lõuna pool on Küprose Vabariik, kus elab peamiselt kreeka keelt (küprose dialektiga) kõnelev õigeusklik rahvas ja põhja pool asub Põhja Küprose Türgi Vabariik, mida riigina pole peale Türgi tunnustanud ükski riik. Kuna 19 sajandi viimasest veerandist kuni 20 sajandi kekspaigani on Küpros olnud Inglise asumaa, siis inglise keelt räägib selles riigis nii iga papi kui mammi.

Et meie villale lähim linn on kunagine pealinn Paphos ehk Pafos, siis alustame siinsete uhkemate säilinud vaatamisväärsustega.

 Paraja toreda jalutuskäigu teeme Kato Pafose arheoloogiapargis, kus näeb iidseid varemeid hellenistlikust ajast kuni Bütsantsini. Vana-Rooma aegsete tohutute villade varemed on kuulsad hästi säilinud põrandamosaiikide poolest. Ja tõesti peab ütlema, et sellises rohkuses nii hästi säilinud põrandamosaiike polegi kusagil kohanud.

Üsna kummastav, et siin leidub umbes 4. sajandist mosaiike, mille peal lubatakse talluda.

Tohutu uhked ja keerulised pisikestest tükikestest põrandamosaiigid.

Mosaiikpõrand Dionysuse majas – ohtralt erinevaid ornamente, millest mitmetel on keskel veinipeekrid või karahvinid.

Põrand nagu lapitekk, iga ruut oma kujundusega.

Väga suurte kunagiste hoonete väga suured kunagised põrandad.

Natuke lähemalt vaates ka :)

 Lisaks vanadele varemete vaatamisele, mis on üsna suurel alal, on jalutuskäik ilus ka tänu liigirohketele õitsvatele lilledele (leidubki silt, et on ka loodusliku kaitse ala). Varemete vahel vohavad moonid jamisiganes muud lilled on eriti aprillis silmanuumavalt suvine vaatepilt.

 Järgmine ajalooline jalutuskäik viib Pafose kuningate hauakambreid kaema. See UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv objekt koosneb väga väga mitmetest maa-alustest hauakambritest. Kuigi nimetatakse neid Kuningate hauakambriteks, pole suudetud tõestada, et siia kunagi mõni kuningas maetud oleks. Aga kes seda teab...

 

Küpros 1

 Juba sügisel sai ostetud odavamat masti lennupiletid, broneeritud väike villa ja jäädud ootama kevadist koolivaheaega, et puhkus saaks alata. Reisiseltskond – 3 koolilast, ema-isa, kaks vanaisa ja kaks vanaema. Kuigi ettevalmistused olid varajased, pole kunagi veel seda juhtunud, et pea viimase hetkeni uurisime ülevaadet olukorrast maailmas – kas üldse sõita või mitte sõita? Aga siin Küprosel me nüüd oleme. 

Lennuk maandus juba ennelõunal, pisukese aja pärast saime kätte oma kaks rendiautot ja siis algas paaritunnine sõit meie renditud villa poole. Sõit vasakpoolse liiklusega põhjustas vähemalt esialgu vanaemade kiljeid auto tagaistmel, aga kohale me jõudsime. 

Kui villal on bassein, saab see meie käest kindlalt 10 punkti.

Villa nädalaks – koos puhketoa, köögi ja muu vajalikuga.

 Esimese hooga leidsime kohe ühe taverni, kus kreekapäraste roogadega nälg kustutada ja alles siis asusime otsima poodi, kust leida midagi õhtu- ja hommikusöögiks. 

Uskumatult suured portsjonid – moussaka

 Toidupoe otsimine osutus ootamatult keerukaks ... sest juhtus olema ülestõusmispüha. Ja tõesti absoluutselt kõik kohad tundusid kinni olevat, isegi bensiinijaama putka. Eeltöö oli meil vähene, sest ei taibanud juba ette lugeda, et ülestõusmispüha on siin aasta suurim püha koos rohkete traditsioonidega. Autoaknast nägime küll suurt rahvakogunemist, aga lõpuks oli kell nii hiline, et tagasi ei viitsinud enam minna. Nii jäimegi ilma suurtest lõbusatest võistlustest, kuhu kogu rahvas esimese ülestõusmispüha pärastlõunal koguneb. 

Rooma 2

 Kui Lateraani basiilikast ei teadnud me enne midagi, kuigi olime sisuliselt selle kõrvale korteri rentinud, siis mõnes osas olime me ometigi teinud ettevalmistusi. Meie teise päeva programmi kuulus Colosseumi ja Rooma foorumi külastus. Nende jaoks ostsime me juba aegsasti kodus piletid valmis. Meie külastusaeg algas kell 11.30. Otsustasime piletil olevasse kokkusaamispunkti kulgeda jala. Teel saime juba esimese välispilgu Colosseumist. Kogunemispunktis vahetati meie eelmüügist soetatud veebipilet pärispileti vastu ja oh üllatust, oh üllatust – kui foorumisse juhatati meid kohe, siis Colosseumi külastuseks oli meie aeg alles kell 16. Ega see meie plaanidega eriti hästi ei klappinud, nii et kui keegi hakkab ostma netist pileteid, siis minu soovitus on – ära osta komplekspiletit, mis on küll soodsam, aga võib su ajakava muuta täiesti suvaliseks.

Niisiis esmalt näidati väikest multimeediakino sellest, kuidas kõik Roomas leiduvad vanade hoonete varemed välja nägid oma hiilgeajal ning siis viidi meid sisse foorumi alale. Algul üritasime audiogiidiga kulgeda, aga see kiilus telefonis üsna kohe kinni, misjärel lugesime pigem silte. Kui nüüd küsite, et mis mulje siis jäi? Jah, see 7 sajandit eKr rajatud Rooma süda on paljuski paremini säilinud kui võiks oletada. Võib ju ette kujutada, kuidas siin peeti kõnesid, kaubeldi ja elati, püstitati võiduvärvaid ja uhkeid elamisi. Aga mingil seletamatul moel ei mõjunud see siiski näiteks nii võimsalt kui kevadel külastatud Pompei. Võib-olla vähendas emotsioone see, et kuigi pole vist enam turistide tippaeg, siis ikkagi oli rahvast väga palju. Kuna tegemist on üpris suure alaga, siis kõige toredama ja ülevaatlikuma vaate sai ülevalt mäeservalt alla vaadates.

Vaade Rooma foorumile ülalt.

 Foorumi üsna napiks vaatamiseks kulus vähemalt 2,5 tundi ja siis seisime küsimuse ees, kuidas toimetada edasi – kell 16 on nähtud ette meie sisenemine Colosseumisse, aga juba kell 17.40 algab meie ostetud toidutuur hoopis teises kohas. 

Sõidame taksoga oma öömajja ja taksoga tuleb ka pärast toidutuurile sõita, muidu lihtsalt ei jõuaks.

 Colosseumisse lastakse sisse täpsel kellaajal ja ütleme, et rahvast on ikka väga-väga palju, algul lausa inimene inimeses kinni. Kõigist seninähtud amfiteatritest on 80. aastal sajapäevaste pidustustega avatud Colosseum kindlasti kõige terviklikumalt säilinud ja seda just müüride mõttes. Näha on ka kogu areeni all olev loomapuuride, gladiaatorite, rekvisiitide osa. Aga minu silmadele jätab Colosseum kõige võimsama mulje hoopis väljast vaadatuna ja seda just tänava poolt, kus müürid kõige kõrgemad. 

Esimene ja uhke vaade tänavalt.

Vaade foorumi poolsest küljest.

Kuna areenitasand on vaid ühes otsas, on näha kogu ruumistik areeni all.

 Ja kõige uhkem on Coleosseum paar päeva hiljem õhtuvalguses nähtuna, kui sellest mööda jalutame.

Kiire taksosõit Tiberi jõe saarekesele, kust algab toidutuur, millele piletid juba kodust ette ostsime. Et tuurini jäi isegi veidi aega, astume sisse ka kirikusse.

Toidutuuri viib läbi tore itaallanna Edma. Üsna pikal, aga aeglasel jalutuskäigul on 7 toidupunkti. Toidutuuril tutvume ühe ja teise traditsioonilise, pigem lihtsama roaga. Esimeses peatuses on aus ja lihtne kohalikust toorainest riccota koos värskete tomatitega. Sellest unus mul pilt tegemata. Järgmine peatus jalutuskäigul on pitsakohas, kus proovime nn valget pitsat, mille vahel küpsetatud liha ja mis kannab nimetust porketta.

Porketta – sealihatäidisega valge pitsa

Letis sellised pikad pitsad :)

Järgmine peatus on huvitav tänavatoit, mis pidi olema üsna levinud. Kui tänava ühel poolel on korralik restoran, siis tagaküljelt on väike luugimüük, kust saab sama restoranitoitu kaasa osta. Ja toit, mida proovime on suppli – levinud antipasti. Mis see siis on? Pätsike risotot, mille sisse on pandud mozzarellapallike. See kõik on paneeritud ja friteeritud. Ja süües tuleb kuumaga venivat mozzarellat hästi pikaks venitada :)

Suppli

Restorani tagaküljel olev luugimüük.

Järgmises paigas istume keldrikorrusel asuvas vinoteegis, maitseme klaasikest proseccot ja selle kõrvale buffalo mozzarellat, marineeritud artišokki ja kohalikku sinki.

restoranis on huvitav kujundus, riiulid on tihedalt ja läbisegi täidetud raamatute ja pudelidega.

