Esimene päev Vietnamis ehk kuidas meid külla kutsuti:)

Tegelikult ongi keeruline seletada, kus lõppes eilne päev ja algas tänane, sest iseenesest ongi aeg lennates vahelt kaduma läinud ja seda kõige otsesemas mõttes. Aga me jõudsime Vietnami ning et mõista meie esimesi emotsioone selle maa pinnal, tuletage meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi sai Saaremaale sõidetud. Ehk siis juba Tallinna lennujaamas taheti näha küllakutset:) Ega muidugi ilma kutsumata ei saa ju sellisesse sotsialistlikku riiki siseneda. Kuna me omaarust ostsime reisi, siis on meie küllakutsujaks ilmselt mingi reisibüroo. Lennukilt tulles võtsime end siis viisasappa, kus üsna kiiresti korjati ära meie passid ja eeltäidetud pildiga viisataotlused. Ja siis see nõukogude süsteem algas...

Viisa kättesaamiseks tuli seista sama klaasputka teises otsas oleva luugi juurde ja oodata, kui pagunitega kohalik keskmisest kurjema pilguga neiu raha küsib ja viisa annab. Süsteem oli vapustav - neiu asetas inimese passi skännerisse ning viisa kuvati ekraanile putka seinal, samal ajal teatas elektrooniline hauatagune hääl inimese nime. No häälduse järgi polnud võimalik nimest aru saada, sest masin ei osanud just väga hästi hääldada. Aga selle eest oli kõigile ootajatele näha inimese nimi, sünniaeg, riik ja passinumber. Nii oli kõigil sajakonnal inimesel täpne ülevaade, kui vana on proua, kes saabus Argentiinast või härra, kes tuli Hispaaniast. Sellepeale võis viisataotleja leti äärde minna  ja sai oma viisa kätte. Aga... inimesi tuli järjest juurde ning tundus, et vormistatud passe ei panda mitte alla vaid pealepoole. Nii et kes tulid esimesena, need lahkusid viimasena. Putkas sagis küll  tervelt viis mundris inimest, aga ooteaeg muudkui venis. Ja siis sai näha seda, mis nõukogude süsteemile ikka omane. Kui on järjekord, siis on ka need, kes mingil põhjusel saavad oma viisa tänu mingile ametnikule ilma järjekorrata.

Kokkuvõttes läks tervel grupil viisade saamiseks oma kaks tundi, misjärel kohtusime oma reisisaatjaga, kes ütles, et paremal on naiste WC, aga see on suletud:)

Et esimene päev Hanois päris raisku ei läheks, siis otsustasime pärast asjade hotelli paigutamist tutvuda õhtuse linnaga.

Raha on meil nüüd metsikult, sest 100000 kohalikku raha on võrdne umbes 4 euroga. Järgnev pilt on aga spetsiaalselt pärandnaistele, kelle ettekujutusvõime tagasihoidlikkus vajas sellist pilti.

Esimese viie minuti mulje Hanoist - mustmiljon mootorratast, täiesti süsteemitu liiklus, grillitud koerad (jah, just koerad ja võikalt ühes tükis), heatahtlikud inimesed ja imepisikeste taburettidega tänavatoidukohad, mis keskmise eestlase räpasuse mõõdupuul saaksid 10-pallisüsteemis hindeks 10.

Me otsustasime võtta ehedaid elamusi, eirata restorane ja süüa ühes sellises tänavakohas. Valisime paiga, kus kohalikke oli hästi palju. Istumiseks olid selles kohas isegi seljatoega plastiktoolid, aga mõõdus, mis sobiks keskmisele vanusele 3-7 eluaastat.
 Lauale toodi lõigatud aedvilja ja lihaviilud, mida tuli ise väikesel pliidil grillida, riisinuudlid ja kastmed. Tegelikult oli see täitsa maitsev ja eksootiline igatahes.

Add caption

Kui läheneda tänavapildile elektrimehe vaatenurgast, siis on see väga sarnane Tai või India omaga ehk siis selline näiteks oli elektrilahendus meie valitud söögikohas:)

Õhtuse jalutuskäigu lõpuks nägime aga midagi mitte päris lõpuni mõistetavat. Meie hotelli läheduses suure sõjameeste kuju juures toimus õhtuvõimlemine. Nii umbes keheksa paiku kepsutas seal suur hulk noori ja ka vanu naisi (sekka ka lapsi) muusika järgi teha midagi aeroobika sarnast. Muide osad neist olid pidžaamades:) Kas tegemist on mingi igaõhtuse võimlemisega, uurime homme välja.

Kui välja arvata veel fakt, et esmakordelt ööbin ma hotellis, kus wc pottidel on miskine automaatne taguotsa pesemise süsteem, siis täna midagi märkimisväärset ei juhtunudki.