Kuidas elu Madeiral alguse sai

 Saare moodustumine algas üle 5 miljoni aasta tagasi, kui Atlandi ookeanis hakkas vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkima Madeira saarestik.  Suurim saartest – Madeira on Hiiumaast veidi väiksem saar, mis asub umbes 600 km kaugusel Aafrika rannikust. Ajalooliselt puudusid sel saarel peale nahkhiirte imetajad ja ka inimesed. 

Kuigi saared on olnud märgitud ka mõnele varasemale kaardile, toimus nende avastamine ja asustamine järgnevalt:

1419. aastal sattusid kaks Portugali meresõitjat kaptenit João Goncalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeirat tormiga tundmatule saarele, mille nad pääsemise auks ristisid Porto Santoks. Pärast tormi möödumist tulid kaptenid ja ka terve rida kaaskondlasi ning jaotades omavahel Madeira saare pooleks, asusid siia elama. Portugalist kolis siia ka terve hulk talupoegi ja käsitöölisi, kes nägid siin paremaid võimalusi. 

Toona oli kogu saar kaetud loorberimetsaga. Et aga uued asunikud tahtsid põllumaad harida, otsustasid nad jupphaaval metsa maha põletada. Väidetavalt läks tuli ülekäte ning Metsa põlemine kestis ühtekokku 7 aastat. 

kapten João Goncalves Zarco ausammas Funchali kesklinnas. Just talle jäi see osa saarest, kus on Funchal.

 Koos inimasustuse ja meresõitjatega saabusid saarele ka imetajad – hiired ja rotid. Tänaseks on siin lisaks koduloomadele ka jänesed. Rohkem loomi saarel pole.

Üsna pea sai saarel valdavaks põllumajandusalaks suhkrurookasvatus. Kui aga hiljem suhkrurookasvatus Brasiiliasse kandus, hakati Madeiral kasvatama viinamarju ja tootma veini. Paljuski olid veinitootmise eestvedajaks Inglismaalt siia saabunud aadlikud. Väidetavalt viimaste tellimusel sai siin populaarseks tegevusalaks ka tikkimine – eriti rišeljöötikand, kõrgtikand, sõlmtikand ja teised valgetikandi liigid. Madeiral peetakse tikkimist siiani oluliseks rahvuslikuks käsitööalaks. Külastasin ka üht Funchali peatänaval olevat tikkimissalongi, mille uksel rahvariides vanaproua hoidis süles küll väga rikkalikku rišeljöötikkandis lina ning tikkis ka ise. 

Sisse minnes oli näha ka seinal olev riiklik ametlik tunnistus, et tegemist on väärt käsitööga, aga müüdavate tikandite hulgas ei märganud eriti neid, mis oleksid käsitsi tehtud. No eks seda käsitööd olegi keeruline müüa, eriti veel, kui tegu on üsna aeganõudva ja peene tikandiga.

 

 Taustainfoks pean mainima, et rišeljöötikand pärineb arvatavasti 14. sajandi Itaaliast, aga siis nimetati seda teisiti. Nime on see saanud tõesti kardinal Richelieu järgi, sest just tema oli kandnud eriti vastupandamatult ilusaid pitskraesid.

Vaatamata sellele on madeiralased seda tikandiliiki ilmselt kõvasti edasi arendanud ja olnud selle tegemises väga suured meistrid, nii et võib ekslikult selline mulje jäädagi, nagu oleks see tikand sündinud sellel saarel. 

Mõned vanad Madeira tikandid, mis on olnud müügis internetis.

 Täienduseks pean ütlema, et paar päeva hiljem leidsin Funchalist ka tikandite poe, kus lugematul arvul rišeljöötikandis esemeid müügil oli, alates taskurätikutest ja veinipudeli kaelale pandavatest rätikutest kuni suurte laudlinade ja kardinateni. Ja tõesti, umbes pooled neist olid täiesti käsitsi tehtud. Müüja näitas lahkelt, et nendel, mis on tehtud käsitsi, on küljes pisike rippuv hõbedane sertifikaat, et ostajd ikka aru saaksid. Kusjuures, ma pean tunnistama, et hinnad ei olnud üldse mitte väga üüratud.