Imelik on muidugi paaripäevase siinviibimise järel öelda midagi
inimeste kohta, seda enam, et tänavapildis on ju enamasti turistid. Siiski on märgatav üleüldine sõbralikkus, mis on muidugi ka hädavajalik, sest ainus
tegevusala nendel saartel tundubki olevat turismiteenuste pakkumine. Kuigi
siinsed sini-valged linnad võivad ju tunduda suured, on rahvaarv neil saartel
tegelikult väike – Santorini 15 000 elanikku eeldab, et enamik maju ongi
hotellid. Aeg on siin kõike muutnud, sest näiteks pühal Delose saarel olla
elanud kunagi 30 000 inimest, täna on neid 14.
Loomad on sama sõbralikud kui inimesed. Tänavatel magavad
loiud koerad ja kasside arv näikse olevat väga suur. Aeg-ajalt tuleb vastu ka
eesleid, kes kitsaste tänavatega linnades on sageli ainsad koormavedajad, autod
lihtsalt ei mahu neile tänavatele ära.
Ajalooliselt on siin ka tuvisid väga pühaks peetud, seetõttu
on vanadel hoonetel spetsiaalsed
tuvipesakohad. Kuigi praegu neis tuvid ei ela, on need mustritena mõjuvad avad
tehtud vanade kommete kohaselt ka uutele majadele. Pärandtehhnoloogiline
ehituskultuur!
Mykonose saare Mykonose linnas on aga ka oma Petros ehk
pelikan, kellel niisugune nimi. Kunagi
olla siia sattunud üks haige pelikan, kelle kohalikud mehed terveks ravinud ja
kes siis aastakümneid sadamas jalutanud ja seeläbi linna sümboliks muutunud.
Aga ükskord jäänud Petros auto alla ja teda polnud võimalik enam terveks
ravida. Seepeale kinkinud üks Saksa mees linnale kolm uut pelikani. No ja nii
nad siis saavadki toitu kaluritelt või sadamas olevast tavernist ja jalutavad
Mykonose sadamas. Seekord oli Petros väga pooluinunud olekus, aga ta tõesti oli
olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar