Esimene suusapäev

Esimene suusapäev on tõeliselt udune ja lumesajune. Ilmselt on siia just laskunud üks väike (või suur) pilveke. Võiks läbi mängida multika „siil udus“. Udu ei takista meie vaprat suusaseltskonda asuma nautima suusamõnusid. Algajad teevad esimesi harjutusi-ponnistusi jalgadele jäämiseks, kogenud laskujad asuvad jagama täpseid tööjuhiseid pidurdamiseks-keeramiseks-pööramiseks. Kõige kiirem õppija on ikka kõige noorem, kes päeva lõpuks täiesti vilunult alla vuhiseb nii siit kui sealt.

Ja nüüd te küsite, mida teeb OH? Oh seisabmäel, seljas seljakott kahe fotoka, kaamera ja AH-i saabastega. Et siis „seisan ma mäeeeeel...“ Igavuse peletamiseks vaatleb Oh inimesi. Üks vana Gruusia memm müüb suveniire ja suusasokke – alustusega varbast (info on mõeldud kuduhoolikutele).

Kaks noormest peavad suusahamburgeri putkat. Avatud on 2-3 kohvikut või šaslõkkipunkti, kus sebivad päevitunud nägude ja väga sportlike ilmetega suusatajad ja lumelaudurid. Üsna mitmed nooremapoolsed mehed ei ole enam väga sportlike nägudega, tundub et miski ime läbi on nad võimalised püsti seisma vaid lumelaual, kõndimine ei tule neil enam hästi välja. Kõrval on püstitatud tsirkusetelk pealkirjaga „Red Bull“, seal toimub mingi võistlus, mille sisu jäöäb Ohile siiski arusaamatuks. Muusika mängib, kõik sõidavad, langevad ja tõusevad. Peale Oh-i on siin vaid veel üks inimene pealkirjaga „seisan ma mäel“. See on pensioniealine naisterahvas musta villase seeliku ja musta kilejopega. Ma ei tea, miks ta ei lasku, kas usk ei luba, või ka tema lihtsalt ei taha. Käes on tal väike säravroosa kotike „Hello, Kitty“, see lubaks oletada, et kuskilt nuka tagant tuleb kohe mõni väike lapselaps, kellega memm on mäele tulnud. Aga ei, naisega koos on hoopis taat, kes püüab püüdlikult harjutada allalaskmist umbes 1 meetri kõrgusel ja 5 meetri pikkusel künkakesel kohvikuplatsil. Vaatamata peaaegu olematule langusele (isegi OH oleks siin nõus laskuma), tulevad mehel siiki pidevalt suusad alt ja ta tutvustab maapinda ka oma tagumisele otsale. Memm jookseb siis abivalmilt kohale, korjab suusad kokku ja viib papile kätte. Ja nii umbes 3 tundi järjest – milline järjekindlus ja milline abi-elu (aga võib-olla nad polegi abielus J).

Päeva lõpetuseks, kui kõik on juba mitmeid kordi alla laskunud ja mitmeid üles sõitnud, on Ah veendunud, et kui Oh ei suusata, siis ta peaks vähemalt meelelahutuseks tõstukiga üles-alla sõitma. Oh peab tõdema, et alt vaadates tundus see sõiduk liuglevat üsna maa või mäepinna lähedal, aga ülevalt ei tundu see enam üldsegi nii. No õnneks on see korv siiski mitte väga rappuv ja kuna poole maa pealt maha ei saa ju tulla, siis sõidab Oh ikka lõpuni, vaatab rohkem ette ja kõrvale ja vähem alla. Kahjuks väga palju siiski midagi ei näe, sest sõit toimub põhiliselt läbi pilvede.

Tagasi hotelli jõuame erineval moel. Kõige hõlpsamalt läheb langudel, kes otsustavad veelkord alla sõita, aga õnnetuseks üles neid enam miski ei too, sest kell saab vahepeal viis ja tõstukid enam ei tööta. Nii on nad sunnitud leidma takso, et mitte võtta ette täispikka mägimatka ülesse hotelli juurde. Meie seevastu läheme lähedalasuvast mägipunktist jalgsi. Hommikul alla tulles tundus see maa üsna lühike, aga üles minnes asi nii lõbus enam pole. Pean tunnistama, et vajaks vist siiski mingit kehalist treeningut.

Tulemused esimese päeva lõpuks:

OH-il ja veel mõnel on nägu üsna punaseks põlenud (v. a suurtest ümmargustest konnaprillidest jäänud valged rõngad ümber silmade)

AH laskus mitmeid kordi, aga ei oska teha miskit külgpidurdamist, mistõttu ohtlikult suure kiiruse arenedes pidurdas tagaosa lihastega kasutades konaktpuudutust maaga. Järsematel kohtadel võttis vahepeal suusad alt ära ka.

Langud liuglesid mäest alla nagu vilunud fännid ikka.

Langude langud, õieti üks neist, tegi terve päev püstijäämisharjutusi, allalaskmisharjutusi ja ühe võõra onu juhendamisel ka ülessõitmisharjutusi, kusjuures õhtuks tundus olevat üsna väge täis. Teine tundus juba kohe olevad proff, kuigi justkui pidi kah algaja olema.