Sedakorda juhtus nii, et kohe samal päeval, kui saabus kevad, pakkisime oma kohvrikese, et veeta üks nädal kaugel Atlandi ookeanis asuval Madeira saarel. Kuna eelteadmised Madeirast polnud just ülearu suured, välja arvatud see, et saar kuulub Portugalile ja seal on enamvähem terve aasta parajalt soe, siis otsustasin lennukis lugeda läbi raamatukese "Minu Madeira". Enne maandumist jõudsin kohani, kus oli juttu Madeira lennujaama ohtlikust maandumisrajast, kuhu lennukid mitte alati maanduda ei saa... Ja uskumatu küll, üsna kohe kõlaski piloodi hääl, et hakkame nüüd maanduma ja et sageli on siin väga keeruline maanduda, aga täna on õnneks ilus ilm ja ehk õnnestub... No päris nii ei olnud, aga kui ma oleks seda raamatut enne lugenud, äkki ma poleks seda reisi ette võtnudki.
Igal juhul maandus see lennuk ookeani ja mäe vahel olevale ribale seekord üsna sujuvalt :). Hiljem selgub, et maandumisrada on ehitatud vaiadele ja kuna tõesti selle kõrval on kohe kaljud, siis külgtuule korral on tulnud ette, et lennuk ei suudagi maanduda ja teeb selleks mõnikord mitmeid katseid ja vahel pöördub maandumiseks hoopis tagasi.
 |
| Vaiadele ehitatud Madeira lennujaama lennurada. |
 |
| Selline on esimene pilk bussiaknast Madeira suurimale linnale Funchalile. |
Kuigi ajavahele vastavalt jõuame siia tegelikult üpris hommikul, aga et kodust lahkusime kell 2.30 ja enne seda tegin vähemalt mina tööd :), siis jäi üks öö vahele. Seetõttu pole esimesest päevast midagi rohkemat kirjutada, et tutvusime hotelli ümbrusega – bassein, palmid ja ookean :). Et oleks rohkem nagu puhkusereisi moodi, otsustasime ka basseini proovida, mis aga jäi poolikuks, sest vesi oli 20 kraadi, lõpetasime aktsiooni sisebasseinis veesoojusega 30.
 |
| Hotelli juures on selline aiake ja terass vaatega Atlandi ookeanile. |
 |
| Hotelli istumisala |
 |
| Ja bassein, mis on kohe meie akna taga, aga kus vee soojus siiski ainult 20 kraadi... |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar