Luuleline ja õnnetu kuningas Tu Duc

Postitused ei tule nüüd küll päris õiges järjekorras, sest vahepeal polnud lihtsalt netti.

Vietnami ajalugu on nii parasjagu segane, et tegelikult pole nii lühikese ajaga sellest võimalik mingit lõplikku sotti saada. Siinseid postitusi võiks lihtsalt lugeda üksikuteks nopeteks paikadest ja lugudest, mida siin kuulsime-nägime.

Vietnami eelmine pealinn oli Hue, mis asub kesk-Vietnamis. Väidetavalt on see praegu just tähtis siseturismi punkt, kuna siin on säilinud Vietnami viimase keiserliku dünastia (Nguyeni dünastia1802-1945) hauakambrid ja tsitadell.

Esmalt külastame Tu Duci (kes oli dünastia 4. kuningas) matmispaika. See pole mingi hauaküngas, õieti kuninga haua asukohta sellel maa-alal ei teata tänaseni. Matmispaik kõigi oma hoonete, pargi, tiikide ja isegi teatriga lasi kuningas ehitada ammu enne oma surma. Ja kuna ta oli nii õnnetu ja nii poeetiline kuningas, siis ta elaski enamasti oma matmispaigas. Nüüd siis sellest, miks oli kuningas "õnnetu". 
 Esmalt selle pärast, et perekond teda ei sallinud, see oli põhjustatud ilmselt sellest, et troonile saamiseks tappis ta oma vanema venna. Teiseks oli ta õnnetu sellepärast, et tal oli küll 103 naist, aga mitte ühtegi last. Seetõttu koostas ta isegi oma hauakivil oleva iseendale suunatud ülistusteksti ise (muidu oleks seda pidanud tegema poeg). No ja kuna enda kiitmisel polnud ta kitsi ja tekst on väga pikk, siis pidavat tema püstine hauakivi ehk steel kaaluma oma 20 tonni, mis on nö hauakivide rekord.Kolmandaks oli ta õnnetu selle üle, et just tema valitsemisajal saabusid siia prantslased ning 1858. aastast sai Vietnamist Prantsusmaa kolioniaalriik. Samas lasid prantslased kohalikul kuningasüsteemil nö marionettjuhtidena edasi tegutseda. Sellest kuningast kuulsime veel teisigi erinevaid lugusid, alates sellest, et kuningas oli enamasti täis ja luuletas palju kuni selleni, et kellel ja mis (üsna mõttetul) põhjusel pea maha raiuti.

Õnnetuseks pean ütlema, et avastasin kustunud olevat kõik sellel päeval tehtud pildid. Nii ei saagi ma siia ühtki lisada.

Kuidas mehed Hoi An´is poodlesid

Nojah, tegelikult oleme ennegi olnud mõnes riigis, kus on öeldud, et siin võib lasta riideid õmmelda. Muidugi nii palju, kui siin Hoi An´is, pole ma selliseid rätsepatöökodasid kusagil näinud. No ja kui me jäime ühte kleidipoodi veidi kauemaks silmitsema, olid mehed juba paar maja edasi jalutanud, istusid ühes poes ja lasid endale särke õmmelda.

Mõõdud võeti väga täpselt, ei jäetud kirja panemata, et üks õlg madalam ja teine kõrgem, isegi moekohaseid soovitusi anti, et selline kahekordse kraega särk teile ei sobi - kael liiga jäme ja lühike:). Kangaid oli palju valida ja ma soovitasin, et teeks krae seest lillelise. Rätsep püüdis küll öelda, et see ei sobi, aga lõpuks ikka võttis teha.
 Kahe tunni pärast kutsuti mehed proovi. Ja tegelikult olidki nende neli särki juba valmis. Pealtnäha oli kõik kena, aga kui Jüri särgi selga tõmbas, siis eest nööbid justkui kinni ei läinud. Tütarlaps asus kohe seletama, et küll venib (ahaaa), aga siis tulime mõttele, et ehk on särgid vahetuses. No olidki. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kenad särgid, täpselt parajad ja odavad muidugi ka. Nii valisid mehed endale veel ühed kangad ja lasid särgid õhtuks hotelli tuua. Selline kullerteenus siis ka.

Mõõdusärgile õmmeldi isegi silt sisse.Sildil on kirjas, et õmmeldud Hoi An´is.

