Quinta de Aveleda veinimõis

 Ma pean tunnistama, et võimsama mulje jättis veinimõisa 8-hektarine aed, kui veinid :). Aga seda aeda on perekond rajanud ka 200 aastat, hetkel pidi töötama siin 4 aednikku. Mõisamaja on tarvitusel nagu suvekodu, kus kordamööda suguvõsa perekonnad aega veedavad. Põhiline tegevus on muidugi veinide tootmine. Tegusteerime veine ja teeme ka väikseid sisseoste veinimõisa poekesest.

Jalutuskäik toredas vanas aias, kus lisaks taimedele jalutasid ringi ka paabulinnud.

Õitsvad kameeliad

Selles aiamajakeses olid vanasti mesinädalaid veetnud perekonna noorpaarid, aga nüüd pidi see üsna tühjalt seisma, sest noorpaarid eelistavat kaugemaid pulmareise.

Pargis elavad kitsed

Kitsemaja

Teemaja, kus kunagi olevat joodud kellaviieteed. Kuulu järele olla inglased selle kombe saanudki Portugalist. Aga nüüd pole siin teejoomine üldse kombeks.

Rippuvad marieroosid :)

Ülikoolilinn Coimbra

 Kunagi Portugali pealinnaks olnud Coimrat võiks võrrelda Tartuga. Linna vaimu rolli mängib Portugali tähtsaim ülikool koos paljude traditsioonide ja lugudega. Saame sellest emotsionaalse ja mõjuva ülevaate, sest giid Mirjam on ise Coimbra ülikooli lõpetanud. Nii jõuavad meieni ka lood, mis lihtsalt Coimra ülikooli hoonete vahel jalutajale kindlasti teadmatuks jäävad. Nagu see, et ülikooli lähedal asuvate väravasammaste otstes olevad kaks muna pidavat alla kukkuma, kui keegi peaks juhtuma selle kooli neitsina lõpetama. 

1290. aastal loodud ülikooli peetakse Portugali "Oxfordiks". Õppimine ülikoolis on tasuline ja loengud kestavad pika päeva. Töötavaid tudengeid siin pole, sest tööl käimiseks ei jää lihtsalt aega.

Ülikooli peahoone, kus on loengud õigusteduskonna tudengitel. Vasakul vana raamatukogu. Peahoone on kunagi olnud kuninga palee.

 Ajaloo jooksul on ülikoolil välja kujunenud terve hulk kohati ka kummalisi traditsioone, millest tänaseni kinni peetakse. Tudengid kannavad keebiga vormi, väidetavalt on Rowling just Coimbra vormist võtnud eeskuju Sigatüüka koolivormi kujundamiseks. Vormiga seoses on siin ka hulk tavasid, näiteks toimub pärast viimast eksamit nn "rebimine", mille käigus tudengil riided seljast rebitakse, alasti tudengile jääb alles vaid keep, mille kättesaamine ei pruugi ka lihtsaks osutuda. 4. aastal on mitmed toimingud lintidega, algul saab tudeng mingid peenikesed lindid, mis siis üheskoos ära põletatakse ja mille asemel saadakse laiad lindid, mida kantakse mapi vahel. Muidugi toimub terve rodu üritusi seoses rebastega. Jne... Huvitav on aga see, et traditsioonide järgimine on nii tähtis ja kõikehaarav, et rohkem kui nädalaks jäävad sel ajal ära ka tunnid.

Coimbra Ülikooli vormis tudeng müüb pissipotist pastakaid, et õpinguteks veidi raha teenida.

Ülikooli ja sellest lahkumise kurbusega on seotud ka selle linnakese fadolaulu traditsioon. Vana katedraali ees ja ümber koguneb igal aastal tudengite mass, et osaleda praktiliselt öö läbi kestval fadolaulude kontserdil.

See pilt on pärit internetist ja näitab, kui palju inimesi siia katedraali ette fadolaulu kuulama mahub :)

Veidi keeruline on esimese hooga mõista, mida kujutab endast Republica. Need on miskitlaadi tudengite kommuunid, kus koos elab rohkem kui kümmekond tudengit praktiliselt ühist, ilma isiklike asjade ja vajdusteta, aga ühiste ideaalidega elu. Ehk siis kõik on ühine (v a ehk aluspüksid ja pruut), juba isikliku hambapasta omamine võib põhjustada Republicast väljaheitmise. Ühesõnaga kommunism.

Üks paljudest Republicatest Coimbras.

Mõned pildid ülikoolilinna Coimbra nurgatagusematelt tänavatelt.

Suursugune Bathala klooster

1385. aastal saavutas Portugal uskumatu võidu kastiillaste üle, jõud olid väga ebavõrdsed. (Püüdsin pärast leida informatsiooni, kuidas siis ebavõrdete jõududega sõda võideti ja silma hakkas lugu kellestki Portugali kangelasest, kes selles lahingus tappis 7 kastiillast labidaga.) 

Võidu auks aga ehitati võimas Bathala klooster. Kuna võlvid olid enneolematult kõrged ja polnud teada, kas ehitis ikka vastu peab, olla ehitustöölistena kasutatud vange. 

