Meie hotelli perenaine kahjuks meile sellist ehtsat rahvuslikku gruusia toitu pole pakkunud – siin on pigem selline keskmine nõukogudeaegne sööklatoit, kui välja arvata valge ja ülisoolane juust, mis ilmselt on kas kitse- või lamabapiimast(vahepeal siiki selgus, et lehmapiimast). Gruusia toidu saamiseks jalutasime külasse, mis mööda teed asus umbes 7 km kaugusel. Jalutuskäik oli väga suure kaldega allamäge, nii et tagasitulekuks tellisime küll auto
J. Külla laskuva tee ääres oli ridamisi hotelle, mõnes põles tuli vaid ühes toas, mõned olid päris pimedad. Kohalike jutu järgi ei julge siia pärast sõda tulla enam ükski Lääne suusaturist kui välja arvata Baltimaad.
Ja mis me siis sõime?
Kõigepealt hatšapuri – selline tore juustupirukas, mis oli väga maitsev. Üks ketas pärmitaigent all, teine peal ja vahel siis kohalik juust.
Hinkali – mis välja nägi nagu ülisuured vürtsika lihatäidisega pelmeenid.
Värske salat, sibula ja maitserohelisega ja teine variant pähklikastmega. Mmmmmm....neil tomatitel ja kurkidel on siin täiesti suvemaitse.
Ja peale üks karahvinitäis majaveini.
Söögikoht ise nägi välja selline. Pildil olev mees ei ole kohalik :)
Dipi andmise kommet siin ilmselt pole, sest teenindajaneiu oli ikka väga üllatunud ja küsis kaks korda üle, et kas ta ei pea midagi tagasi andma.
Hinkali – mis välja nägi nagu ülisuured vürtsika lihatäidisega pelmeenid.
Ja peale üks karahvinitäis majaveini. 
Dipi andmise kommet siin ilmselt pole, sest teenindajaneiu oli ikka väga üllatunud ja küsis kaks korda üle, et kas ta ei pea midagi tagasi andma.
2 kommentaari:
Väga põnev lugemine. Aga pane ikka suusad ka korraks alla. Kui mäest alla ei söanda lasta, siis mõne meetri lauskmaad ka ehk ikka leiad.
väga nostalgiline tundub see Gruusia. Suusatamise kohalt ei julge nõu anda, äkki võtad kelgu? Või leidub kusagil soome kelk, et küla vahel ringi kärutada.Head puhkse jätku.
Postita kommentaar