Suursugune Bathala klooster

1385. aastal saavutas Portugal uskumatu võidu kastiillaste üle, jõud olid väga ebavõrdsed. (Püüdsin pärast leida informatsiooni, kuidas siis ebavõrdete jõududega sõda võideti ja silma hakkas lugu kellestki Portugali kangelasest, kes selles lahingus tappis 7 kastiillast labidaga.) 

Võidu auks aga ehitati võimas Bathala klooster. Kuna võlvid olid enneolematult kõrged ja polnud teada, kas ehitis ikka vastu peab, olla ehitustöölistena kasutatud vange. 

Kloostri siseõu

siseõu

Ja siin on meie giid Mirjam.

Óbidos – väike vana linnake

 Selle väikese linnakese olla kuninganna Isabel 13. sajandil saanud pulmakingiks.

Praegu on see vana linnake väga kultuurikeskne, 2015. aastast on linnal Unesco kirjanduslinna tiitel. Ronida saab vanal linnamüüril, palju pisikesi tänavaid, toredaid maju, kunsti ja keraamikapoekesi. Siin korraldatakse ka keskaja festivale, aga turiste jagus isegi aprillikusse ohtralt, võib vaid oletada, kui palju on neid siin näiteks augustis :D

Linnakese kitsas ja turistiderohke äritänav lõpeb krikuga – mis on raamatupood :)

See on siin raamatupood :)

Ja altaril on loomulikult ... raamatud.

Kirjanduslembus kajastus selles linnakeses ka srdiinikonservide poes, mis nägi välja justkui raamatukogu. Hiljem nägime sellise kujundusega sardiinikonservide poode ka mõnes teises linnas.

Ehee, see siin on kalakonservipood. Aga sardiinikonserv on ka üks tähtsamaid kohalikke suveniire.

Ikka kalakonservid.

Selles linnakeses proovime ka kuulsat kohalikku kirsilikööri, mida pakutakse šokolaadist topsikesest.

Kuulus kirsiliköör ginja šokolaadist topsikeses.

Óbidose linnavaateid

Mööda seda linnamüüri teevad julgemad jalutuskäike.

 

Alcobaça klooster

 Ühel päeval juhtus sedamoodi, et bussisõidul läks iseenesest silm kinni. Üles ärkasin just siis, kui meie tore giid Mirjam oli oma jutuga jõudnud eriti õudsetele radadele – ja siis lõigati tal kõri läbi... No edasi ei läinud see jutt just leebemaks ja et siia üldse midagi kirjutada saaks, olin sunnitud pärast internetist ikkagi järele vaatama, kes siis keda tappis ja miks.

Lugu on seotud Alcobaça kloostriga just seetõttu, et selle tegelased Pedro  ja Ines de Castro kivist hauad asuvad siin. Väidetavalt teavad seda sajanditetagust armastuslugu absoluutselt kõik Portugali elanikud. Kuna lugu on sellisel kujul kirja pandud ja levinud palju hiljem, kui selle tegelased elasid, on arvata, et suure tõenäosusega on lugu paljuski legend.

Nii on kujutatud Pedro I ja Ines'it palju aastasadu hiljem, ühtegi kujutist nendest nende eluajast ei ole, kui välja arvata hauakujud.

 

