Ameerika, me lendame nüüd koju

 Chicago lennujaama kõrges fuajees on helmekeedest tohutu suur taies. Kas see on kirju Ameerika võrk, mis võiks sind kinni püüda? Ilmselt mitte, tore reis oli, aga koju minna on ka väga tore.

 Mis on need pisikesed üllatavad emotsioonid ja faktid, mis veel meelde torkavad, aga millest ma pole siin eriti juttu teinud.

• Ameerikas näib olevat väga palju väga suuri ja väga huvitavaid muuseume.
• Ilma igasuguse etteplaneerimiseta ja ettebroneerimiseta on võimalik täiesti hakkama saada ja käigupealt kujundada täitsa tore reis :)
  
• 18 päeva jooksul ei õnnestunud siseneda ühtegi kirikusse ega katedraali, see on väga suur erinevaus tavapärastest turismireisidest :)
  
• Igale poole sõidetakse autoga. Õigupoolest enamasti pole kõnniteidki, et kuhugi jala minna saaks ja ka ülekäiguradasid mitte. Tundub, et jalgsi käia annab ainult suurlinna parkides ja peatänavatel. Mujal tuleb kasutada autot. Eriti ei torka silma ka jalgrattureid.
  
• Keskmises ja eriti odavamas söögikohas on sisuliselt ainult kiirtoit ja seda on taldrikul VÄGA PALJU. Ja et see nii on, seda on näha ka ringi liikuvate inimeste pealt, kellest üsna arvestatav protsent on väga ülekaalulised. Mina oma üsna suure kehaga tundun siis keskmisest peenem olevat. Igas rõivapoes on kõiki rõivaid ka väga suurtena.
• Ühiskond paistab tolerantne, pole ilmselt vahet, mis rahvusest oled, oled valge või must, paks või peenike jne. Selle omamoodi väljenduseks on tõsiasi, et ülekaalulised ei püüa kuidagi nii riietuda, et nad saledamad tunduksid. Keegi ei varja oma päästerõngaid ega lopsakaid vorme, julgelt kõnnivad 150-kilosed inimesed õhukestes retuusides ja nabapluusiga. 
• WC potid on kummaliselt madalad ja wc-paber hirmus õhuke :).
• Kilekotte kasutatakse ülemõistuse palju. 

Lõppkokkuvõttes oli väga vahva reis, aitäh toredatele kaaslastele ja tänu kuulub muidugi MTÜle Rahvarõivas, kes selle reisi või õieti kogu selle rahvarõivakooli grupi algatas, sest reisi esimese nädala tulipunkt oli ju rahvarõivakooli lõpetamine Chicagos. Midagi nii ootamatut nagu Canada piirilt tagasi saatmine, ei osanud me muidugi ette näha. Ja see muutis kogu meie reisi, üsna igas mõttes.

Kõige lõppu lisan pildi neist vahvatest Ameerikas elavatest eesti naistest, kes rahvarõivakooli lõpetasid ja ise endale rahvarõivad tegid.

Ameerika, 17. ja 18. päev

 Otsustame, et kaks viimast ööd katsume olla Chicagos ja päeval veel ringi vaadata ja ka natuke shopata. Mida lähemale jõuame Chicagole, seda hämaramaks muutub, lõpuks on päike nagu mingi uhmane juustukera. Nii, 16. päeva lõpuks on meid tabanud Canada metsatulekahju tossupilv. Autost väljudes on tunda üsna korralikku kä'rsahaisu ja uudised ütlevad, et Chicagos ei tasu eriti välja minna. 

Esimese päeva pühendamegi ostlemisele, ehk siis ei kavatsegi nagu väljas olla. Kui teie esmaste huvide hulgas juhtub olema poodlemine, siis vähemalt selline odavama ja keskmise hinnaklassi kraam on siin ikka päris odav. Eriti kui sattuda mõnda outlet poodi. Ka toit pole kallis. Silma hakkab see, et ostjaid on justkui väga vähe, kuigi poed on hiigelsuured ja neid on kõikjal.

Kõik, mis sa ostad, topitakse igal juhul kilekotti, isegi mitmesse kilekotti. See näib üsna masendav. Poodides on kassa juures selline kilekotikarusell ja müüja topib pärast piiksutamist kõik kilekotti :(

Kuigi mul on alati ju poes kaasas riidest ostukott, ei võimalda selline süsteem isegi seda nagu pakkuda. Müüja sehkendab kõik ostud mitmesse kilekotti... Ja Ameerika on suur ja kotte on oikuipalju :(

 

Toidupoes on ka tervisliku toidu letid lookas, aga kui vaadata, mida inimesed söövad, siis jah... hamburger, grillvõileib, rasvaküpsetis, tulimagusjook jne.

Ootamatult palju on ka toiduvärvilist toitu - siniseid kooke, prrr.

 Viimasel päeval on Canada toss veidi hajunud ja me läheme taaskord Chicago kesklinna, juba tuttavasse Millenium Parki. Täna on siin kontserdilaval ka suur orkester esinemas (Tšaikovskit mängitakse).

