Batika ja hõbe

Jeerum, peaaegu oleks vahele jäänud batikatöökoja külastus, mis oleks olnud muidugi õudne. Tegin bussis kuuldava häälitsuse, et mina TAHAN seda kohta külastada, muidugi oli tahtjaid teisigi ja keegi ei nutnud, sest suur ports mehi sai samal ajal reisijuhi poolt hangitud külma õlut libistada J (poest Jaava saarel alkoholi osta ei saa).
Iseenesest polnud minu jaoks batika ju midagi täiesti võõrast, üsna samasugune vahakannuke on mul ka kodus kapis, aga siiski oli väga huvitav asja kohapeal näha. Teadupoolest on just Jaava saar batika sünnimaa. Ja siin tõesti kantakse ka batikatehnikas tehtud rõivaid või siis vähemalt trükimustrilisi kangaid, mis meenutavad batikat.

esmalt joonistatakse valguslaual kangale muster

siis pannakse väikesesse vahakannu tuline vaha ja tehakse kõik piirjooned ning valgeks jäävad osad vahaga üle.

vaha võidakse peale kanda ka sellise puidust pakuga

kangale kantud vaha

siis kangas värvitakse ja kantakse uuesti vaha aladele, kuhu järgmist värvi ei soovita.

Huvitav oli see, et räägiti kangamustrite tähenduslikust taustast. Tore oli vaadata, kuidas tehti nii kannuga vahakandmist kui pakkudega vahatamist, mida muide ka käsitsi tihti täiendatakse.

Ronisin ikka ka värvikeedukatla juurde ja ei suutnud ka töökoja juures olevast poest ostmata jätta kahemeetrist ehtsat batikakangatükki.

 Samal päeval toimus veelgi üks nn naistelõks (millest olid huvitatud küll kõik naised) ehk tutvumine kohaliku Jaava hõbedakunstiga. Sai näha töötamas kolme hõbedaseppa. Esmalt keeratakse ehtele nn piirjoon ja siis täidetakse see ülipeenest traadist väänatud sisuga, mis joodetakse kinni peene hõbedapuruga. Ehted on filigraansed ja üsna romantilised. Aga kuna hinnad pole just eriti kõrged, siis muidugi ikka kõik miskit ostame ka. Mina näiteks ühe massiivse kaelas kantava juraka, mis pole tegelikult üldse tüüpiline siinsetele ehetele.