üles-alla
ärka pugatšova!
Millegipärast tuli meelde see naabrimees Jaan Pehki luuletus :)
No Pugatšovaga pole siin miskit pistmist, aga et Indoneesia on seismiliselt väga aktiivne piirkond, siis inimene tahab ju ikka vulkaani otsa ronida ja üles vaadata ja sisse vaadata ja alla vaadata. Muide viimast ma eriti ei taha, sest tegelikult mulle teadupoolest kõrgused ei meeldi. Aga ma ikkagi vaatan...
Kahjuks on see postitus esialgu ilma piltideta, sest oma rasket kaamerat ei tahtnud ma mäkke vedada (mis oli minu puhul ehk hea otsus), aga telefoniga tehtud pilte ei suutnud ma sellesse arvutisse tõmmata. Kõige kenam on ehk filmijupp, mida näete siis, kui me tagasi oleme.
Ainsa pildina lisan siia hotelli, mis ka asus kõrgel mäeserval, allavaade oli igatahes väga kaunis...
Esimene päevakorrapunkt sel päeval oli päikesetõusu vaatamine vulkaanide vahel. Muide see tähendas ühtlasi ülestõusmist kell pool neli hommikul :). Kahjuks oli ilm veidi pilvine, aga muidu ilus. Külma just parasjagu, et kaasa võetud soe spordipesu oli hea alusriietus.
Järgmine päevakorrapunkt oli minek Bromo mäele - hobusega. Võib-olla on see naljakas, aga ma pole varem kunagi hobuse selga istunud. Ja ega see nüüd mingi väga tore sõit ei olnud. Hobusest hakkas kohe kahju... Oli teine selline pisike ja äbarik nagu ka hobusemees, kes teda juhtis. Ja minu suur kere kõigus hobuse seljas ja oleks siis olnud mingi tasasel maal astumine, vulkaanituhane tolmav tee läks ju üsna püstloodis üles. Muide allatulek oli veel jubedam, siis oli küll tunne, et selle looma seljast mina maha pudenen. Õnneks vulkaani otsa viivast trepist sai üles minna ilma hobuseta:)
 |
| pilt internetist |
Järgmisel hommikul ootas meid aga veel võimsam vulkaani otsa ronimine. 1840 meetri kõrgusele mäejalamile sai autoga, aga sealt edasi tuli 4 km pikkune jalgsimatk üles Ijeni kraatri servale, mille kõrgus on 2285 meetrit. No mägironijad muidugi nüüd naeravad, see on käkitegu... Aga selline treenimata ja pisut justkui ülekaaluline kere sinna otsa vedada polegi nii kerge. Tasakesi astudes ikka jõuan. Kui algul on tõus järsk, siis ootamatult on viimane kilomeeter üsna kerge. Minusugune argpüks eriti alla vaadata ei julge, kuigi vulkaanituhane tee on täiesti korralik (ärge nüüd kujutage mingit tõelist mägironimist ette), siis piirdeid sel teel muidugi pole :) Ja allavaade on lõpuks kõik need meetrid.
Teel mäkke tulevad vastu väiksed sitked mehed, kes kaelkookudega veavad ülevalt alla haisvaid 80kiloseid tahkunud väävli koormaid. Selline töö siis. Üleval kraatri põhjas suitseb eresinise veega väävline järv. Hais on kibedalt tappev, nii et näomask osutub vajalikuks, aga vaade nii kraatri sisse kui ka mäest alla on siiski uhke.
Alla jõudes ostame õlle, mida üllataval kombel saabki osta. Jaava saarel on alates märtsist alkoholimüügikeeld...
Kuniks meie pilte pole, lisan siis Ijeni mäest mõne netist leitud pildi.
 |
| pilt internetist |
 |
| pilt internetist |
 |
| pilt internetist |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar