Kui portugali meresõitjad 15. saj siia purjetasid, ei jäänud nad siiakanti ometigi pidama. Järelikult tundus see piirkond esialgu vast väheahvatlev ja siin leiduvast kullast polnud õrna aimu kellelgi veel sajandeid.
17. sajandil saabusid siia aga Hollandlased, rajasid siia sadama ja kindluse, hiljem tuli siia maad harima ja paremat elu otsima hulk Hollandi farmereid, keda nimetati buurideks. Kohalikest mustadest sai neile loomulikult odav tööjõud, aga nende käest tuli ilmselt ka rida teadmisi, kuidas siinsetes loodusoludes toimetada. Rajati hulga veinimõisaid ja ehitati -arendati seda maad, nagu oma kodu. See kestis seni, kuni 19 saj algul jõudsid siia inglased. Oli siin ju maailma üks tähtsamaid sadamaid, kus tegid peatuse kõik laevad, mis Idamaadest Euroopasse väärtuslikku kaupa tõid. Inglased tõid kaasa omad seadused, soovides ise siinset elu juhtida. kaotasid ka pärisorjuse, mis ei meeldinud aga hollandlastele. Uue olukorraga mitte nõustuvad buurid liikusid sisemaa poole ja rajasid sinna uued elupaigad. Loomulikult toimus sellegi liikumnise käigus terve hulk kokkupõrkeid põlisrahvaga. Kuni 1910 aastani oligi Lõuna Aafrika Inglise asumaa.
Kui 1910 aastal loodi Lõuna Aafrika Liit, siis kehtestatud apartheidirežiim ei toonud hoopiski kaasa võrdseid võimalusi kõigile siinsetele elanikele. Sisuliselt oli tegemist valgete ühiskonnaga, mustal elanikonnal polnud mingeid õigusi, isegi mitte liikumiseks riigi territooriumil, kuni 1990-ndatel LAV vabadusvõitlejad (eesotsas Nelson Mandelaga) võitlesid kätte võrdse vabaduse kõigile, said valimisõiguse kõik. Sellest ajast on püütud siin mustade olukorda muidugi parandada, aga kõrvalt vaadates on selge, et vahed erinevate elanikonnakihtide vahel on ikkagi väga suured. Nii ongi siin suurem osa linnast väga puhas, ilus, lilleklumbilised pargid ja uhked villad, aga linnast välja sõites näeb ka slummi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar