Kreeka toidust

Võib oletada, et toit pole kõikjal Kreekas ühesugune, alljärgnevad tähelepanekud on pisike kokkuvõte Küklaadide saarestiku tavernites pakutavast. Võib vaid oletada, et kohalikud söövad oma kodus midagi sarnast.

Et Kreeka köök on hea, seda ma teadsin juba ennegi. Aga siiski pean mainima, et moussaka ja tzatziki ja spanakopita maitsevad siin paremini kui need järeletehtud variandid. Ja feta juust on hea ja kõvemapoolne:).

Üks huvitav lauakatmise alane komme hakkas küll silma. Odavamates kohtades laudadel laudlinu pole, aga sellistes keskmise hinnaklassiga (võib-olla ka kallimates) tavernites tuuakse pärast seda, kui oled istet võtnud, ilusa laudlina peale paberlaudlina, millega kena lauakate kinni kaetakse. Pudistav turist võib ju laudlina ära määrida!

Kuna põllumajandus on tänu kuumusele ja kuivusele vaevaline, tundub isegi kummaline, et nii palju leidub värsket kraami, aga see päikese käes kasvanud tomat ja sibul jms on harukordselt magus ja maitsev. Põhiroa kõrval on harva midagi värsket, see tuleks enne näiteks kreeka salati näol lauale tellida. ja teine tähelepanek on see, et lihapraed (nii kohalik šašlõkki meenutav vardas küpsetatud liha souvlaki kui ka muud lihapraed) on enamasti väga kuivad. Kreeklased ei armasta prae juurde kastet panna. See-eest on maitsvad ja mahlased ahjupotis või vormis küpsetautud road. 

Parose saare salat - sarnaneb Kreeka salatiga, aga siin on lisaks spinatilehti ja feta juustu asemel on kohalik teralist kohupiima meenutav juust. (tomatid, kurgid ja paprikad ei paista kuhja alt välja:))

Moussaka - olen seda isegi teinud, aga päris selline see küll välja ei näinud. Esiteks on nad suutnud siin baklažaani kuidagi hästi ära kuivatada, et see ei mõju sellise lötina ja teiseks on toidu peal olev munakiht hästi paks, ma ei saagi aru, kuidas see neil vormi sisse ei voola, või küpsetavad nad selle tõesti eraldi? Selle vormiroa tooraineks on kartulid, hakkliha, baklažaan, muna, juust, ilmselt ka tomatipasta. Mõnel pool pakuti seda ka väikeses ümaras ahjuvormis. Oli väga hea:)

Veisepada. Sellised ahjupotiroad olid mahlased ja maitsvad.

Kaheksajalad rannas kuivamas. Mereande ja kala pakuti söögikohtades tunduvalt vähem, kui oleks oodanud. Ja mõnikord olid need ka väga kallid.

Ilmselt üks vana tavern. Mööda kraani jooksis vein (vaadid olid lae all ja kraan tuli iga laua juurde). Kraani kõrval toop veini jaoks ja ytahvlike kriidiga, kuhu pidi ilmselt kriipsu tõmbama, kui oled ühe veini ära joonud.

Ühel päeval otsustasime õhtul Mykonosel otsida istumiskoha, kus mängiks elav rahvamuusika. No see polnud küll kerge, sest kõik juhatasid meid enamvähem ühte kohta, aga selle koha leidmine polnud lihtne. Ja lõpuks ei olnud seal peale meie ka kedagi ootamas. Omanik küll ütles, et millalgi muusika tuleb, ilmselt kell 10 või 12 või 2, no siis, kui tulevad inimesed.:) Tavern ise oli väike ja lõhnas nii, nagu maavanaema kelder. Vaata ülemist pilti. 

Kella kaheni me siiki ei oodanud, aga lõpuks leidsime siiski ka ühe muusikaga koha, kus olid tõesti vaid kohalikud. 
Suures muusikaotsimise tuhinas unustasin tol õhtul tegemata pildid kõigist kohalikest roogadest, mida sõime - fava ubadest tehtud püree, mis oli hea, fenkolipirukad filotaignas, mis polnud nii head kui spanakopita (spinat ja fetajuust filotaignas) ja mingi imeline liharoog louza, mis olgem auasad, ei lõhnanud väga hästi. Pärast netist lugesin, et tehakse seda seafileest, mida hoitakse üks päev soolvees, siis kaetakse paksult vürtsidega ja seejärel vinnutatakse päikese käes paar nädalat.