 

 

 

Tänaval tutvume Rooma veejoogitraditsioonidega. Neid pisikesi voolava veega sambakesi kutsutakse ninadeks. Tundub pisut uskumatu, aga vesi voolab seal 24/7. Joomine käib nii, et saad näpuga vett kinni surudes seda juga ülespoole juhtida :)

Nina

Eelviimane toidukoht on restoran Pancrazio, mis on ehitatud kunagise templi varemete kohale. Keldrisaalis on laudade vahel ka Vana-Rooma aegseid sambaid jm. Rahvast on väga palju nii õues kui sees. Meile pakutakse mitut sorti pastat ja baklažaanilasanjet. Maitseb hea.

Pasta tomati ja krõbedaks praetud seapõsega.

Ja mis te arvate, mis on viimane koht – muidugi želato. Ja see on ikka üks ütlemata hea osa Itaalia toidukultuurist. Kui ma kodus üldse ei armasta igasugu puuvilja ja marjajäätiseid, sest minu meelest on neis esmalt tajutav toiduvärvi ja igasugu sünteetiliste lõhna- ja maitseainete bukett, siis itaallased oskavad oma želatot teh täiesti päris toiduainetest, maasikaželato ongi päriselt maasika maitsega.

 

 

Rooma

Kevadine puhkus Itaalias oli suurepärane ja külastatud kohad nii põnevad (eriti Pompei), et juba siis tekkis mõte, et peaksime kunagi oma reisiplaani ka siiski Rooma võtma. Ja siis juhtuski nii, et odavad lennupiletid algatasid plaani, et vanaemad-vanaisad võiksid 4–5 päevakest Roomas veeta. Majutuseks sai valitud enam-vähem soodne külaliskorter kesklinnas, kust saaks jala peamiste vaatamisväärsuste juurde kõndida. Vanas majas olev korter osutus väga kenaks ja mugavaks.

Ja et õhtuni oli veel aega, läksime välja vaatama, mis on meie öömajale ligidal. Kohe maja kõrval keset platsi märkasime eriti suurt Egiptuse kirjadega obeliski. Esmapilgul paistis see kuidagi uus ja tundus et pole loogiline, et sellise liiklussõlme kõrval võiks mingi eriti oluline mälestis asuda. 

Lähemal uurimisel aga selgus, et see on üldse maailma suurim püstiolev Egiptuse obelisk, mille ajalugu ulatub kaugetesse aegadesse, täpsemalt on see püstitatud 1400 aastat enne Kristust Karnakis Thutmosis III ajal ja on Roomasse toodud 4. sajandil. Algselt püstitati see Aleksandriasse, aga paar aastakümmet hiljem Rooma Circus Maximiuse (väga suur kaarikute võiduajamise staadion) kaunistuseks.  5. sajandil on see purunenud ning olnud maapinnaga kaetud kuni 15. sajandini, mil see uuesti puhastatud ja oma praegusele asukohale püstitatud on, kandes nüüd oma asukoha järgi Laterani obeliski nime.

Tänaval ongi näha ka jalutamas turismigruppe, kes tulnud obeliski vaatama. Ühesõnaga, oleme sattunud majutuma otse turismiobjekti kõrvale. 

Laterani obelisk ja selle taga maja, milles asub meie renditud korter.

 Lisan ka siia internetist leitud vähe parema pildi, kus obelisk kenasti täies ilus peal on.

 Kaardilt vaatasin, et kusagil täiesti lähedal peab olema ka Laterani basiilika, mida internet soovitas külastada. Ja ega see kaugemal ei olnudki, kui nurga taga :) Seadsime sammud siis vastu õhtut kirikusse. Ukse taga toimus kotikontroll ja astusime sisse. Parasjagu toimus kirikus missa. Ütleme nii, et kodutöö oli meil nõrk, aga nüüd siis saime targemaks.

Selgub, et Lateraani basiilika on Rooma piiskopkonna katedraal ja roomakatoliku kiriku emakirik. Rooma keiser Constantinus on sellele kohale lasknud ehitada kiriku, mis pühitseti juba 324. aastal. Hiljem on kirikut muidugi ümber ehitatud ja täiendatud, kuid väidetavalt kaks sammast altaritaguse kaare külgedel on näiteks algsest kirikust. Kuni 14. sajandini on see olnud paavsti residents. Praegugi tähtsal kohal kirik on palverändurite sihtpunkt ning kuulub territoriaalse jupikesena Vatikani alla.

Lateraani basiilika.

 Kuna parajasti juhtus kirikus missa olema, siis naaseme Lateraani basiilikasse ka järgmisel hommikul, mil on rahvast vähe ja saame seal vabalt liikuda.

Paavsti troon Lateraani basiilikas.

Paavsti kantsel, mida kasutab üksnes paavst.