Ameerika, 9. päev

 Hommikul otsustame, et Detroidis on meil kaks päevakorrapunkti - käsitööpoed Joann ja Hoby-Loby ning Henry Fordi muuseum koos Fordi tehase külastus.

Esimese päevakorrapunkti täidame hiilgavalt, hangime pisut juurde hädavajalikke kangaid ja helmeid!!! Ostan ka pisikesi helmetopse, mida saab töötoas pulmatuttide tegemise juures kasutada :)

Pisikesed kangapakikesed lapitöödeks. Ehh, kangahooliku elu.

Tohutu käsitööpood läbi mitme korruse.

 Henry Ford Museum koosneb tegelikult kolmest osast, Henry Ford Museum of American Innovation (sõiduvahendite muuseum), Fordi tehase muuseumiosast ja kolmas osa on Greenfield Village ehk suur vabaõhumuuseum. Kogu see muuseumikompleks on üüratult suur ja kuna meil aega pole palju, otsustame vabaõhumuuseumi valikust seekord välja jätta. Alustame tehase muuseumiosast, kuhu viiakse bussiga.

Esmalt vaatame muuseumiosas filmi-esitlust Henry Fordist ja Fordi autodest. Edasi näidatakse laval tulede ja vilede saatel auto ehitamist. Oleks ma 6-aastane poiss (aga võib olla ka 60-aastane poiss), siis oleks ilmselt hullult äge ja ma kirjeldaksin seda siin kohe pikemalt :D.

Järgneb vaatluskäik mööda autotehase kohale ehitatud nö rõdu. Alla vaadates näeb liinitööna autode kokkupanekut. Kuna inimesed teevad oma igapäevatööd, siis pildistada siin ei tohi, lisan siia pildi muuseumi kodulehelt. Just nii näeb see välja, kuigi pilt on kaunis hele ja valge nagu ballisaalis, siis tegelikkus näeb rohkem koduse garaažiõhustiku moodi välja, noh selline õline ja ...

Sõiduvahendite muuseum on väga huvitav, aga aega on meil juba väga napilt – Canada ootab. Väljas on igasugu põnevaid autosid ja sõidukeid kalessidest koolibussideni, lõpuks isegi lennumasinaid. Aga jah, ajaga on kitsas ja kõike vaadata enam ei jõua.

Auto, milles mõrvati Kennedy.

Järgneb pikem sõit Canada piirile, sest hilisõhtul ootavad meid seal väliseestlased, kellega peame kokku saama. Kõige järgneva kohta puuduvad mul arusaadavalt pildid, aga sellest õhtust saab reisi kõige pöördelisem punkt. Sõna otseses mõttes. Juhtub see, mida me eales oodatagi ei osanud.

Meid saadetakse Canada piirilt tagasi!

Mitme asjaolu kokkulangemine ja ilmselgelt ka üsna jäärapäine piiritöötaja viivad olukorra piiripunktis selleni, et Canada piiriametnik ei suuda uskuda, et mingid eestlased lähevad lihtsalt niisama Jaanipäeva pidustusele käsitöötubasid tegema. Helistatakse meie vastuvõtjatele, googeldatakse meie nimesid ja pinnitakse siit ja sealt. Lõpuks saame paragrahviga paberid, et kolm Eesti käsitöölist on maalt välja saadetud. Vaat sulle kultuurisidemeid.

Siin me nüüd oleme, autos on Eesti kinnaste kudumise juhendid, kraaslõngad-vardad, pillituttide tegemise kangaribad, helmed ja muu ning üleüldine esimene nõutus. Keerame otsa tagasi ja hakkame jälle öömaja otsima...