Tulevane Portugali kuningas Pedro I sündis 1320. aastal. Tema isa kuningas Afonso IV oli otsustanud, et Pedro naiseks saab Kastiilia silmapaistva aadliku tütar Constança Manueli. Nii ka juhtus, kuid Constança saabus Kastiiliast daamidest saatjaskonnaga, kelle hulgas oli ka Inês de Castro (oletatavalt sündinud 1325). Alguse sai surematu armulugu Pedro ja Inês'i vahel. Kuigi tolleagses kuningakojas oli armukese pidamine väidetavalt üsna tavapärane, otsustas kuningas Afonso IV Pedro armukese siiski maalt välja saata. Kui seegi nende suhet ei peatanud, organiseeris kuningas 1355. aastal Ines de Castro julma mõrva. 1357. aastal sai Pedro I pärast isa surma kuningaks ning 1360. aastal kuulutas ta välja oma abielu Ines'iga, mis väidetavalt oli salaja sõlmitud enne Ines'i tapmist. Ines'i hukkajad tapetakse üsna julmal viisil (ei hakka siin kirjeldama). Legendi järgselt laseb kuningas Ines'i hauast välja kaevata, riietab ta kuninglikult ja korraldab tema kuningannaks pühitsemise õukonnas, kus kõik õukonna liikmed peavad Ines'i kätt suudlema. (Suure tõenäosusega on see siiski üksnes legend). Alcobaça kloostrisse laseb Pedro I ehitada 2 kivist hauda, mis asuvad üksteise suhtes jalgadega vastamisi, nii et kui nad viimsel päeval peaksid surnust üles tõusma, siis esimese asjana näeksid nad üksteist. Ines'i haual on kiri "maailma lõpuni".

Pedro I haud, mida hoiavad ülal loomad.

Ines de Castro haud, mille all on tavapäraste loomade asemel on kujutatud Ines'i kolme tapjat.

Tohutu suures kloostrikompleksis elas 999 munka.

sisehoovi park

Minu tähelepanu selle kloostri kirikus köitis aga pühaku kuju, kellel käes maailma kudumisajaloost tuntud liturgilised punased kindad. Olen alati kloostrites-kirikutes silmad lahti hoidnud, et kas näen vihjeid nendele ülitihedalt kootud liturgilistele sõrmkinnastele. Ja siin Alcobaças leidisn sellele esimese märgi.

Kalurite kaitsepühak Peter on kujutatud punaste liturgiliste kinnastega.

Nazaré

 Kalurilinnake ookeanikaldal, sadam, mereannid, liivarand. linna kõrgemast, kaljupealselt osalt on ilus vaade rannale ja all olevale linnale. Põikame sisse kirikusse, mille uks on ehitud lilledega. Võimalik, et see on näiteks mõni pulmadest jäänud kaunistus, ei tea. 

Vaade alla linnale

 

Pisikesed kitsad tänavad, tänavate kohal rippuvad pesud ja piki rannapromenaadi asuvad turismipoed ja kohvikud-restoranid, kus on ilmselt igal juhul garanteeritud värsked kalaroad.

Isegi nii kitsad tänavad :)

Ühel tänaval sellist kunsti.

Ilusaid uksi

Kohalikus riides kalur :)

Värske praetud kala.

 

Aga kõige silmatorkavamad on siiski traditsioonilisi rõivaid kandvad vanad naised (ja ka mõned mehed). Algul tundub, et sellist kohalikku rahvarõivast kannavad üksnes turumüüjad ja see on midagi, mis suunatud turistile vaatamiseks. Aga järgmisel hommikul selgub, et rannast tükk maad eemal on üks tädi tulnud niiviisi ka lihtsalt poodi saia ostma. Tore. Välja näeb see nii – ülestikku on 7 kroogitud lühikest seelikut, mille peal veel põlleke suure siidise slehviga tagumikul. Ja seelikute alt vilguvad pika säärega pitsilised aluspüksid. Mõnel õlgadel ja mõnel ka peas paistab olevat kootud villane rätik. Tädid nägid neis seelikutes välja üsna kopsakad, aga peab ütlema, et jalad olid kenad peenikesed :). Selline pidavat olema traditsiooniline kalurinaise rõivastus.

Euroopa läänepoolseim punkt

 See on koht, kus lõpeb maa – Cabo da Roca. Ja vaatamata sellele, et on tore ookeanivaade, majakas, kalju, mida näeb vist rohkem kusagilt alt üles vaadates, köidab minu tähelepanu kohalik "horrorlill". See eestikeelse nimetusega hotentoti viljak on imekena, aga katab seal kogu maapinda. Väljanägemiselt nagu hirmus lopsakas keskpäevalill, aga pidi olema väga invasiivne ja kõik ülejäänu välja tõrjuma.

Hotentoti viljak

Kõik need kollakad täpid on need ilusad horrorlilled.