Kloostri siseõu

siseõu

Ja siin on meie giid Mirjam.

Óbidos – väike vana linnake

 Selle väikese linnakese olla kuninganna Isabel 13. sajandil saanud pulmakingiks.

Praegu on see vana linnake väga kultuurikeskne, 2015. aastast on linnal Unesco kirjanduslinna tiitel. Ronida saab vanal linnamüüril, palju pisikesi tänavaid, toredaid maju, kunsti ja keraamikapoekesi. Siin korraldatakse ka keskaja festivale, aga turiste jagus isegi aprillikusse ohtralt, võib vaid oletada, kui palju on neid siin näiteks augustis :D

Linnakese kitsas ja turistiderohke äritänav lõpeb krikuga – mis on raamatupood :)

See on siin raamatupood :)

Ja altaril on loomulikult ... raamatud.

Kirjanduslembus kajastus selles linnakeses ka srdiinikonservide poes, mis nägi välja justkui raamatukogu. Hiljem nägime sellise kujundusega sardiinikonservide poode ka mõnes teises linnas.

Ehee, see siin on kalakonservipood. Aga sardiinikonserv on ka üks tähtsamaid kohalikke suveniire.

Ikka kalakonservid.

Selles linnakeses proovime ka kuulsat kohalikku kirsilikööri, mida pakutakse šokolaadist topsikesest.

Kuulus kirsiliköör ginja šokolaadist topsikeses.

Óbidose linnavaateid

Mööda seda linnamüüri teevad julgemad jalutuskäike.

 

Alcobaça klooster

 Ühel päeval juhtus sedamoodi, et bussisõidul läks iseenesest silm kinni. Üles ärkasin just siis, kui meie tore giid Mirjam oli oma jutuga jõudnud eriti õudsetele radadele – ja siis lõigati tal kõri läbi... No edasi ei läinud see jutt just leebemaks ja et siia üldse midagi kirjutada saaks, olin sunnitud pärast internetist ikkagi järele vaatama, kes siis keda tappis ja miks.

Lugu on seotud Alcobaça kloostriga just seetõttu, et selle tegelased Pedro  ja Ines de Castro kivist hauad asuvad siin. Väidetavalt teavad seda sajanditetagust armastuslugu absoluutselt kõik Portugali elanikud. Kuna lugu on sellisel kujul kirja pandud ja levinud palju hiljem, kui selle tegelased elasid, on arvata, et suure tõenäosusega on lugu paljuski legend.

Nii on kujutatud Pedro I ja Ines'it palju aastasadu hiljem, ühtegi kujutist nendest nende eluajast ei ole, kui välja arvata hauakujud.

 

Tulevane Portugali kuningas Pedro I sündis 1320. aastal. Tema isa kuningas Afonso IV oli otsustanud, et Pedro naiseks saab Kastiilia silmapaistva aadliku tütar Constança Manueli. Nii ka juhtus, kuid Constança saabus Kastiiliast daamidest saatjaskonnaga, kelle hulgas oli ka Inês de Castro (oletatavalt sündinud 1325). Alguse sai surematu armulugu Pedro ja Inês'i vahel. Kuigi tolleagses kuningakojas oli armukese pidamine väidetavalt üsna tavapärane, otsustas kuningas Afonso IV Pedro armukese siiski maalt välja saata. Kui seegi nende suhet ei peatanud, organiseeris kuningas 1355. aastal Ines de Castro julma mõrva. 1357. aastal sai Pedro I pärast isa surma kuningaks ning 1360. aastal kuulutas ta välja oma abielu Ines'iga, mis väidetavalt oli salaja sõlmitud enne Ines'i tapmist. Ines'i hukkajad tapetakse üsna julmal viisil (ei hakka siin kirjeldama). Legendi järgselt laseb kuningas Ines'i hauast välja kaevata, riietab ta kuninglikult ja korraldab tema kuningannaks pühitsemise õukonnas, kus kõik õukonna liikmed peavad Ines'i kätt suudlema. (Suure tõenäosusega on see siiski üksnes legend). Alcobaça kloostrisse laseb Pedro I ehitada 2 kivist hauda, mis asuvad üksteise suhtes jalgadega vastamisi, nii et kui nad viimsel päeval peaksid surnust üles tõusma, siis esimese asjana näeksid nad üksteist. Ines'i haual on kiri "maailma lõpuni".

Pedro I haud, mida hoiavad ülal loomad.

Ines de Castro haud, mille all on tavapäraste loomade asemel on kujutatud Ines'i kolme tapjat.

Tohutu suures kloostrikompleksis elas 999 munka.

sisehoovi park

Minu tähelepanu selle kloostri kirikus köitis aga pühaku kuju, kellel käes maailma kudumisajaloost tuntud liturgilised punased kindad. Olen alati kloostrites-kirikutes silmad lahti hoidnud, et kas näen vihjeid nendele ülitihedalt kootud liturgilistele sõrmkinnastele. Ja siin Alcobaças leidisn sellele esimese märgi.

Kalurite kaitsepühak Peter on kujutatud punaste liturgiliste kinnastega.