Viimane reisipäev – Split

Hommikul pakime kokku oma suured ja väikesed kohvrikesed, anname oma suurepärase ajutise kodu võtmed Natashale üle ja sõidame Spliti, et õhtuse lennuni vaadata seda Horvaatia suuruselt teist linna.
Pärast autole parkimiskoha leidmist jalutame kesklinna, otse Rooma-aegse Diocletianuse paleesse. Diocletianus elas siin 4. sajandi algul. Hästi säilinud palee on nii segunenud hilisema vanalinnaga, et õigupoolest ei saagi kohe aru, kus siin mis on ja kui suur see palee siiski on (hiljem loen internetist, et palee suurus on 40 000 m2 ehk siis suur osa müüride vahele jäävast vanalinnast :).

On imelik, et me ei sisene sellesse hästisäilinud kuulsasse Püha Domniuse katedraali. Ilmselt tol hetkel ei jõua päriselt kohale, et ikka tuleks igal juhul sisse minna. Tagantjärele trambiks jalgu ja ütleks, et muidugi läheme sisse (no eks tuleb siis kunagi Spliti tagasi minna). Katedraal on algselt olnud keiser Diocletianuse mausoleum ning hiljem segu Vana-Rooma aegsest ja hilisemast kristlikust ehitisest (7. saj).

Väljakul loovad meeleolu Rooma sõdalased.

Jalutame mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja täiesti juhuslikult satub teele ette Spliti etnograafiamuuseum. Sinna me siseneme ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et seal ei olnud ainult rahvarõivad, vaid ka terve ports kalapüügi, veiniteo ja oliivikasvatuse ajalugu. Ühesõnaga – kõigile midagi.

Rahvarõivad on kirevad ja ehted rikkalikud. Märkan palju kurrutatud seelikuid ja kahjuks mitte ühtegi sokki :). Kõik mannekeenid on ilma jalgadeta ...

Laste rõivad.

Ilmselgelt üks kummalisemaid tanusid, mida ma näinud olen. Koosneb väga tärgeldatud ja volditud kangast.

Muuseumis on üsna suur pitside väljapanek.

Väiksed vanalinnatänavad lehviva pesu ja kassidega.

Meie reis lõpeb jalutamisega Spliti rannapromenaadil.

Kui nüüd shopahoolikud tahavad teada, mida me ostsime, siis ütlen kohe ära, et ei miskit erilist. Nagu alati – ühe etnograafilise mütsi ja ühe sõrmkübara ning veidi kohalikke maiustusi ning kingituseks siidräti Horvaatia lipsupoest, sest lipsud on ju ülepea pärit Horvaatiast...

Kõige varasemalt on mingeid kaelasideme taolisi esemeid näha Vana-Rooma sõduritel. Tänapäevase lipsu traditsioon sai alguse kolmekümneaastase sõja aegu (1618-1648), mil Prantsuse vägedes teeninud Horvaadi sõdurid kandsid kitsaid sõlmitud kaelasidemeid, mis äratasid huvi ka prantslaste seas. Horvaatide järgi sai lipsu nimetuseks cravat. Kravatt kujunes kogu Euroopas moeröögatuseks, mida hakkasid kandma nii mehed kui ka naised. Horvaatia sõdurite vormirõivastusse kuulub kravatt tänini.

Horvaatia poeet Ivan Gundulić, esimene teadaolev portree kravatiga, 1622

Spliti vanalinnas põikan sisse ka Horvaatia disainerite üksik- ja väikeseeria mudeleid pakkuvasse Think Pink poodi. Ost jäi sealt siiski sooritamata, nuuman niisama silma :)

Lõpetuseks peab ütlema, et kui te tahate minna puhkusereisile 15-pealise perega, kuhu kuuluvad reisisellid vanuses neljast kuni kuuekümneni, siis Horvaatia on selleks väga hea valik. Suurepärane mugav villa elamiseks, rendiautod, eriti selge merevesi, soe päike, palmid ja paras ports ajalugu!