Väike vana linnake Hoi An

Kunagi sajandeid tagasi oli see kesk-Vietnami linnake tähtis chammide kuningriigi linn ja siin asus aasia oluline kaubasadam. Kuna laevad läksid suuremaks ja veetase madalamaks, kadus aja jooksul siinne kaubanduskeskus ja kandus üle Da Nangi. Kuni üks poolakas, kellele on muide ka kuju püstitatud avastas, et seda linna võiks nüüd säilitada kui kultuuripärandit. Nüüd ongi vanalinn UNESCO kultuuripärand. Ajalooliselt on siin valmistatud-müüdud mitmeid kaupu - siidi, keraamikat  jamaitseaineid.
 Tutvusime siidi tootmisega, vaatasime vana jaapani silda, astusime sisse kümnetesse siidi ja siidriideid pakkuvatesse poodidesse.

Õhtul sõime jõe ääres täiesti kohalikku toitu ja te ei usu, kella kümne paiku esines tänava ääres ka pioneeride ansambel:) Kaelarättidegaja puha.

Kahjuks on mul vaid mõned pildid, sest mu fotokas hakkas streikima.

Aedvilojamüüjad Hoi An´i turu

siidiussikesed mooruspuulehti hävitamas

naised teevad kuulsat siiditikandit

Elavatest ja surnutest

Vietnami rahvaarv on 20. sajandi jooksul kolmekordistunud. Ilmselt on see põhjuseks, et riik üritab reglementeerida laste saamist. Ametlikult tohib igas peres olla vaid kaks last, aga sellest pidid enamjaolt kinni pidama vaid riigiteenistujad. Näiteks meie giid ütles, et temal on kaks poega ja tahaks väga tütart ka, aga kuna naine on õpetaja, siis ei saa. Maal elavatel inimestel on aga endiselt lapsi palju, esiteks on neid vaja töötegemisel ja teiseks saavad pensionit ainult riigitööl olnud, ülejäänud vanureid peavad üleval lapsed (hämmastaval kombel on siin vanu inimesi üldse vähe näha, aga ega nende vanusest niiväga aru ei saa ka).

Kui inimene on 25 aastat olnud riigiteenistuja, siis hakkab ta pensionit saama 75% viimase viie aasta palgast. Kui üldse rahast rääkida, siis palgad on siin muidugi ka erinevad, kõiguvad 150 ja 800 euro vahel. Aga vääääääääääga levinud on kõikvõimalikud pistised. Altkäemaksu antakse isegi õpetajatele, rääkimata politseinikest või mingitest asjaajajatest. Kellegile maksta (ja mitte vähe) tulevat juba selle eest, et üldse riigiametniku kohta saada.
 Kui inimene sureb, siis enamasti ta maetakse maha (lõuna pool on levima hakanud ka põletusmatus). Aga et budistlikul vietnamlasel võib igasugu asju teispoolsuseski vaja minna, selleks on kirst poole suurem ja sisaldab ka panipaika riietele, jalanõudele jne. Ühe giidi jutu järgselt küsivad omaksed mõnelt ennustajalt, millisele põllule ja kudapidi kadunuke matta. Teine giid aga rääkis, et komme põllule matta tekkinud 17. sajandil lõunapoolseid alasid hõivanud vietidel, kes niiviisi oma maid kinnistanud - näe siin on juba minu vanaema haud.

Põhjapool on tavaks, et kolm aastat pärast matmist kaevatakse surnu uuesti välja, pestakse kondid kenasti puhtaks ja maetakse siis uuesti väiksemas kirstus maha. Seda kolme aastat peetakse nö puhastumise-pattude andeksandmise ajaks.

Esivanematest peetakse väga lugu, sest ka kodudes on budda altari kõrval nn esivanemate altar.

need naised ilmselt pensionit saama ei hakka

Sirgetest peenardest ja maast

Ma olen alati mõelnud, et korralikkus võib olla ka valikuline. ET näiteks tuba võib olla segamini, aga õmblused tuleb õmmelda VÄGA korralikult. Tundub, et vietnamlastega on sama moodi. Kodud on neil vähemalt väljast ikka parajalt ligadi-logadi olemisega, praht maas ja kõik suhtsuvaliselt ripendav. Aga peenrad - vaat see oli tõeline üllatus, need on neil kole sirged, raudselt miski nööriga tõmmatud. Salatid istutatud täpselt ühtlaste vahedega, iga puhmas kenasti rivis.

Ja muidugi veelgi suurem üllatus on see, et praktiliselt iga riisipõllu või salatipeenra keskel on mõni haud. Kui kõikide giidide jutud kokku liita, siis on selleks põhjuseid lausa mitu.