Viimasel pealelõunal Chicagos ostame jõgede tuuri, ja liugleme turismipraamikesega pilvelõhkujate vahel.

Jalutuskäik peale seda jääb siiski napiks, sest ähvardab vihma sadama hakata ja märgade riietega lennukisse ronida pole vist eriti mõnus.

Väga kaunilt looklev pilvelõhkuja.

Lipp ja lipuvärvides kaunistused on aukohal.

Ameerika, 11. päev

 Eelmisel õhtul oleme jõudnud linna nimega Toledo, mitte Euroopas, ikka Ameerikas :). Õhtul  üritame pesta hotellis pesu, aga see jääb ära, sest pole pesupulbrit ja masin on ka juba hõivatud. Varahommikul linna pesumajast naastes toob Maret uudise, et terve linna on vallutanud mingid putukad. Majaseintelt pestakse survepesuriga putukaid maha, maapind krõbiseb surnud putukakehadest. Väidetavalt tuleb selline putukarünnak Erie järvelt - Toledo asub Eria järve läänepoolses otsas.

Hommikuks on ukseesine kaetud mingite putukate või pigem hiidsääskedega?

Seintel

Paari tunni pärast, kui hotellist lahkume, on prügikastid kokkuriisutud putukakorjuseid täis.

Putukate pealetung vaibub ja asutame ennast Suure järvistu muuseumisse. Suur järvistu, mis jääb osaiselt USAsse ja osaliselt Canadesse on pindalalt suurim mageveejärvistu Maailmas, siit saab puhta joogivee umbes 40 miljonit inimest. Muuseumis selgub, et Erie järv, mille juures asume, on laevadele ka üpris ohtlik olnud.

Muuseumikülastuse juurde kuulub ka kahe laeva külastus - üks väike puksiir ja teine suur kaubalaev.

Laeval

Vaade laevalt Toledo linnale.

Edasi viib tee meid mööda Erie järve kallast väikesesse linna, mille nimi on Sandusky. Miks me siia tulime? Sest see asub täpselt poolel teel Clevelandi ning autosõidul leian, et siin asub vanade karusellide muuseum. Kuna me pole ju kunagi karusellimuuseumis käinud, siis otsustame minna :D.

Muuseum asub vanas postkontoris. Ning siia on kogutud suur hulk erakogudes olevaid karuselliloomi – hobuseid, kaelkirjakuid, eesleid ... Giid räägib väga põhjalikult, kuidas neid puust karuselliloomi tehti, no see muuseum ongi sisuliselt puukäsitöömuuseum, käsitöölistele väga kohane. Karuselliga saab ka muidugi sõita :)

Karusellimuuseum

Karuselliloomad ja maalitud paneelid, mis on karusellide keskmisel osal.

Kuidas tehti karuselle?

Igasugu nikerdusi.

Vanemaid ja uuemaid hobuseid.

 Pärast muuseumit teeme pisikese jalutuskäigu selles linnas ja sööme pubis. Toidust ma polegi veel rääkinud. No see on Ameerika – suur, rasvane, palju saia ja kokkuvõtvalt üsna ühekülgne. Põnevamat gurmee-einet võib leida ilmselt ainult kallima otsa restoranides. 

No ei mahu see asi siin taldrikule ära, see on muide praetaldrik.

Vaade Sandusky linnale.

Ja pärast väikest jalutustiiru sõidame edasi Clevelandi poole, kuhu oleme sõidu ajal võtnud järgmise öömaja. Meie reisi planeerimine käibki ikka sõidu ajal telefoni näppides. Leian netist, et täna õhtul toimub mingis kohas nimetusega The Beachland Ballroom & Tavern rockkontsert, millele saab ka netist pileteid osta. Kuna me ei tea, kas telefonis olevast piletist piisab või tuleb see välja printida, siis otsustame ilmuda kohale ehku peale. 

Kontsert algab kell 20, aga asutame end aegsasti teele, kuna piletit meil ju veel pole. Autoga lähemale seigeldes läheb linnaosa järjest "hämaramaks", katkiste akendega majad, üsna palju prahti jne, tundub, et siin ei saa küll sellist koht olla, millel nii palju reklaami netis oli. Kohale jõudes tekib algul väike pelgus, kas see koht üldse on nii enam-vähem turvaline? Aga kuigi väike ja räämas, on püstjalu väikeses klubis-tavernis kõikuv rahvas nii umbes keskmises vanuses 60 suhteliselt soliidsed vanamehed, kes oma noorust meenutavad :D. Lavale astub lausa kaks bändi ja mõlemad on head. Väiksel vaheajal saab külastada klubi keldris olevat retropoodi, kus müüakse plaate ja 70ndate rõivaid. See oli üks täiesti tore rockiõhtu...

Rockiklubi asus sellises hämaras linnaosas.

Soojendusbänd Whiskey Daredevils. Eriti äge oli trummar :)

Peaesineja The Hi-Jivers

Võibolla õnnestub telefonist siia lisada ka väike videolõik. Sellega ongi 11. päev Ameerikas öösse jõudnud.

Jälle Ameerika, 10.päev

 Hommikul, mil pidanuksime ärkama Torontos, oleme jätkuvalt Detroidis. Meie edasised päevad kulgevad nüüd nii: Hommikul teeme plaani, mida me nüüd vaatame ja kuhu läheme, pealelõunal hakkme telefonis samaks õhtuks otsima öömaja (mis on muide seni ka õnnestunud :D), siis sõidame edasi või tagasi, et õhtuks uue linna uude öömajja jõuda). ühesõnaga, kulgeme siin päev korraga. Sellisele reisile pole ma varem sattunud, aga õnneks on meil suur rendiauto, mitu juhti ja lõbus seltskond.

Sellesse autosse mahume kõik kuuekesi kenasti ära.

No nii, 10. päeva plaanides on 2 vaatamisväärsust. Esmalt Detroidi kunstiülikooli kunstimuuseum - Detroit Institute of Arts ja õhtupoole siis Henry Fordi muuseumi vabaõhumuuseum, kuhu me eelmisel päeval ei jõudnud.

Muuseum on suur ja ajaplaneeringuga oleme selles mõttes eksinud, et tervet muuseumi me läbi käia ei jõuagi. Aga kõigil, kes juhtuvad Detroiti sattuma, soovitan minna. Autos teen eeltööd ja avastan, et selle muuseumi kollektsioonis on ühed vanimatest kudumikatketest (ilmselt suure tõenäosusega sukaosad) Veebis on üleval fotod, kuid pingsa uurimise tulemusena selgub, et ekspositsioonis neid siiski pole. Üritame teise Anuga uurida, kas oleks mingi võimalus neid siiski näha. Läbi mitme kontakti ja kirja saan vastuse, et kui ma olen veel juulis Detroidis, siis avaneks võimalus neid katkeid uurida. No arvatavasti ma juulis siin siiski ei ole. Lisan siia katketest foto. Selline põnev leid siis selles muuseumis.

Katked pärinevad 11.-12. sajandist. Ega varasemaks dateeritud kudumeid alles polegi. Puuvillased kirjatud katked on ilmselt sukasääred. Selliseid Lähis-Idast pärit sukki ja sukakatkeid on teisteski muuseumites samast ajast, aga põnev on see, et neid pole nagu varem kohanud.

Kuigi vanad kudumikatked jäid nägemata, on see muuseum ikkagi väga põnev. Vaatasime üle kogu tarbekunsti osa, mis sisaldas ka veidi tekstiili ja rõivastust. Eraldi saalides nii Ameerika, Vana-Egiptuse, Lähis-Ida, Aasia kunst ja tarbeesemed. Väga palju põnevat!

Ehee, kangatutikesed :)

Pärastlõunal sisenesime siis Henry Fordi muuseumi vabaõhumuuseumisse. Tohutu maa-ala ja väge võimsalt teostatud vabaõhumuuseum. Kuigi olime seal kuni muuseumi sulgemiseni, jõudsime läbi käia vaevalt poole... Küla- ja linnaelu, teedel sõitvad vanad autod ja jalgrattad, territooriumi osade vahel sai sõita ka vana rongiga (päris raudtee koos perroonidega). Esindatud olid erinevad elualad, töökojad, poed jne. 

Töö muuseumi põllul.

Parasjagu möödub rong.

Kõik majad ja töötajad näevad välja nii, nagu see oli aegu tagasi. Kuklite küpsetamine parasjagu käsil.

Sellel udusel pildil on näputöö nurgake. Selliseid niidirullihoidikuid oli näha ka hiljem.

Loomad ikka ka.

Keraamikatöökoda.

Erinevad kangaspuud kuni automaattelgedeni välja.

Sukakudumismasin on millegipärast vändaga seinapoole :D. Aga vana sukaliist ripub ka kenasti ootel.

Hooned on toodud erinevatest paikadest ja siin uuesti kokku pandud. Teedel vuravad autod, millega saab ka sõita.

Kübarameistri töökojas on erinevad lindid. Tanulindiotsijad, kadestage!

Ehee, veel tanulinte :)

Erinevad 19. sajandi elamised.

Ka koole on mitu.

Kaupluses

Ja kaupluses ka jälle tanulindid :)

Isegi nööbiliistuga särgid on letil.

Müüja näeb ka hea välja ja jagab lahkesti kauba kohta teavet.

Õhtu lõpetab karusell, sest siis pannakse lihtsalt muuseum kinni. Ja enne lõpetamist karusellitöötajad laulavad ka veidike viimastele sõitjatele. Selgub, et proua on koorilaulja ja kui kuuleb, et me oleme eestist, siis ütleb, et ta teab küll, sest tema koor on esinenud Neeme Järvi orkestriga koos :). Maailm ongi väike.

 

Nüüd on kell 5, hakkame otsima öömaja ja kulgema Clevelandi poole. Enne saame teha parklapeatuse ja töötubade materjalid ühe proua abiga siiski Canada poole saata. On õnn, et kaasa said tehtud üsna põhjalikud tööjuhendid.