Pakime kokku kõik oma koolitusmaterjalid, rahvarõivad ja muidu kompsud ning alustame teekonda Detroiti. Pikk pai ja tänu Sirjele, kes meile esimeseks nädalaks ulualust pakkus.
Poolel teel teeme peatuse väikeses linnakeses An Arboris. Kohtume jälle toreda eestlasega, kes peab siin õmblusateljeed. Käsitöölistel jätkub juttu ikka kauemaks, aga aega on kahjuks napilt, istume kohvikus ja veidi jalutame selle linnakese üsna vaiksetel tänavatel. An Arbori elu pidi mõjutama kõige rohkem vana ja suur ülikool, selles mõttes võiks linn sarnaneda Tartule. Elanike arv on ka umbes sama.
Teel hakkame endale Detroiti öömaja otsima. Ja kuna kuulu järgi leidub selles linnas piirkondi, mis pole eriti turvalised, siis igaks juhuks küsime nõu ka siinsetelt eestlastelt. Selgub, et esimese hooga olemegi valinud öömaja piirkonnas, mida nemad ei soovitaks. Valime siis uue :).
Õhtupoole läheme külla Detroidi eestlastele. Mõnus õhtu koos toredate eestlastega ja uskumatu küll, kui igas sadamas pidi olema üks eestlame, siis tundub, et igas eesti kogukonnas on üks käsitöötegija, kellega oled virtuaalmaailmas või kusagil blogis juba kohtunud :).
Enne lahkumist küsime veel nõu, mida põnevat võiks vaadata Detroidis, enne kui Canada poole teele asume. Selles seltskonnas on ka isa kahe tütrega, kes samuti sõidavad sinna eestlaste Suvihari (jaanipäeva) pidustustele, nii et kohtume üksnes mõne päeva pärast juba töötubades :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar