Elavatest ja surnutest

Vietnami rahvaarv on 20. sajandi jooksul kolmekordistunud. Ilmselt on see põhjuseks, et riik üritab reglementeerida laste saamist. Ametlikult tohib igas peres olla vaid kaks last, aga sellest pidid enamjaolt kinni pidama vaid riigiteenistujad. Näiteks meie giid ütles, et temal on kaks poega ja tahaks väga tütart ka, aga kuna naine on õpetaja, siis ei saa. Maal elavatel inimestel on aga endiselt lapsi palju, esiteks on neid vaja töötegemisel ja teiseks saavad pensionit ainult riigitööl olnud, ülejäänud vanureid peavad üleval lapsed (hämmastaval kombel on siin vanu inimesi üldse vähe näha, aga ega nende vanusest niiväga aru ei saa ka).

Kui inimene on 25 aastat olnud riigiteenistuja, siis hakkab ta pensionit saama 75% viimase viie aasta palgast. Kui üldse rahast rääkida, siis palgad on siin muidugi ka erinevad, kõiguvad 150 ja 800 euro vahel. Aga vääääääääääga levinud on kõikvõimalikud pistised. Altkäemaksu antakse isegi õpetajatele, rääkimata politseinikest või mingitest asjaajajatest. Kellegile maksta (ja mitte vähe) tulevat juba selle eest, et üldse riigiametniku kohta saada.
 Kui inimene sureb, siis enamasti ta maetakse maha (lõuna pool on levima hakanud ka põletusmatus). Aga et budistlikul vietnamlasel võib igasugu asju teispoolsuseski vaja minna, selleks on kirst poole suurem ja sisaldab ka panipaika riietele, jalanõudele jne. Ühe giidi jutu järgselt küsivad omaksed mõnelt ennustajalt, millisele põllule ja kudapidi kadunuke matta. Teine giid aga rääkis, et komme põllule matta tekkinud 17. sajandil lõunapoolseid alasid hõivanud vietidel, kes niiviisi oma maid kinnistanud - näe siin on juba minu vanaema haud.

Põhjapool on tavaks, et kolm aastat pärast matmist kaevatakse surnu uuesti välja, pestakse kondid kenasti puhtaks ja maetakse siis uuesti väiksemas kirstus maha. Seda kolme aastat peetakse nö puhastumise-pattude andeksandmise ajaks.

Esivanematest peetakse väga lugu, sest ka kodudes on budda altari kõrval nn esivanemate altar.

need naised ilmselt pensionit saama ei hakka