Täpselt nii nagu oletatada võiski, ei ole majandussüsteem ja riigikord siin just väga kiiresti hoomatav. Kõik on seotud ajalooga ja nende lõputute sõjaliste konfliktidega, mis Vietnamis toimunud on. Esialgu ainult maast ja hiljem sõdadest ja ajaloost.
 Vietnami sotsialistlikus vabariigis anti esialgu (1940. aastatel) igale inimesele kasutada 36ruutmeetrit maad + majaalune maa. Ülejäänud maa kuulus ühismajanditele. 1986. aastal selgus, et selline sotsialistlik süsteem kuhugi ei vii ja otsustati, et maad saab 30 aastaks iga inimese kohta piiratud määras ka rentida. Seda määra on nüüd pidevalt tõstetud, aga suurtalud on tekkinud nii, et kirja on pandud terve suur perekond.

Lõuna-Vietnamis oli maa kuni riikide liitmiseni eraomandis, kui riigid liideti sotsialistlikuks vietnamiks, pidi igaüks omna riisipõllul edasi töötama ja kogu saagi riigile andma, iga inimene sai vaid 15 kg riisi. Selle tagajärjel kadus põllupidajatel motivatsioon ja 1986. aastaks saabus Vietnamis nälg. Maa uuesti inimeste kasutusse andmisega jõudis vietnam kolme aastaga näljahädaliste hulgast riisieksportijate hulka.

Põhiliselt kasvatatakse muidugi riisi, aga ka aedvilju, puuvilju.

Reis Halongi lahes

Kolmandal päeval algab kahepäevane sõit Halongi (laskuva draakoni) lahel. Väikesel alusel transporditakse meid kruiisilaevale, mis on ainult meie grupi päralt. Kajut on küll väike, aga kõik vajalik on olemas. Sõit lahel on väga maaliline, ühtekokku on lahes 1969 kaljusaart, mis on tekkinud maalihete tõttu. Kaljud on nii järsud, et neil ei elata, kui välja arvata üks turismisaareke. Inimesed, kes siin elavad, elavad lahel. Vanasti elati paatmajades, nüüd on siin pigem parvmajad. Tegeletakse kalapüügi ja pärlite kasvatamisega ja muidugi ka turistide sõidutamisega. Väga suurte tormidega minnakse varju kaljudes olevatesse koobastesse. Praegu on riik otsustanud lahe elanikud maa peale ümber asustada, sest elu on jõudnud ka siinmail plastiku ja muu mittemädaneva kasutamiseni, mis tekitab aga lahes reostust. Üsna raske on ette kujutada, kuidas inimesed siin tegelikult elavad ja näiteks lapsi kasvatavad, sest vee sügavus on 15 m.

Meie kruiisilaev. Ise oleme just pisikese ümara paadiga lahel ringi sõitmas.

Ujuv küla Halongi lahel. Külaelanikud oma ümmarguste punutud! paatidega.

Selliste paadikestega tegime väikese õhtuse sõidu kaljude vahel.

inimene on sellise looduse sees ikka üks väga väike putukas.

Suur osa laevasõidust oli muigi söömine:) ja aja sisustamiseks tegi kokk esimese päeva õhtul ka väikese toiduvalmistamise tunni. Et kuidas lõigata aedviljaroose ja teha kevadrulle.

Toit on siin liigagi küllaldane:). Enamasti ka väga maitsev, no üksikute eranditega. Lisan laevas pakutud menüü, et teile isu peale ajada...

krabipirukad

kevadrullid

Mereandide supp, mis polnud eriti hea ja mida on pakutud juba mitmes kohas. Meie jaoks teeb selle imelikuks nn kliisterdatud konsistents. No on teine nagu natuke veniv kisell:). Aga kõik on harjumise küsimus.

grillitud suured krevetid. Pange tähele kaunistusi:)

kala kastmes

Kleepriisist kotletid

Kana karrikastmes

Teise päeva hommikul külastasime ka koopaid ühel kaljusaarel. Kuigi ma kartsin, et tuleb ehk mingi pimedas koopas roomamine, siis midagi sellist ei juhtunud. Koopad olid valgustatud ja tohutu suured:)

Vaade koopast lahele

kalamüüjad lahel

Esimene päev Vietnamis ehk kuidas meid külla kutsuti:)

Tegelikult ongi keeruline seletada, kus lõppes eilne päev ja algas tänane, sest iseenesest ongi aeg lennates vahelt kaduma läinud ja seda kõige otsesemas mõttes. Aga me jõudsime Vietnami ning et mõista meie esimesi emotsioone selle maa pinnal, tuletage meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi sai Saaremaale sõidetud. Ehk siis juba Tallinna lennujaamas taheti näha küllakutset:) Ega muidugi ilma kutsumata ei saa ju sellisesse sotsialistlikku riiki siseneda. Kuna me omaarust ostsime reisi, siis on meie küllakutsujaks ilmselt mingi reisibüroo. Lennukilt tulles võtsime end siis viisasappa, kus üsna kiiresti korjati ära meie passid ja eeltäidetud pildiga viisataotlused. Ja siis see nõukogude süsteem algas...

