Ehee, ärge nüüd oodake, et me siit peenest Tenerife hotellist täid saime. Aga täid me saime :). Keset saaretuuri rääkis giid Eesi ühteäkki sellest, et siin Tenerifel kasvab eriliselt palju kaktusi ja kui nende pind on selline imelik, siis elavad seal cochenille koid, keda kasutatakse loodusliku punase huulepulga värvina. No minu peas lõi kohe tuluke põlema – ohoo, kas praegu astun sammukese teelt kõrvale kaktusepõõsasse ja korjan mõned košenillitäid? Jah, just nii see toimuski.
Ma pean natuke rääkima ajaloost. See oli aastal 1856, kui Inglise keemiatudeng William Henry Perkin tegi katseid malaariaravimi leidmiseks, aga avastas pooljuhuslikult meetodi, kuidas saada lillat värvainet. Leiutatud oli esimene keemiline värv, millele peagi järgnesid ka teised. Mis aga tähendab ühtlasi seda, et kõik sellele eelnenud aastasajad kasutati värvimiseks üksnes looduslikke aineid. Jah, ka Eestis. Et kust said meie rahvarõivaseelikud ja vööd ja kindad-sukad need ilusad värvid. Eks ikka potisisnisest ja madarajuurepunasest ja kaselehekollasest, aga harjuski käest sai ka osta puupunast ja putukapunast. Need viimased olid küll täiesti väljamaised värviained (nagu ka potisiniseks kasutatav indigo). Ühest etnograafilise arhiivi kirjeldusest saab lugeda, et putukapunane oli selline prügi, mis nagu surnud kärbsed välja nägi :). See putukapunane polnud muud kui košenilli ehk kaktusel elutseva kilptäi punane. Vanad eestlased on kasutanud ka muid nimesid, olen lugenud koosenili jne punasest.
 |
| Kohalikud kaktusepadrikud ja neid on palju! |
 |
| Nendel koledatel kohtadel elavadki košenillitäid |
 | |
| Ei saa ju kasutamata jätta võimalust mõni täikene taskurätiku vahele suruda, et veenduda – on karmiinpunane :) |
Kui te nende täide kohta nüüd rohkem teada ei taha, siis pange see postitus kinni. Aga ma siiski mainin, et kuidas selle värvi kasutamise ajalugu ka välja näeb. Eesti kohta ilmselt andmed puuduvad, et mis ajast (näiteks mööda hansateed) košenillipunast sisse toodi, aga 19. sajandi esemete hulgas on juba üsna rohkesti kasutatud košenilliga värvitud veidi lillaka tooniga punast lõnga.
Kui aga vaadata asjade algusesse, siis väidetavalt oskasid Lõuna-Ameerika põlisrahvad (maiad, asteegid) seda värvainet kasutada juba paar aastatuhandet tagasi. Ja mis sai edasi? Loomulikult vaimustusid sellest ilusast punasest hispaanlased, kui nad 16. sajandil asteekide riigi vallutasid. Košenillist sai hõbeda kõrval kõige suurem ekspordiartikkel, millel oli väga kõrge hind. Punast kandsid kardinalid ja punast kanti kuningakodades, košenillist saadavat karmiinpunast peeti ilusamaks kui pruunikat madarapunast. Aga ilusa punase värvaine allikat suudeti salajas hoida kuni 18. sjandini.
 |
| Košenillikoguja aastast 1777. |
Ja kui lõpuks oli selgunud, et košenilli ei saagi taimedelt, vaid hoopis putukatelt, hakati Mehhiko kõrval punase värvaine tootmisega tegelema just Kanaari saartel.
Suurtes kogustes tänapäeval küll keegi kaktusetäisid kanga, lõnga, paberi ja muu värvimiseks ei kasuta, aga kuna sünteetilised punased värvained on osutunud üpris mürgiseks, siis on košenill siiski kasutuses kosmeetikatööstuses ja ka toiduvärvide valmistamisel. Ja muidugi hinnatud nende hulgas, kes kasutavad etnograafilisi mooduseid lõnga värvimiseks. Ka Eestis on päris palju inimesi, kes košenilliga lõnga värvivad.
Panen siia lõppu lingi hea tuttava Liisi lehele, kust saab košenilliga värvimisest rohkem lugeda.
Ma ei tea, ehk peaks homme natuke täisid kaasa korjama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar