Ma olen alati mõelnud, et korralikkus võib olla ka valikuline. ET näiteks tuba võib olla segamini, aga õmblused tuleb õmmelda VÄGA korralikult. Tundub, et vietnamlastega on sama moodi. Kodud on neil vähemalt väljast ikka parajalt ligadi-logadi olemisega, praht maas ja kõik suhtsuvaliselt ripendav. Aga peenrad - vaat see oli tõeline üllatus, need on neil kole sirged, raudselt miski nööriga tõmmatud. Salatid istutatud täpselt ühtlaste vahedega, iga puhmas kenasti rivis.
Ja muidugi veelgi suurem üllatus on see, et praktiliselt iga riisipõllu või salatipeenra keskel on mõni haud. Kui kõikide giidide jutud kokku liita, siis on selleks põhjuseid lausa mitu.
Täpselt nii nagu oletatada võiski, ei ole majandussüsteem ja riigikord siin just väga kiiresti hoomatav. Kõik on seotud ajalooga ja nende lõputute sõjaliste konfliktidega, mis Vietnamis toimunud on. Esialgu ainult maast ja hiljem sõdadest ja ajaloost.
Vietnami sotsialistlikus vabariigis anti esialgu (1940. aastatel) igale inimesele kasutada 36ruutmeetrit maad + majaalune maa. Ülejäänud maa kuulus ühismajanditele. 1986. aastal selgus, et selline sotsialistlik süsteem kuhugi ei vii ja otsustati, et maad saab 30 aastaks iga inimese kohta piiratud määras ka rentida. Seda määra on nüüd pidevalt tõstetud, aga suurtalud on tekkinud nii, et kirja on pandud terve suur perekond.
Lõuna-Vietnamis oli maa kuni riikide liitmiseni eraomandis, kui riigid liideti sotsialistlikuks vietnamiks, pidi igaüks omna riisipõllul edasi töötama ja kogu saagi riigile andma, iga inimene sai vaid 15 kg riisi. Selle tagajärjel kadus põllupidajatel motivatsioon ja 1986. aastaks saabus Vietnamis nälg. Maa uuesti inimeste kasutusse andmisega jõudis vietnam kolme aastaga näljahädaliste hulgast riisieksportijate hulka.
Põhiliselt kasvatatakse muidugi riisi, aga ka aedvilju, puuvilju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar