Ameerika, 9. päev

 Hommikul otsustame, et Detroidis on meil kaks päevakorrapunkti - käsitööpoed Joann ja Hoby-Loby ning Henry Fordi muuseum koos Fordi tehase külastus.

Esimese päevakorrapunkti täidame hiilgavalt, hangime pisut juurde hädavajalikke kangaid ja helmeid!!! Ostan ka pisikesi helmetopse, mida saab töötoas pulmatuttide tegemise juures kasutada :)

Pisikesed kangapakikesed lapitöödeks. Ehh, kangahooliku elu.

Tohutu käsitööpood läbi mitme korruse.

 Henry Ford Museum koosneb tegelikult kolmest osast, Henry Ford Museum of American Innovation (sõiduvahendite muuseum), Fordi tehase muuseumiosast ja kolmas osa on Greenfield Village ehk suur vabaõhumuuseum. Kogu see muuseumikompleks on üüratult suur ja kuna meil aega pole palju, otsustame vabaõhumuuseumi valikust seekord välja jätta. Alustame tehase muuseumiosast, kuhu viiakse bussiga.

Esmalt vaatame muuseumiosas filmi-esitlust Henry Fordist ja Fordi autodest. Edasi näidatakse laval tulede ja vilede saatel auto ehitamist. Oleks ma 6-aastane poiss (aga võib olla ka 60-aastane poiss), siis oleks ilmselt hullult äge ja ma kirjeldaksin seda siin kohe pikemalt :D.

Järgneb vaatluskäik mööda autotehase kohale ehitatud nö rõdu. Alla vaadates näeb liinitööna autode kokkupanekut. Kuna inimesed teevad oma igapäevatööd, siis pildistada siin ei tohi, lisan siia pildi muuseumi kodulehelt. Just nii näeb see välja, kuigi pilt on kaunis hele ja valge nagu ballisaalis, siis tegelikkus näeb rohkem koduse garaažiõhustiku moodi välja, noh selline õline ja ...

Sõiduvahendite muuseum on väga huvitav, aga aega on meil juba väga napilt – Canada ootab. Väljas on igasugu põnevaid autosid ja sõidukeid kalessidest koolibussideni, lõpuks isegi lennumasinaid. Aga jah, ajaga on kitsas ja kõike vaadata enam ei jõua.

Auto, milles mõrvati Kennedy.

Järgneb pikem sõit Canada piirile, sest hilisõhtul ootavad meid seal väliseestlased, kellega peame kokku saama. Kõige järgneva kohta puuduvad mul arusaadavalt pildid, aga sellest õhtust saab reisi kõige pöördelisem punkt. Sõna otseses mõttes. Juhtub see, mida me eales oodatagi ei osanud.

Meid saadetakse Canada piirilt tagasi!

Mitme asjaolu kokkulangemine ja ilmselgelt ka üsna jäärapäine piiritöötaja viivad olukorra piiripunktis selleni, et Canada piiriametnik ei suuda uskuda, et mingid eestlased lähevad lihtsalt niisama Jaanipäeva pidustusele käsitöötubasid tegema. Helistatakse meie vastuvõtjatele, googeldatakse meie nimesid ja pinnitakse siit ja sealt. Lõpuks saame paragrahviga paberid, et kolm Eesti käsitöölist on maalt välja saadetud. Vaat sulle kultuurisidemeid.

Siin me nüüd oleme, autos on Eesti kinnaste kudumise juhendid, kraaslõngad-vardad, pillituttide tegemise kangaribad, helmed ja muu ning üleüldine esimene nõutus. Keerame otsa tagasi ja hakkame jälle öömaja otsima...

Ameerika, 8. päev

 Pakime kokku kõik oma koolitusmaterjalid, rahvarõivad ja muidu kompsud ning alustame teekonda Detroiti. Pikk pai ja tänu Sirjele, kes meile esimeseks nädalaks ulualust pakkus. 

Poolel teel teeme peatuse väikeses linnakeses An Arboris. Kohtume jälle toreda eestlasega, kes peab siin õmblusateljeed. Käsitöölistel jätkub juttu ikka kauemaks, aga aega on kahjuks napilt, istume kohvikus ja veidi jalutame selle linnakese üsna vaiksetel tänavatel. An Arbori elu pidi mõjutama kõige rohkem vana ja suur ülikool, selles mõttes võiks linn sarnaneda Tartule. Elanike arv on ka umbes sama. 

 

Teel hakkame endale Detroiti öömaja otsima. Ja kuna kuulu järgi leidub selles linnas piirkondi, mis pole eriti turvalised, siis igaks juhuks küsime nõu ka siinsetelt eestlastelt. Selgub, et esimese hooga olemegi valinud öömaja piirkonnas, mida nemad ei soovitaks. Valime siis uue :). 

Õhtupoole läheme külla Detroidi eestlastele. Mõnus õhtu koos toredate eestlastega ja uskumatu küll, kui igas sadamas pidi olema üks eestlame, siis tundub, et igas eesti kogukonnas on üks käsitöötegija, kellega oled virtuaalmaailmas või kusagil blogis juba kohtunud :). 

Enne lahkumist küsime veel nõu, mida põnevat võiks vaadata Detroidis, enne kui Canada poole teele asume. Selles seltskonnas on ka isa kahe tütrega, kes samuti sõidavad sinna eestlaste Suvihari (jaanipäeva) pidustustele, nii et kohtume üksnes mõne päeva pärast juba töötubades :).

Ameerika, 7.päev

 Seitsmes päev kulges plaanipäraselt, kuigi algas siiski pisut veidralt. Kõik, kes on seotud rahvarõivaste tegemisega Eestis, need teavad, et aeg-ajalt korraldatakse nn rahvarõivaste tuulutamise päevi, mil inimesed panevad selga omatehtud rahvarõivad ja kogunevad kuhugi... Nüüd siis toimus rahvarõivaste tuulutamine Chicago kesklinnas Milleenium pargis otse kuulsa Chicago oa all. Aga kuna meie peatuspaigast oli sinna rohkem kui tunnike sõitu ja ilm väga palav, otsustasime kogu rõivakomplekti mitte algul selga panna – põlled näiteks oleks autosõidul niikuinii ära kortsunud ja tanu ja seelikuga oleks autos hirmus palav ja kitsas olnud. Niisiis sõitsime peaasjalikult alussärkidega :D Ja käisime teepeal sedaviisi ka söömas...

Paistu kottsukad ja särk ja tossud ....

Alussärgiga järjekorras.

No ja siis tõmbasime Millenium pargi nurgas vööd vööle, tanud pähe ja põlled ette ning värsked rahvarõivavalmistajad ja õpetajad jäid kõik kenasti koos Sandra Urvaku tehtud piltidele. Ikka nii, et taustaks pilvelõhkujad ja Chicago uba jne.

 

Pilti tegi Sandra Urvak.

Sellel pildil on 3 Anu :). Foto Sandra Urvak.

Foto Sandra Urvak.

Sõbrad, näidake nüüd sukki ja sukapaelu ka :).

Mis siis järgnes?

Võtsime parklas kribinal-krabinal rahvarõivad seljast, sest rohkem kui 30-kraadises palavuses ei tahtnud tõesti nendega rohkem olla. Jätkasime Chicagoga tutvumist oma tavalistes rõivastes.

See peegelduv suur uba tundub olevat Chicagos väga armastatud kohtumispaik.

Vabaõhulava Milleenium pargis.

 Pool tunnikest astumist Chicago kesklinnas, kus kahel pool teed ilusad aiaga ümbritsetud peenrad ning siis kiire lihftisõit pilvelõhkuja tippu. Ja muidugi vaade alla...

Õhtu lõppeb toreda söömaajaga Chicago kesklinna restoranis. Tähistame ka Merli koolilõppu, sest on just see päev, kus talle oleks TÜVKAs pidulikult magistrikraad kätte antud. Restoranis on nii pime, et menüüd tuleb valgustada taskulambiga :D

Osa meie lõbusast reisiseltskonnast pöördub juba järgmisel päeval kodu poole tagasi, meie aga alustame teekonda Canada poole.

Sõbrad, sujuvat lendu ja säilitage paanika :).

Kodu poole lendab ka Sandra, edasi peame kuidagi ise nüüd hästi-halvasti pilti tegema.

Ameerika 1-6

 Kuidagiviisi juhtus sedamoodi, et lubasin minna Chicagosse rahvarõivakooli lõpetamisele. No ega see niisama ootamatult muidugi ei tulnud, sellele eelnes kaha aasta jagu tublide Ameerikas elavate eesti naiste näputööd. Mina juhendasin muidugi ikka sukkade kudumist :). Ilma mingeid allahindlusi tegemata suutsid need toredad eesti naised (ka neiud) enda imelised rahvarõivad üksnes zoomi õppetundide põhjal valmis teha! Pikk aplaus. 

Ja nüüd läksime me siis MTÜ Rahvarõivas rahvarõivakooli õpetajategrupiga riietele viimase lihvi andmist juhendama ja pidulikust lõpetamisest osa saama. Lisaks õpetajatele on meie seltskonnas ka mõned nn sateliidid. Ja ma pean ütlema, et pole varem eriti aru saanud, et meesinimene sooviks minuga koos rahvarõivakooli lõpetamisele tulla, aga sedakorda oli ta kuidagi üsna kiiresti nõus :D No ja abi oli sellest ikka ka, sest ta oli nõus üritust filmima.

6 esimest päeva möödusidki Ameerikamaal koos rahvarõivakooli grupiga. Nende päevade sisse mahtus viimaseid abitöid rõivaste juures, õhtusi jutuajamisi ja koosolemist toredate õpilastega, keda me seni peaasjalikult ainult veebis näinud olime.

 Viimased ettevalmistused rahvarõivaste esitluseks. Kõik kursusest osavõtjad koos õpetajatega usinalt valmistumas...

Kui te nüüd küsite, et kas me sealt toast väljas ka käisime, siis natuke vilksti käisime, aga üsna vähe :). Ühel päeval sattusime helmepoe lattu, teisel käsitööpoodi ja kolmandal umbes üheks minutiks väga suurde antikvariaati, kust suutsin tõesti poole minuti jooksul osta oma kollektsiooni 3 vana sukanõelumise muna :)

KUi rahvarõivategija juhtub sattuma klaashelmeste lattu, siis...

 

Lõputud riiulid sitsikangaid :)

Ainuüksi lapitekiraamatuid oli käsitööpoes selline kogus!

Viiendal päeval väljusime ettevalmistusruumist. Keset päeva viisime läbi mitmeid töötubasid ja pisikese õhtuse rahvarõivaid tutvustava riietumisetenduse :), millele järgnes kontsert.

Olen valmis pulmatuttide tegemise töötoaks. See oli tore! Hulk kaasavõetud riidejääke sai tuttideks tehtud ja paelu ka punutud. Usinaid tutitegijaid leidus laste, naiste ja meeste hulgas. Viimased tutid tegid kaasõpetajad :D.

Meie improvisatsiooniline etendus rahvarõivastega seotud kommetest ja kandmistavadest. Stsenaariumi kirjutasime kogu meeskonnaga (ikka naiskonnaga) ühiselt lennukis :) ja ootamatult sujuvalt suutsime selle koos Anu Randmaaga ka sünkroonis ette kanda.

Kuues päev oli PIDU! Terve rivi eestlasi esitles oma tehtud rahvarõivaid, kätte anti rahvarõivakooli tunnistused. Õhtu lõppes jaanipeoga – ikka grillitud liha, lõke ja Tõstamaalt pärit ansambel Sirli. Kuna kogu rahvas rääkis-laulis-tantsis eesti keeles, oli väga kerge unustada, et oleme kusagil USAs.

 Pole ju vahet, kus sa elad – ka kaugel Chicagos näe võtavad eestlased säärase pikema näputöö ette ja teevad endale rahvarõivad – alates seelikukangakudumisest, sukkade ja vöö kudumisest, tikkimisest ja õmblemisest kuni pottmütsi meisterdamiseni välja! Väga tublid naised, kes tegid ja muidugi ka kõik need, kes kogu selle projekti organiseerisid ja õpetasid.

Ansambel Sirli on õhtuks valmis.