7. sept 2013

Inimesed ja loomad



Imelik on muidugi paaripäevase siinviibimise järel öelda midagi inimeste kohta, seda enam, et tänavapildis on ju enamasti turistid. Siiski on märgatav üleüldine sõbralikkus, mis on muidugi ka hädavajalik, sest ainus tegevusala nendel saartel tundubki olevat turismiteenuste pakkumine. Kuigi siinsed sini-valged linnad võivad ju tunduda suured, on rahvaarv neil saartel tegelikult väike – Santorini 15 000 elanikku eeldab, et enamik maju ongi hotellid. Aeg on siin kõike muutnud, sest näiteks pühal Delose saarel olla elanud kunagi 30 000 inimest, täna on neid 14.
Loomad on sama sõbralikud kui inimesed. Tänavatel magavad loiud koerad ja kasside arv näikse olevat väga suur. Aeg-ajalt tuleb vastu ka eesleid, kes kitsaste tänavatega linnades on sageli ainsad koormavedajad, autod lihtsalt ei mahu neile tänavatele ära.

Ajalooliselt on siin ka tuvisid väga pühaks peetud, seetõttu on vanadel  hoonetel spetsiaalsed tuvipesakohad. Kuigi praegu neis tuvid ei ela, on need mustritena mõjuvad avad tehtud vanade kommete kohaselt ka uutele majadele. Pärandtehhnoloogiline ehituskultuur!

Mykonose saare Mykonose linnas on aga ka oma Petros ehk pelikan, kellel niisugune nimi.  Kunagi olla siia sattunud üks haige pelikan, kelle kohalikud mehed terveks ravinud ja kes siis aastakümneid sadamas jalutanud ja seeläbi linna sümboliks muutunud. Aga ükskord jäänud Petros auto alla ja teda polnud võimalik enam terveks ravida. Seepeale kinkinud üks Saksa mees linnale kolm uut pelikani. No ja nii nad siis saavadki toitu kaluritelt või sadamas olevast tavernist ja jalutavad Mykonose sadamas. Seekord oli Petros väga pooluinunud olekus, aga ta tõesti oli olemas.

Turiste on siin igasuguseid, kuid Mykonose saart peetakse ka Kreeka homoparadiisiks. No seda on tänavapildis mõningal määral ka näha.

Kaks juhuslikult tabatud kalapüüdjat

Kommentaare ei ole: