Ameerika, 15.päev

Eelmisel õhtul oleme sõitnud Pittsburghist linna, mille nimi on Columbus. Majutus on taaskord sarnases hotellis ja kuna sellistes hotellides hommikusööki pole või on see väga askeetlik ja vähemalt osa meist tahavad hommikul korralikult süüa, siis oleme päeva alustanud enamasti mõnes populaarses ameeriklaste hommikusöögikohas. Ehk siis veidi hommikusöögist.

Esmalt juhatatakse lauda ja siis tuuakse kõigile kohvi (või teed) ja seda kallatakse soovi järgselt ka pärast juurde. Siis tuuakse suur ja läikiv menüü, kus on hulk ameerikalikke hommikusööke, ikka nii- ja naasuguste komplektidena. Mõnel hommikul oleme neid poolitanud, sest portsjonid on ikka hirmus suured. Ja rasvased. Ja saia on palju. Ja suhkrut on palju.

Selline näeb välja menüü. 

Ja sellise taldrikutäie saad, kui tellid hommikuks pannkooke. 

Väga palku pannkooki, see on muide praetaldrik. 

Mina näiteks valisin ükspäev toidu, kus oleks vähem saia. No ainult 2 õhemat kuklit, mille peal viil sinki ja upumuna ja siis kaste ja kõrval üsna suur peenikest kartuliribadest praetud röst. Kui see toit siis kohale saabus, oli see hulka suurem kui pildil ja seda misiganes majoneesi-või-munakastet oli muna peale tõstetud umbes 5 cm paksune kiht :D.

Menüüs on palju komplekte ja näiteks täna võttis meesinimene, kes muidu üldse hommikust ei söö, sellise taldrikutäie, kus olid menüüpildil ühel taldrikul šokolaadiga pannkoogid koos muna ja peekoniga. No see tundus lihtsalt nii hullumeelne kooslus, et ta tahtis säärast taldrikutäit pildistada :D. Aga võta näpust, kohale toodi see ikkagi kahel eraldi taldrikul. 

Aga nüüd siis kõik see, mida tegime 15. päeval. Päevakorras oli tegelikult 4 punkti. Kõige esimene neist oli tutvuda Columbuse linna kahe Quilting-keskusega (teppimine ja lapitöö).  Üks neist asus lausa kusagil kusiganes elamute vahel ja osutus täiesti kinnilöödud akendega majaks, kus ilmselgelt mingit käsitöötegevust ei toimunud. Teine oli aga järjekordne käsitööliste ostupõrgu.

Red Rooster Quilting

Selline pood-töötuba, kus maast laeni kõike, mida lapitehnikaks vaja, alates tööriistadest ja teppimis ja õmblusmasinatest ja lõpetades igati sorti puuvillaste kangaste ja kangatükikestega. Uhh. Kuna 50% meie väikesest reisiseltskonnast on ju käsitöölised, siis ülejäänud meesinimesed olid sunnitud autos ootama. Naine, nõrkus on sinu nimi – veel hunnik kangast :D

Pärast voodi peal ladusime ritta ja vaatasime, kellel on rohkem...

 Järgmine päevakorrapunkt oli botaanikaaed ja talveaed. Seal võtsime 2 kärbest ühe hoobiga, sest botaanikaaias oli taimede vahel klaasikunstnik Dale Chihuly puhutud klaasist taiesed.

Franklin Conservatory and Botanical Gardens

Esimese hooga tegime botaanikaaiale tiiru ümber ja veendusime, et kõik väravad on kinni. Ega väljaspool aeda ka kole ei olnud, olid ilusad taluaia taimed, maitsetaimed ja mitut liiki puid-põõsaid. 

 Aga mõned inimesed jalutasid ju seespool aeda. Siis selgus, et tuleb osta pilet ja minna nö suurde talveaeda. Põnevad taimed ja kasvavatest taimedest loomad-linnud. Palmimaja ja bonsaid jne. Eriti uhke oli muidugi see, et taimede vahel oli klaasinäitus, väga suurejoonelised värvilised taiesed olid taimede vahele sobitatud.

Puhutud klaasist

Suured klaasist kompositsioonid taimede vahel.

Õues oli lisaks pargiilule veel Paul Busse liikuvate minirongidega aed ehk Garden Railway.

Matkarada

Järgmine peatuspaik oli matkarada Indian Run Falls, millega me siiski tutvusime põgusalt, ehk siis pikale ringile ei läinud. Kuna Anul oli sünnipäev, mida pidime tähistama Niagara joal, siis tegime selle vähe väiksema vee ääres ära :)

Edasi tegime tee ääres väikese pikniku ning kihutasime edasi Indianapolisse ja maandusime järjekordses hotellis.

Õhtusöök Brasiilia liharestoranis

 Aega oli nautimiseks väheke napilt, aga süüa ja maitseelamusi see-eest rohkelt. Maksime ära lihaeine ja süsteem käis nii... Korjad taldrikule bufeelauast kõike head paremat ja siis tulevad järjest kelnerid, kes toovad erinevaid grillitud lihatooteid otse vardast. Kui tahad, et sulle ka pandaks, keerad laual väikesel sildil rohelise poole üles, kui enam ei taha, siis punase. No tegelikult võib ennast niimoodi suht ogaraks süüa...