Viisa kättesaamiseks tuli seista sama klaasputka teises otsas oleva luugi juurde ja oodata, kui pagunitega kohalik keskmisest kurjema pilguga neiu raha küsib ja viisa annab. Süsteem oli vapustav - neiu asetas inimese passi skännerisse ning viisa kuvati ekraanile putka seinal, samal ajal teatas elektrooniline hauatagune hääl inimese nime. No häälduse järgi polnud võimalik nimest aru saada, sest masin ei osanud just väga hästi hääldada. Aga selle eest oli kõigile ootajatele näha inimese nimi, sünniaeg, riik ja passinumber. Nii oli kõigil sajakonnal inimesel täpne ülevaade, kui vana on proua, kes saabus Argentiinast või härra, kes tuli Hispaaniast. Sellepeale võis viisataotleja leti äärde minna  ja sai oma viisa kätte. Aga... inimesi tuli järjest juurde ning tundus, et vormistatud passe ei panda mitte alla vaid pealepoole. Nii et kes tulid esimesena, need lahkusid viimasena. Putkas sagis küll  tervelt viis mundris inimest, aga ooteaeg muudkui venis. Ja siis sai näha seda, mis nõukogude süsteemile ikka omane. Kui on järjekord, siis on ka need, kes mingil põhjusel saavad oma viisa tänu mingile ametnikule ilma järjekorrata.

Kokkuvõttes läks tervel grupil viisade saamiseks oma kaks tundi, misjärel kohtusime oma reisisaatjaga, kes ütles, et paremal on naiste WC, aga see on suletud:)

Et esimene päev Hanois päris raisku ei läheks, siis otsustasime pärast asjade hotelli paigutamist tutvuda õhtuse linnaga.

Raha on meil nüüd metsikult, sest 100000 kohalikku raha on võrdne umbes 4 euroga. Järgnev pilt on aga spetsiaalselt pärandnaistele, kelle ettekujutusvõime tagasihoidlikkus vajas sellist pilti.

Esimese viie minuti mulje Hanoist - mustmiljon mootorratast, täiesti süsteemitu liiklus, grillitud koerad (jah, just koerad ja võikalt ühes tükis), heatahtlikud inimesed ja imepisikeste taburettidega tänavatoidukohad, mis keskmise eestlase räpasuse mõõdupuul saaksid 10-pallisüsteemis hindeks 10.

Me otsustasime võtta ehedaid elamusi, eirata restorane ja süüa ühes sellises tänavakohas. Valisime paiga, kus kohalikke oli hästi palju. Istumiseks olid selles kohas isegi seljatoega plastiktoolid, aga mõõdus, mis sobiks keskmisele vanusele 3-7 eluaastat.
 Lauale toodi lõigatud aedvilja ja lihaviilud, mida tuli ise väikesel pliidil grillida, riisinuudlid ja kastmed. Tegelikult oli see täitsa maitsev ja eksootiline igatahes.

Add caption

Kui läheneda tänavapildile elektrimehe vaatenurgast, siis on see väga sarnane Tai või India omaga ehk siis selline näiteks oli elektrilahendus meie valitud söögikohas:)

Õhtuse jalutuskäigu lõpuks nägime aga midagi mitte päris lõpuni mõistetavat. Meie hotelli läheduses suure sõjameeste kuju juures toimus õhtuvõimlemine. Nii umbes keheksa paiku kepsutas seal suur hulk noori ja ka vanu naisi (sekka ka lapsi) muusika järgi teha midagi aeroobika sarnast. Muide osad neist olid pidžaamades:) Kas tegemist on mingi igaõhtuse võimlemisega, uurime homme välja.

Kui välja arvata veel fakt, et esmakordelt ööbin ma hotellis, kus wc pottidel on miskine automaatne taguotsa pesemise süsteem, siis täna midagi märkimisväärset ei juhtunudki.