Ameerika, me lendame nüüd koju

 Chicago lennujaama kõrges fuajees on helmekeedest tohutu suur taies. Kas see on kirju Ameerika võrk, mis võiks sind kinni püüda? Ilmselt mitte, tore reis oli, aga koju minna on ka väga tore.

 Mis on need pisikesed üllatavad emotsioonid ja faktid, mis veel meelde torkavad, aga millest ma pole siin eriti juttu teinud.

• Ameerikas näib olevat väga palju väga suuri ja väga huvitavaid muuseume.
• Ilma igasuguse etteplaneerimiseta ja ettebroneerimiseta on võimalik täiesti hakkama saada ja käigupealt kujundada täitsa tore reis :)
  
• 18 päeva jooksul ei õnnestunud siseneda ühtegi kirikusse ega katedraali, see on väga suur erinevaus tavapärastest turismireisidest :)
  
• Igale poole sõidetakse autoga. Õigupoolest enamasti pole kõnniteidki, et kuhugi jala minna saaks ja ka ülekäiguradasid mitte. Tundub, et jalgsi käia annab ainult suurlinna parkides ja peatänavatel. Mujal tuleb kasutada autot. Eriti ei torka silma ka jalgrattureid.
  
• Keskmises ja eriti odavamas söögikohas on sisuliselt ainult kiirtoit ja seda on taldrikul VÄGA PALJU. Ja et see nii on, seda on näha ka ringi liikuvate inimeste pealt, kellest üsna arvestatav protsent on väga ülekaalulised. Mina oma üsna suure kehaga tundun siis keskmisest peenem olevat. Igas rõivapoes on kõiki rõivaid ka väga suurtena.
• Ühiskond paistab tolerantne, pole ilmselt vahet, mis rahvusest oled, oled valge või must, paks või peenike jne. Selle omamoodi väljenduseks on tõsiasi, et ülekaalulised ei püüa kuidagi nii riietuda, et nad saledamad tunduksid. Keegi ei varja oma päästerõngaid ega lopsakaid vorme, julgelt kõnnivad 150-kilosed inimesed õhukestes retuusides ja nabapluusiga. 
• WC potid on kummaliselt madalad ja wc-paber hirmus õhuke :).
• Kilekotte kasutatakse ülemõistuse palju. 

Lõppkokkuvõttes oli väga vahva reis, aitäh toredatele kaaslastele ja tänu kuulub muidugi MTÜle Rahvarõivas, kes selle reisi või õieti kogu selle rahvarõivakooli grupi algatas, sest reisi esimese nädala tulipunkt oli ju rahvarõivakooli lõpetamine Chicagos. Midagi nii ootamatut nagu Canada piirilt tagasi saatmine, ei osanud me muidugi ette näha. Ja see muutis kogu meie reisi, üsna igas mõttes.

Kõige lõppu lisan pildi neist vahvatest Ameerikas elavatest eesti naistest, kes rahvarõivakooli lõpetasid ja ise endale rahvarõivad tegid.